90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD

DEBÜTANDID JANNO PÕLDMA JA EVALD HERMAKÜLA

J. Põldma eksperimentaaltükk “œKirp, täi ja üksik lehm” (esietendus 27.02.1999) oli absurdilugu, kus puudus eriline tegevus. Keskseks tegelaseks oli poiss Peeter, kellest oli laval näha vaid suur pea (kunstnik Mati Kütt). Sõna ta sekka ei öelnud, muudkui vahtis telekat ja oli “œputukatele rohkem maja, suusahüppetrampliini, porgandipeenra või muu vajaliku eest” .1034 Tegelikult kujunesid peategelasteks hoopiski “œkolmandat põlve Peetri ihul elav kirp, filosoofiline rändur täi, spordifanatt kärbes ning üksildane, käepideme ja ratastega lehm” .1035

J. Põldma lavaloo mõttest ja keerdkäikudest oli publikul (sealhulgas täiskasvanutelgi) raske aru saada. Autori ja lavastaja arvates aga ei peagi kõigest aru saama: “œTegemist on kujundliku mõtlemisega – lavastusel on nii tegevuslik kui esemeline tähendus.” 1036

Elevust saalis tekitasid Sven Grünbergi arvutimuusika saatel hüplevad illuminaatoriga põõsad, mis lasid lendu seosetuid fraase: “œPõõsas mängib.” – “œMängin ka.” – “œKõik põõsad mängivad.” Rohkemat neil öelda polnudki. Ent need, kes tabasid lavastuse absurdihuumorit, ehk ei oodanudki erilist tegevust. ” Kirp, täi ja üksik lehm” on “œnagu lapitekk, iga lapp isemoodi, ja mingit terviklugu ei soovita näitleja Margus Tabor sealt otsidagi. “œMis sest, et segane, peaasi et huvitav,” õigustas teine osatäitja Tiina Tõnis.” 1037

Kui “œHaldjaöö” oli ebatavaline selle poolest, et vaatajad ei istunud teatrisaalis toolidel, nagu see kombeks on, vaid ovaalsaali trepihalli treppidel, siis Evald Hermaküla kirjutatud ja lavastatud näitemängus “œKohtuasi number null” (esietendus 11.04.1999) kutsuti publiku hulgast lavale kaksteist vandemeest, kes said vahetult etenduses osaleda ja selle kulgu isegi mõjutada. Nimelt tuli neil sekkuda kohtumängu ja asjaosalistele näitlejatele-nukkudele küsimusi esitada. Seda võis teha kogu teise vaatuse ajal. Lavastuse võlu just selles peituski, et iga etendus oli isesugune, sõltudes küsimustest, mida vaatajad esitasid. Publiku hulgast valitud vandemeestel tuli langetada ka kohtuotsus.

“œKohtuasja üldiseloomustuseks võib öelda, et see oli tihe ja pingestatud. Veana võiks nimetada vaid kohtuprotsessi juhataja püüdu kõik-kõik küsimused ära kuulata. Nii tekkis liigset küsimuste kordamist ja forsseeritud küsimuste kasutut juurdeprodutseerimist. Kohtualune ja süüdistajad olid oma ülesannete kõrgusel, nad esitasid nii autori ettekirjutatud teksti kui ka improviseeritavat osa kaasakiskuvalt ning muhedate nüanssidega vürtsitatult. Mõlemad osapooled leidsid vandekohtunikega kergesti kontakti.” 1038

E. Hermaküla kasutas oma lavastuses nukumängu, varjuteatrit, tantsunumbreid, pantomiimi ja rütmiharjutusi. “œKohtuasja” lavastamise protsess meeldis näitlejatele. “œSee oli teistmoodi kui senini uute lugude lavale toomisel. Selles teatritükis ei olnud algselt kuigi palju teksti. Esimeses vaatuses oli rohkesti kasutatud igasuguseid liikumisefekte ja “œmäng mängus” võtet. Evald nautis seda võimalust, et ta saab mängu sees tekitada uusi erinevaid mänge. Lavastuse teise poole tekst oli aga suures osas improvisatsiooniline. Mulle jäi selline mulje, et Evald oli sellel hetkel jõudnud sellisesse elu etappi, mil ta leidis, et lapsed on kõige tänuväärsem publik.” 1039

Kuigi tegu oli kohtulooga, ei mõjunud “œKohtuasi number null” sünge ega ähvardavana. Valgetes maskides kohtuteenrid olid pigem koomilised. “œNukud on vaimukad ja armsad (kunstnik Rosita Raud). Nii nukkudes, muusikas (muusikaline kujundus Margus Jürisson) kui ka varjuteatris on juba iseenesest olemas see, milleni vandemehed lõpus (vähemalt sel etendusel) jõuavad. Et tegelikult võiksid kõik majalised üksteist tundma õppida ning rahus koos elada – mitte karistada seda, kes süüdi ei ole.” 1040

E. Hermaküla lavastuse üheks iseloomustavamaks jooneks oli lavastamisvõtete mitmekesisus. “œLavastuse esimesed 20 minutit meenutavad korralikku eesti nukufilmi – nii muusika, (enamjaolt) artikuleerimata häälitsuste, valguse (ja varju) kasutamise kui ka sündmuste jada ülesehituse poolest. /.../

Väidet lavastuse mitmekesisusest kinnitab ka lava kolmetasandilisus: tagalava sügavuses mängitakse väikeste nukkudega maha suvilas toimunud sündmused, kesklaval annavad kohtus tunnistusi tunduvalt suuremasse nukuvormi valatud härra Puustak, härra Rattus rattus ja tunnistajad, lava ees toolidel istuvad aga saalist kutsutud vandekohtunikud.” 1041 Kaasa mängisid K. Aule, L. Hanstin, T. Tõnis, R. Rosberg ja M. Sekk.