II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
TAAS ALGUPÄRANE DRAMATURGIA
Eesti muinasjuttude ainestikul põhineva komöödiaga
“Priidu
viiul” debüteeris Nukuteatris 30. detsembril 1984
külalislavastaja Priit Pedajas.
Lugu jutustas Priidust, kes Koleda
Vanamehe südant taga ajades mitmeid katsumusi läbi tegi, tänu
võluviiulile kõigest halvast jagu sai ning lõpuks õnnelikult
oma sinisilmse pruudi juurde jõudis. Priidu katsumusterikast teed
saatis muhe huumor ja Priit Pedajase enda loodud muusika, mis
lavastuse atmosfäärile erilist rahvuslikku hõngu ja meeleolu
lisas. Tõnu Raadik mängis Priitu ja Tene Ruubel Tüdrukut, ülejäänud tegelasteks olid
nukud. R. Lauks oli andnud karikaturistlik-humoorika
väljanägemise niisugustele eesti muinasjuttudest tuntud
tegelastele nagu Kurivaim, Kole Vanamees, Kuningas, Kuningatütar,
Altilma Kuningapoeg ning mehikesed nimedega Teravkõrv, Teravsilm
ja Haisutundja. P. Sikkel, M. Mander, E. Uus ja V. Jürisson mängisid nende nukkudega nakatava
mängulustiga. Siiski domineerisid näitlejad elavplaanis – T.
Raadik oma loomuliku sarmi ja musikaalsusega, T. Ruubelil oli aga
selle tüki tarvis varuks ka hea koomikataju.
Eesti kaasaegse algupärase nukutüki lavalejõudmine on ikka
olnud haruldane nähtus. Kui ER Nukuteatril oli paaril varasemal
aastakümnel välja kujunenud oma autorite ring, siis
seitsmekümnendate aastate lõpul ja kaheksakümnendatel aastatel
jäid algupäraste nukunäidendite esitused Nukuteatris üsna
harvadeks ja juhuslikeks. Algupärandite nappust püüti korvata
väärtkirjanduse dramatiseerimisega.
Seda rõõmustavam oli Vladislav Koržetsi vaimuka nukunäidendi “Koll Kalli”
jõudmine teatrilavale kevadel 1985. Inimloomuse vooruste ja pahede
kandjaiks ei olnud selles loos tavapärased loomtegelased, vaid
hoopiski kollid. Nimitegelane Kalli (H. Seljamaa) oli hella nime ja südamega kollipoiss, kes
ihkas saada inimeseks. Kollide maailmas aga kehtisid hoopiski
kentsakad kombed ja tavad. Inimeste maailmas taunitud pahed olid
kollide voorusteks ja vastupidi. Teed rämedast ja pahelisest
kollide keskkonnast inimeste idealiseeritult kaunisse, südamlikku
ja hella maailma juhatas Kallile inimlaps – väike Viiulitüdruk
(A. Presjärv). V. Koržetsi kollidelugu peitis endas
nukulava jaoks suurepärast fantaasialennu uperpallitamise
võimalust. Lavastaja Veiko Jürisson nägi näidendi ideelise küljena
“seda, et sellele kollide maailma kaosele oleks vastu panna see,
mis südames sünnib. Antud loos oleks selle kandjaks viiuliheli.
Kalli lugu peaks panema mõtlema sellele, kuidas puhtust südames
hoida, kui ümberringi on kaost väga palju.” 930
Priit Pärn oli karikaturistile omase teravmeelse
vaimukusega kujundanud nukusirmile kollidemaailma ja selle veidrad
esindajad: Kalli isa ja kollipoiss Mihklit mängis K. Renel, Kalli ema ja kollipoiss Ullut M. Peedo, õpetajat H. Kõrvits ning kollipoiss Kolentini A. Puudersell.
1985. aasta lõpul valmis Tallinna Pedagoogikaülikooli (siis
Tallinna Pedagoogiline Instituut) kultuurhariduse eriala lõpetanud
Tiiu Aasmäel näärietendusena lastetükk
“Väikesed
imed” . See T. Aasmäe koostatud ja lavastatud lapsemeelne
koguperekava sai oodatust märksa vahvam, lustakam ja elurõõmsam
ning sellepärast otsustati selle lavastuse eluiga pikendada ja
lugu ennast täiendada. Laulukesest, mille algusread on:
“Kole küll, kui lastega midagi ei juhtu,
õnneks meie kõigiga üht-teist ikka juhtub”
sai omamoodi raam kogu lavastusele, aitamaks liita muinasjuttu,
muusikat ja lastemänge. Lavakavas kasutati R. Rannapi, M. Alatalo, M. Härma jt lauluviise. Mängu, laulu ja ehtlapseliku
orgaanikaga puhusid lavaloole elu sisse noored näitlejad T. Tõnis, M. Kampus ja V. Lauri. Viimane eelkõige oma kitarriga. Sugugi mitte
vähetähtis polnud Jüri Kassi lavakujundus oma domineeriva hubast
kodutunnet loova kaminaga ning näitlejate värvikad
kostüümid.
Viiekümneminutilisse lavakavasse mahtus lisaks laulule-tantsule
veel tiritammekasvatamine, hullamine, ümber saali jooksmine ning
laste fantaasiat ja kujundlikku mõtlemist arendavad
improvisatsioonid toolide ja riietusesemetega.
Lavastuse teine pool algas Rein Rannapi hoogsa
rokiviisiga, mille saatel heideti seljast kampsunid, sallid ja muu
talveriietus. Selle alt tulid nähtavale suvised värvierksad
pluusid-püksid. Laulusalm teadustas vaatajaile suve saabumist.
Hoogsa suvemöllu aga vahetas peagi välja Lilli Prometi mõtlik-lüüriline muinasjutt
“Taputilgake” . Sellest muinasjutust jäi kõlama tarkuseiva:
“Õnn on kõige väiksem ja nähtamatum asi, mille avastad
harilikult alles siis, kui oled selle juba kaotanud.”
Ilmselt ammutas T. Aasmäe selle kireva, meeleoluka ja
nukuteatri jaoks ebahariliku lavakava tarvis materjali lastelt
endilt. On ju laste maailm täis imepisikesi imesid, mis
täiskasvanu silmis sageli märkamata jäävad.
|