TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

STIILIPUHAS KLASSIKALINE SIRMITEATER

Klassikaliste muinasjuttude rida Nukuteatri repertuaaris jätkas T. Gabbe “œTuhkatriinu” . Nimirollis esines A. Raid. Meeldejäävalt karakteriseeritud koomiliste tüüpidena mõjusid lavastuses M. Jürgo Võõrasema ja L. Tui ning H. Raa võõrastütred. V. Luup: “œLavastaja Ferdinand Veike võttis “œTuhkatriinu” ettevalmistusprotsessi väga tõsiselt. Eelnevalt tegime etüüde ja näitlejail tuli kogu “œTuhkatriinu” tegevustik enne ise läbi mängida, kui nukud kätte anti. Aino Raid oli Tuhkatriinu osa peale pandud. Temaga pidin kõik need ballitantsud siin üleval Nukuteatri fuajees ise läbi tantsima. Ilma nukuta. Aga Veike lavastuses oli seda antiikset rokokoolist stiili, kus prints ja kõik teised pidid ikka kummardama ja halama, kui Tuhkatriinu kinga ära kaotas. Ja minule hakkas see vastu. Juba mõne proovi pärast läksin lavastajaga riidu. Mina oma peaga mõtlesin nii, et prints on ühes kuningriigis teine mees kuninga järel ja kui ta mõnda tüdrukut ihaldab, siis ta lihtsalt võtab väevõimuga või saadab talle järele sõjaväe. Talle tuuakse see tüdruk lossi ja mingit maas roomamist ei ole. Mina muidugi ütlesin, et mina roomama ja ahastama ei hakka ja rääkisin oma jutu ära. Kontrolletendusel lasti mind üks vaatus ära mängida ja võeti siis osa pealt maha. See oli minu esimene osa Nukuteatris. Ent hiljem jäid need printsi halamised ja ahastamised sellest tükist ikkagi välja. Ei tea, kas minu vastuseis mõjus nii, et enam ei rõhutatud printsil seda haledat külge. Ta oli edaspidi rohkem mehelik.” 374

Omamoodi legendaarseks lavastuseks sai G. Landau “œLumehelbekese kool” R. Kuremaa lavastuses ja R. Laidre kujunduses. Mängisid A. Raid, M. Orgussaar, L. Tui, M. Jürgo, A. Kukepuu, R. Kuremaa ja O. Paesüld. Mis siis võlus selle tollaste nääripidude tarvis tehtud lavastuse juures? See oli mingi seletamatu valgus, puhtuse sära ja südamlik huumor, mida on aastakümneid hinges kandnud iga lavastuses osalenud näitleja. Teiste hulgas ka Meta Jürgo (mängis “œLumehelbekese koolis” Jänesepoega ja Mäkra): “œ“œLumehelbekese kool” oli väga armas tükk. Sellest lavastusest on meeles väga ilusad mitmehäälsed laulud. Üks neist algas sõnadega “œVaikselt jõgi voolab jääkaane all...” . Meil oli teatris siis päris häid lauljaid. Olaf Paesüld (mängis Näärivana) oli väga kena mahlaka häälega. Mängis elav orkester. Ja mis lavastusest eriti meelde on jäänud – need on kaunid puhtad talvepildid.” 375

1956. a lõpul esietendus veel Tšehhi nukuteatri “œRõõm” peanäitejuhi Josif Kalabi nukunäidend “œFerdast paremat polegi” . See näidend köitis oma huvitava sündmustiku ja mõttesügavusega. Lavastusele andis üksjagu juurde V. Tarkpea rõõmus ja hoogne muusika. Lisaks näidendile endale peitus õnnestumise põhjus mitme näitleja toredas mängus. Liigutavalt mängis truud ja sõbralikku taksikoera Ferdat O. Liigand ning oma poja pärast muretsevat südamlikku põrsamemme H. Raa. F. Veike sõnutsi olid V. Luup ja U. Leies selles lavastuses juba sellisel nukkude liigutamise tasemel, et tahtmatult läks tähelepanu kõneleva kuke pealt kanadele, kes oskasid väga huvitavalt kuulata. Tekkis probleem, et üks nukk, kellel teksti üldse ei ole, võib nii huvitavalt liikuda, et suudab teised nukud enda kõrval “œsurnuks mängida” .376

