EELLUGU
ESIMESI KATSETUSI
Kahekümnenda sajandi alguse eesti teatripublik oli nukuteatriga
tuttav vaid laatadel toimunud juhuslike etenduste vahendusel.
Tavaliselt olid need meelelahutusliku kallakuga primitiivsed
ettekanded ega andnud aimdust nukunäitekunsti tõelisest olemusest
ja võimalustest. Esinejateks olid enamasti vene rändnäitlejad
oma “petruškadega” . Esitati estraadlikke lühipalu groteskses
klounlikus maneeris. Kolmekümnendate aastate alguses esinesid
laatadel ka eestlastest tsirkuseartistid Alex (Aleksander Sihver), Magnus (Magnus Esko) ja Edy (Eduard Laas), kelle esinemisi raamis kaheosaline eeskava
nukkudega.
Kolmekümnendatel aastatel vilksatab ajakirjanduses aeg-ajalt
nurinat nukuteatri kui huvitava ja omapärase teatriliigi puudumise
üle Eestis. Artiklites tuuakse õhutavas toonis näiteid Tšehhi
ja Poola nukuteatrite tööst. Kirjeldatakse, kuidas loodi
nukuteatrid Å veitsis St. Galleni ja Zürichi linnades ning
soovitatakse võtta sealt eeskuju.6 Prahas käis nukuteatritega tutvumas ja seda ala
õppimas tolle aja tuntud nukuvalmistaja Alla Orav. Teda üllatas nukuteatri suur populaarsus
Tšehhoslovakkias, kuigi suuremalt osalt polevat need teatrid olnud
kuigi huvitavad. Primitiivseks, kuid köitvaks pidas A. Orav prof.
Skupa marionetiteatrit. Skupa populaarseimas
nukutüübis Spejbl ´is nägi ta “midagi Chaplini taolist”
nukkude maailmas.7 Nukuvalmistamist oli A. Orav õppinud Pariisis ja
1931. a toimus Tallinnas tema esimene nukunäitus, esimene taoline
näitus Eestis. Tema nukud olid šaržid, mis kujutasid tolle
aja tuntud riigi- ja ühiskonnategelasi, kultuuriinimesi, aga ka
mitmeid kirjanduslikke tegelasi nagu Toomas Nipernaadi koos oma
seiklusrännakutel kogutud kaaslastega.8 1931. a Tallinna ja 1933. a Pärnu näitustel võisid
külastajad ära tunda K. Pätsi, J. Tõnissoni, J. Koorti, R. Kulli, A. Lemba, kirikuõpetaja Lattiku ja teiste tuntud isikute teisikuid
nukkudena.9 1935. aastal Eestis külalisetendusi andnud Tšehhi
nukuteatri inimestele oli esimeseks tutvumiskäiguks Tallinnas just
A. Orava nukunäituse külastamine. “Ei näe mujal nii huvitavaid
nukkusid, kui need on A. Oraval. Neid nukke muidugi ei saa kasutada
nukuteatri jaoks, neil on dekoratiivne ülesanne ja sellisena on
nad väga ilusad ning huvitavad,” ütles prof. Skupa
ajakirjanikele.10 Prof. Skupale kingiti ka üks A. Orava valmistatud
nukk – rahvariides eesti neiu.
A. Orava nukke võib vaadelda kui eelkäijaid meie esimestele
teatrinukkudele – marionettidele. Tema nukkude ilmekast
karakteersusest ja grotesksusest oli teatrikunstnikel nii mõndagi
õppida.
Kutselistest teatriinimestest võib aga esimeseks nukuteatri
loomise initsiaatoriks pidada tuntud näitejuhti Eduard Lembergi (Lemmiste) ja Töölisteatri kunstnikku
Herbert Tamme. Eesti esimese nukuteatri loomise
algatus rajanes puhtal kujul nende kahe mehe initsiatiivil ega
olnud ühenduses ühegi teatri või organisatsiooniga.
Loodava nukuteatri esilavastusteks olid kavandatud E. Vilde komöödia “Pisuhänd” ja Tallinna
Töölisteatri juhatuse liikme, teatriarvustaja Helmi Press-Janseni
lastenäidend “Rahuingel” . 1933. aasta 6. juuni Esmaspäevas
kõneldakse peatselt lõpule jõudvatest ettevalmistustöödest
“Pisuhänna” lavaletoomisel. Selleks ajaks oli valmis tehtud 24
nukku, mida hinnati oma tüübistikult õnnestunuks. Kuigi
fotod H. Tamme nukkudest puuduvad, võib oletada, et tegu oli
huvitavate groteskselt karakteersete nukkudega. On ju H. Tamm
teatriajaloost tuntud Töölisteatri omapärase kujundusliku laadi
loojana, kelle töödes võis täheldada sümboolset, üldistava
tähendusega kujunduslikku tinglikkust. Narvas ja Viljandis koos
töötades oli Lemmistel ja Tammel “kujunenud kunstis nii vajalik
üksteise mõistmine, mis lubab loota, et meie nukuteatri katse
annab häid tulemusi” 11. “Pisuhänna” kavatsetavast esietendusest
kõneles ka Artur Adson Kunsti ja Kirjanduse 1933. aasta
septembrikuu numbris. Selles on märgitud muu hulgas: “/.../
avatükiks valitud Ed. Vilde “Pisuhänd” – nähkem ses
valikus initsiaatorite püüdu anda ettevõttele
kirjanduslik-kunstiline tähendus. Nii-ütelda ristimistükiks on
valitud meie seeniori klassikaline teos.” 12
“Pisuhänna” valimine nukuteatri debüütlavastuseks
näitas, et E. Lemberg suhtus nukuteatrisse kui tõsiselt
võetavasse teatrikunstiliiki. “Pisuhänna” esimene etendus
kavatseti anda laulupeo puhul, kuid peagi oldi sunnitud esialgset
plaani muutma ja esietendust 1933. aasta suvelt sügisele nihutama,
sest “liialt ülepeakaela ruttamine ei võimaldaks asja küllalt
nauditavalt esitada” 13. Ometigi ei ole ajakirjandusest õnnestunud leida
viiteid selle kohta, et “Pisuhänd” tõepoolest publiku ette
oleks jõudnud. Mis võis aga olla põhjuseks, et nii paljutõotav
ettevõtmine õnneliku finišini ei jõudnud?
Kõnealuses Esmaspäevas on toodud E. Lembergi enda mõningaid
kõhklusi seoses nukuteatri loomisega. Nimelt oli raskusi vastavate
ruumide leidmisega, sest “nukuteatri asetamine harilikku
teatrisaali ei oleks küllalt otstarbekohane. Nukuteater vajab
hoopis isesugust meeleolu ja õhkkonda.” 14 Veel enam vaevas Lembergi aga küsimus, kas ikka
leidub nukuteatrile küllalt asjatundlikku ja mõistvat publikut.
Lemberg tähendas, et nukulavastuse mõistmiseks “peab olema
soodne vaimuilm ning laad” . Ja veel “peab nukuteatri
nautimiseks olema isesugust närvi” . Lemberg kahtles, kas
eestlastel kui põhjamaalastel seda ikka piisavalt on. “Ta
rõhutab, et olemasolevate andmete järele pole meid ümbritsevates
põhjamaades kuskil nukuteatrit. Nähtavasti põhjamaalastel puudub
see elav fantaasia, kujutlusvõime, mis omane neile rahvastele, kus
nukuteater on erilises lugupidamises.” Võib ka olla, et sellise
nõudliku komöödia valik nukuteatri esimeseks katsetuseks oli
liiga ennatlik ja osutus üle jõu käivaks.
|