NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

REIN AGUR – EESTI NUKUTEATRI UUENDAJA

1960-ndate aastate lõpp ja 70-ndad aastad tõid draamateatrite lavale ridamisi omanäolisi lavastusi noortelt lavastajatelt: E. Hermakülalt, J. Toomingalt, K. Raidilt, I. Normetilt. Sellesse ritta kuulub kindlasti ka R. Agur oma uuenduslike lavastustega Nukuteatris. K. Kase sõnad eelnimetatud neliku kohta kehtivad täiel määral ka R. Aguri puhul: “œ...nad eitavad üksmeelselt illusiooniteatrit; nad ei vaja lava kujuteldavat neljandat seina, vaid taotlevad vaatajaga otsest, vahetut kõnelust; /.../ Lavastaja koos näitlejate ja kunstnikuga on lavastuse autoriteks, kes loovad näidendi põhjal uue kvaliteediga kunstiterviku. Öeldu eeldab teatri aktiivsemat hoiakut ning suhtumist elunähtustesse, pealispinnast süvakihtidesse läbimurdmist. /.../ Vastavalt sellele on laval saanud olulise tähtsuse liikumine, žest, plastiline joonis, rütm.” 817

Nukuteatri 1976/77 hooajast ülevaadet tehes kirjutas teatrikriitik Feliks Å ubin: “œRein Aguri lavastajastiil ei erine F. Veikese omast mitte ainult selle poolest, et Veike teeb sirmiga lavastusi, Agur sirmita. F. Veike lavastab traditsioonilises mudilasteatri laadis, milles selged konfliktid ja nukktegelaste olek on peegeldatud juba nende välimuse ja hääle kaudu. Näitlejad R. Aguri lavastustes seevastu ei kehasta ei loomi ega lapsi ega stereotüüpseid karaktereid, vaid on asetatud olukordadesse, mis peale sirmitaguse nuku- ja häälevalitsemise nõuavad neilt ka “œtäiskasvanute” teatri näitlejameisterlikkust. Nendes lavastustes on Tuhkatriinude ja Pöial-Liiside klassikalised süžeekäigud ja kangelaste iseloomud tublisti revideeritud või nad on siis rajatud kõrgele kirjandusele või tõsisele nukudramaturgiale.” 818

1975. a ajakirjanduses avaldatud pihtimuslikus artiklis on R. Agur peatunud oma mõningatel lavastajatöö põhimõtetel.

“œHumaanse idee kaudu purustada meis tekkivaid stereotüüpe, stampe ja anda fantaasiale võimalikult piiramatu lennuvõimalus – niimoodi saan mina harida oma vaataja hinge, aidata säilida tema emotsionaalsel maailmatunnetusel /.../.

Ma ei pea mitte ainult valeks, vaid otse kahjulikuks valmis retseptide jagamist oma vaatajale igaks elujuhtumiks. Aga ometi kuulutatakse sageli eeskujuks just selline “œlihtne ja õpetlik” lastetükk, kus moraal lõpus on nagu nuialöök vaataja lagipähe: ole aus, ole töökas, ole viisakas, ole jne. Kõik väga ja väga õiged õpetused, kuid niisugusel kujul ainult didaktika valdkonda kuuluvad ja sellega teatrikunsti profaneerivad. Mis teha, lastele määratud kunsti ümber on olnud alati rohkem segadust kui täiskasvanutele määratul. /.../

Nukuetendust teha on raske, sest see kunst on kõige sünteetilisem kunstide hulgas. Kui üks komponent vääratab selles sünteesis, kannatab kogu tervik. Sellepärast on väga häid nukuetendusi vähe.

Peab tingimata olema oma kunsti pealisülesande ühtne mõistmine – mõttekooslus on kõige alus, eriti lasteteatris. Vastasel juhul ajab iga kollektiivi liige oma õigust taga ja teater muutub rahulolematute näitlejate kogunemiskohaks, kus nad ennast paraku sugugi hästi ei tunne. Aga laiali ka ei lähe. Paradoks.

Ilma näitlejate-mõttekaaslasteta poleks ma saanud teha “œPunamütsikest” ja “œHeinaritsikat, kellele meeldib naljatleda” . Me läksime murdma seda, mida harilikult peetakse õigeks nii sisus kui vormis. Pidi olema üksmeel ja näitlejal usk oma õigusesse, et vastu pidada kriitikale. Näiteks leiti, et “œPunamütsikeses” pilame Vanaema kui püha mõistet. “œHeinaritsikas” astus näitleja välja kaanoni vastu ja mängis end kokku nukuga sirmi taha varjumata.” 819

“œPrintsessi ja kaja” kohta kirjutas A. Girdziauskaite: “œSee etendus sundis meid uskuma Aguri sõnade siirust, kui ta ütles: “œMe loome nendele, keda armastame. Mulle tundub, et kunst peab sünnitama uusi loojaid. Keegi ei tea täpselt, kuidas seda teha, kuid teha seda on tarvis...” ” 820