Ka 1957. aasta tõi teatri repertuaari kolm arvestatavat lavastust. Esimesena neist jõudis publiku ette G. Matvejevi “œVõlukaloss” . Ka siin oli tegemist hea kirjandusliku algmaterjaliga. Selles lihtsa süžeega mudilasepärases näidendis oli nii elavat ja kaasakiskuvat tegevust, lõbusat huumorit kui ka ilmekaid karaktereid, selget ja konkreetset dialoogi. Söönud tüki võlukalossi, muutuvad kaks üliarglikku jänkupoisikest korrapealt kartmatuiks ja vapraiks. Nad annavad õpetust rebasele, koerale ja karule ning astuvad välja nõrgemate kaitseks. Kui selgub, et see oli kõige tavalisem kaloss, taipavad nad, et vaprust ja tublidust tuleb ise endas kasvatada.

Arvustaja Karin Ruus: “œLavastuses on seekord nii palju värskust ja kergust, et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud vaatavad seda näidendit lõbususe ja hea tujuga. Lavastaja Ferdinand Veike ja näitejuhi Lo Tui hoolsa töö tulemusena on etenduses saavutatud stiilne puhtus, tegevuse orgaanilisus ja hoogsus, näitlejate mängu ansamblilisus. Mitte alati pole teatril õnnestunud tabada säärast lastepärasust ja reipust, nagu ilmneb selle lavastuse puhul. Siin ei ole midagi lastele väsitavat, näidendi ideed ei suruta kuskil peale koormava õpetlikkusega, vaid see kandub vaatajani väliselt lõbusas, kergelt naljatlevas laadis.” 377

Groteskne süžee ja ilmekad tegelaskujud andsid näitlejaile häid võimalusi toredate lavakujude loomiseks. M. Jürgo ja U. Leies oskasid väikeste jänkupoistena näidendisse kätketud situatsiooni- ja kontrastikoomikat leidlikult ära kasutada. Nende jänkulapsed Hipp ja Hopp võlusid koomilises ehtjänkulikus argpüksuses ja hiljem oma jõu ja vapruse tunnetuses. Ka Siilionu ja Siilitädi O. Liigandi ja L. Tui kehastuses moodustasid tõsielulise muheda abielupaari oma humoorikas kemplemises ja teineteise heatahtlikus nöökamises. Nende osade eest arvati mõlemad näitlejad vabariikliku preemia väärilisteks. Õnnestunud oli K. Reneli heasüdamliku muheda olekuga karu ja peaaegu tekstitu koer oma ehtkoeralikus liikumises.

“œVõlukaloss” oli üks 50-ndate aastate tipplavastusi, tähistades edasiminekut just kujunduslikust küljest ja näitlejate mängutehnikalt. K. Ruus märkis oma arvustuses kokkuvõtvalt: “œKui palju leidlikkust, silmadele rõõmustavat ja lõbusat on kõigis neis jänkude ja rebase majakestes, sinirohelistes metsatukkades, kus otse vaataja silme all tärkavad seened /.../. V. Tarkpea muusika liitus orgaaniliselt etenduse koesse, suurendades veelgi lavastuse emotsionaalsust ja meeleolukust. Kõigiti õnnestunud olid seekord ka nukud. Oma ilmekuselt ja värskuselt on see lavastus saavutuseks ja uueks sõnaks teatri loomingulises töös.” 378

Terviklik, detailideni viimistletud oli ka J. Kainari “œKuldkihara” lavastus. Selle õnnestumise tagas F. Veike lavastajatöö, R. Laidre kujunduse ja E. Tambergi muusika harmooniline kooskõla. “œLavastajal, kunstnikul, näitlejail ja heliloojal õnnestus edasi anda rahvamuinasjutu sügavat poeesiat, luua see atmosfäär, kus loomulikult ja sundimatult areneb näidendi süžee.“œ379 R. Laidre kujundust pidas arvustaja Mark Korabelnik lakooniliseks ja täpseks, kus dekoratsioonide taustal paistsid eredalt silma nukud. Siiski ei olnud kunstnik leidnud võtit looduse avamiseks, mis ümbritseb Kuldkiharat.

