NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

TAAS ALGUPÄRANE DRAMATURGIA

Eesti muinasjuttude ainestikul põhineva komöödiaga “œPriidu viiul” debüteeris Nukuteatris 30. detsembril 1984 külalislavastaja Priit Pedajas.

ERN: ā€œPriidu viiulā€¯ (P. Pedajas, 1984). Stseen lavastusest: Priidu ā€“ T. Raadik ja Kurivaim. /Foto: A. Tenno/Lugu jutustas Priidust, kes Koleda Vanamehe südant taga ajades mitmeid katsumusi läbi tegi, tänu võluviiulile kõigest halvast jagu sai ning lõpuks õnnelikult oma sinisilmse pruudi juurde jõudis. Priidu katsumusterikast teed saatis muhe huumor ja Priit Pedajase enda loodud muusika, mis lavastuse atmosfäärile erilist rahvuslikku hõngu ja meeleolu lisas. Tõnu Raadik mängis Priitu ja Tene Ruubel Tüdrukut, ülejäänud tegelasteks olid nukud. R. Lauks oli andnud karikaturistlik-humoorika väljanägemise niisugustele eesti muinasjuttudest tuntud tegelastele nagu Kurivaim, Kole Vanamees, Kuningas, Kuningatütar, Altilma Kuningapoeg ning mehikesed nimedega Teravkõrv, Teravsilm ja Haisutundja. P. Sikkel, M. Mander, E. Uus ja V. Jürisson mängisid nende nukkudega nakatava mängulustiga. Siiski domineerisid näitlejad elavplaanis – T. Raadik oma loomuliku sarmi ja musikaalsusega, T. Ruubelil oli aga selle tüki tarvis varuks ka hea koomikataju.

Eesti kaasaegse algupärase nukutüki lavalejõudmine on ikka olnud haruldane nähtus. Kui ER Nukuteatril oli paaril varasemal aastakümnel välja kujunenud oma autorite ring, siis seitsmekümnendate aastate lõpul ja kaheksakümnendatel aastatel jäid algupäraste nukunäidendite esitused Nukuteatris üsna harvadeks ja juhuslikeks. Algupärandite nappust püüti korvata väärtkirjanduse dramatiseerimisega.

Seda rõõmustavam oli Vladislav Koržetsi vaimuka nukunäidendi “œKoll Kalli” jõudmine teatrilavale kevadel 1985. Inimloomuse vooruste ja pahede kandjaiks ei olnud selles loos tavapärased loomtegelased, vaid hoopiski kollid. Nimitegelane Kalli (H. Seljamaa) oli hella nime ja südamega kollipoiss, kes ihkas saada inimeseks. Kollide maailmas aga kehtisid hoopiski kentsakad kombed ja tavad. Inimeste maailmas taunitud pahed olid kollide voorusteks ja vastupidi. Teed rämedast ja pahelisest kollide keskkonnast inimeste idealiseeritult kaunisse, südamlikku ja hella maailma juhatas Kallile inimlaps – väike Viiulitüdruk (A. Presjärv). V. Koržetsi kollidelugu peitis endas nukulava jaoks suurepärast fantaasialennu uperpallitamise võimalust. Lavastaja Veiko Jürisson nägi näidendi ideelise küljena “œseda, et sellele kollide maailma kaosele oleks vastu panna see, mis südames sünnib. Antud loos oleks selle kandjaks viiuliheli. Kalli lugu peaks panema mõtlema sellele, kuidas puhtust südames hoida, kui ümberringi on kaost väga palju.” 930

Priit Pärn oli karikaturistile omase teravmeelse vaimukusega kujundanud nukusirmile kollidemaailma ja selle veidrad esindajad: Kalli isa ja kollipoiss Mihklit mängis K. Renel, Kalli ema ja kollipoiss Ullut M. Peedo, õpetajat H. Kõrvits ning kollipoiss Kolentini A. Puudersell.

1985. aasta lõpul valmis Tallinna Pedagoogikaülikooli (siis Tallinna Pedagoogiline Instituut) kultuurhariduse eriala lõpetanud Tiiu Aasmäel näärietendusena lastetükk “œVäikesed imed” . See T. Aasmäe koostatud ja lavastatud lapsemeelne koguperekava sai oodatust märksa vahvam, lustakam ja elurõõmsam ning sellepärast otsustati selle lavastuse eluiga pikendada ja lugu ennast täiendada. Laulukesest, mille algusread on:

“œKole küll, kui lastega midagi ei juhtu,

õnneks meie kõigiga üht-teist ikka juhtub”

sai omamoodi raam kogu lavastusele, aitamaks liita muinasjuttu, muusikat ja lastemänge. Lavakavas kasutati R. Rannapi, M. Alatalo, M. Härma jt lauluviise. Mängu, laulu ja ehtlapseliku orgaanikaga puhusid lavaloole elu sisse noored näitlejad T. Tõnis, M. Kampus ja V. Lauri. Viimane eelkõige oma kitarriga. Sugugi mitte vähetähtis polnud Jüri Kassi lavakujundus oma domineeriva hubast kodutunnet loova kaminaga ning näitlejate värvikad kostüümid.

Viiekümneminutilisse lavakavasse mahtus lisaks laulule-tantsule veel tiritammekasvatamine, hullamine, ümber saali jooksmine ning laste fantaasiat ja kujundlikku mõtlemist arendavad improvisatsioonid toolide ja riietusesemetega.

Lavastuse teine pool algas Rein Rannapi hoogsa rokiviisiga, mille saatel heideti seljast kampsunid, sallid ja muu talveriietus. Selle alt tulid nähtavale suvised värvierksad pluusid-püksid. Laulusalm teadustas vaatajaile suve saabumist. Hoogsa suvemöllu aga vahetas peagi välja Lilli Prometi mõtlik-lüüriline muinasjutt “œTaputilgake” . Sellest muinasjutust jäi kõlama tarkuseiva: “œÕnn on kõige väiksem ja nähtamatum asi, mille avastad harilikult alles siis, kui oled selle juba kaotanud.”

Ilmselt ammutas T. Aasmäe selle kireva, meeleoluka ja nukuteatri jaoks ebahariliku lavakava tarvis materjali lastelt endilt. On ju laste maailm täis imepisikesi imesid, mis täiskasvanu silmis sageli märkamata jäävad.

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)