Näitlejaile soovitas M. Korabelnik arendada välja lavakujule omaseid isikupäraseid eredaid jooni ning nukuliikumise puhtust ja selgust. “œPüüdes säilitada hoogsat rütmi, patustatakse mõnikord selguse vastu. Mõnda stseeni mängivad näitlejad liiga kiiresti. Vaatajaid huvitab mitte ainult see, et kalurid ära leppisid, vaid ka see, kuidas nad lepivad. Siin on tähtis iga peapööre, iga käteliigutus ja muudatus kehahoiakus.” 380

Näitlejatöödest olid huvitavamad R. Kuremaa rahvapärane elurõõmus Iržik ning B. Miti Vana Kuningas. “œVaatajate sooja sümpaatia võidab Kutsu, keda väga hästi käsitseb noor näitleja Väino Luup. Edu saladus peitub antud juhul selles, et Kutsu haukumine ja kõne on liikumisega absoluutses rütmis ja on inimesepärased. Koerake reageerib kõikidele sündmustele nagu inimene ja see kutsub saalis esile aktiivse vastukaja.” 381

Moskva kriitik N. Smirnova võrdles eestlaste “œKuldkihara” lavastust Tšehhi nukuteatri lavastusega ja leidis, et eestlaste lavastus on huvitavam. See oli antud rohkem lüürilis-eetilises plaanis. Etenduse plussidena nimetas N. Smirnova nukkude suurepärast liikuvust ja head väljenduslikkust.382 Ka M. Korabelnik arvas: “œLavastuses on palju õnnestunud, täpselt väljatöötatud misanstseene. Lapsed naeravad südamest, kui koer sõidab luual ringi. Vaatajale jääb meelde laua taga istuv Vana Kuningas. Huvitav on Iržiku pööre stseenis kuningaga (kui viimane teda tagasi kutsub). Niisuguseid näiteid võiks tuua palju.” Kuid samas arvas kriitik: “œNäidendis tahaks näha siiski teravamaid plastilisi lahendusi ja rakursse. Nukuteatri etenduses peab olema misanstseen, mis väljendab toimuvate sündmuste mõtet ja iseloomu, alati skulptuurne.” 383 N. Smirnova märkis ära ka vajakajäämised kujunduslikus küljes: “œVäga imelikku muljet avaldab loodus. Mul oli niisugune tundmus, et kellukesed on põgenenud hullumajast. Vähe sellest, et nad oma mõõtmetelt olid ebaproportsionaalsed, nad olid tehtud ka maitsetult. Ja ei tekkinud tunnet, et see on elus loodus, mis usaldab, arvestab ja jaatab inimest.” 384

Omapäraseks lavastuseks Nukuteatri repertuaaris kujunes Jan Malíku “œHüpik-Hopik” , kus peategelaseks ei olnud mitte inimene ega loom, vaid hoopiski lõbus pall nimega Hüpik-Hopik. See pallipoiss kargas aknast eide-taadi juurde ning jäi nende lapseks. Ent uudishimulik Hüpik-Hopik ei püsinud kuidagi paigal. Ja nii oligi ta ühel päeva kadunud.

Tšehhi autori professor dr. Jan Malíku nukunäidend oli kirjutatud mudilastele, kellele on mõistetav palli käitumine ja vanakeste õnnetus. Ent näidendisse kätketud peen allegooria ja poliitilisus (diktatuuri peidetud kriitika) sai mõistetavaks ainult vanematele teatrikülastajatele.385 Tegu oli mitmekihilise huvitava näidendiga, mis lavastuslikult ilmselt suuremaid nõudeid esitas, kui seda tollal täita suudeti. Lavastas R. Kuremaa.

Nimiosalist mängis Aino Kukepuu. Mängida palli, keda küll võis samastada lapsega, oli ikkagi noorele näitlejale raske. Senise kahe aasta jooksul Nukuteatris oli näitlejannal tulnud mängida vaid väiksemaid rolle. Küsimusi kerkis A. Kukepuu ette rohkesti. Kuidas liigub pall? Milline hääl võiks pallil olla? ... Oma Hüpikule-Hopikule töötas näitleja välja isesuguse hüpleva, põrkava kõnnaku. Ka hääl pidi olema tollaste arusaamade kohaselt midagi erilist. Tavalise lapse kombel ei tohtinud üks pall ometigi rääkida. Niisugust häälega vigurdamist ehk nn “œporgandihäält” on hiljem korduvalt taunitud. Ent tervikuna peeti Hüpik-Hopikut A. Kukepuu kui noore näitleja õnnestunud osatäitmiseks. See roll jäigi näitlejanna üheks paremaks tööks nukulaval.386 Lavastuses tegid kaasa veel H. Raa, B. Mitt, R. Kuremaa, O. Paesüld, M. Orgussaar, A. Raid ja J. Kepp.