NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

HELLE LAASI LAVASTUSED

Helle Laasi õnnestunud debüütlavastusele “œÕhuloss Pilvemaal” järgnesid õige pea teine ja kolmaski lavastus – Leonid Jahnini “œPapist kellaväljak” (1978) ja Nelli Ossipova “œMagus puder” (1979). H. Laasile lavastajana on iseloomulik, et ta püüab võimalikult palju ise ära teha. R. Reiljan nimetas neid kahte lavastust isegi H. Laasi show’deks, kuna ta on mõlemad näidendid ise tõlkinud, ise lavastanud ning mõlemas ka peaosa mänginud.790

Ei L. Jahnini ega N. Ossipova näidend ei kuulunud just kõige sisukama ega vaimukama nukudramaturgia hulka. Need olid keskpärased reanäidendid. “œ” Papist kellaväljaku” konflikt pole eriti tõsiselt võetav (röövlihakatis Kraaga on algusest lõpuni antud nii mannetuna, et ei teki hetkekski mõtet, nagu oleks ta võimeline papist linna elanikele tõelist kurja tegema). “œMagusat putru” aga rikub kohatine liialt pealetükkiv didaktism,” kirjutas R. Reiljan.791

H. Laasi lavastused said aga märksa huvitavamad ja omapärasemad, kui seda algmaterjalist võis eeldada. “œPapist kellaväljaku” omapäraks oli laste vahetu osalus etenduses, mis oli meie tolle aja nukuteatris uudne nähtus. Juba publiku vastuvõtt oli eriskummaline. Saali viival trepil tervitas lapsi kostüümis näitleja – Narr (H. Laas), kes teatas, et neid on juba kaua oodatud. Enne etenduse algust laulis ta veel lastega hea kontakti saavutamiseks mitu laulu ning seejärel hakati koos kujuteldavatest papitükkidest kujuteldavate kääridega maju ja inimesi välja lõikama. Lapsed mõistsid hästi fantaasiamängu ning läksid sellega kaasa.

Selle lavastuse kujunduski oli omapärane. Esmakordselt meie nukuteatris mängiti tasapinnaliste nukkudega. J. Vausil olid need kavandatud hampelmanni põhimõttel. Lavapilt oli väga kena, värvikas ja puhas. Papist majadega kellaväljak, mis eesriide tagant nähtavale ilmus ja mida vaheajal ka lähemalt sai vaadelda, pakkus rohket värvirõõmu. J. Vaus oli teinud laste jaoks ilusa päikeseliselt heleda linna, mis öö tulles värvi muutis ja võimsalt norskas. See linna magamine, kus kellaväljak rütmiliselt norskamist markeerides liikus, oli väga tore leid. Kogu lugu esitati hästi meeldejääva laulu “œMeie armas papist linn” (muusika G. Graps) saatel.

H. Laas: “œEga “œPapist kellaväljak” dramaturgiliselt mingi tugev tükk ei olnud. Mind võlus selle loo juures, et atmosfäär ja tegevuspaik olid vähe isemoodi. /.../ Selles lavastuses sain ka esimest korda ära proovida lastega mängimist. Mängides ise Narri, võtsin ma lapse sülle ning sõitsin, laps süles, tagumiku peal kivitrepist alla. /.../ Palju aastaid hiljem Kalalaadal oli mul teha üks väike vahepala, et rahvatantsijad saaksid riideid vahetada. Ja äkki tuli minu juurde kena neiu ja kinkis mulle roosid, öeldes, et mäletate, mina olen see tüdruk, keda kunagi “œPapist kellaväljaku” ajal poisiks pidasite ja trepist alla sõidutasite. /.../ Minu meelest see ongi see näitleja õnn ja rõõm, kui sind mäletatakse. /.../ Narr oli selles lavastuses antud nii elavplaanis kui ka nukuna. Röövel Kraaga oli kogu aeg elavplaanis. Seda rolli mängisid vaheldumisi Enno Selirand ja Oskar Liigand. /.../ Teised näitlejad mängisid nukkudega. Peale Liigandi olid kõik noored näitlejad, mitmed neist õieti lavatöölised. Urve Paeorg mängis selles lavastuses kokapoissi ja tegi seda täitsa toredasti. Hiljem lülitusid lavastusse ka Lavakunstikateedri vastselt lõpetanud Eve Maremäe, Urmas Alender, Heino Seljamaa ja Margus Lepa. Alender tegi koera ja Seljamaa kokapoissi. Gunnar Graps kirjutas lavastusele väga ilusa muusika. Väga ilusa lüürilise meloodiaga, absoluutselt mitte selles stiilis, mida ta ise oma esinemistes viljeles.” 792

H. Laasi järgmine lavastus “œMagus puder” oli R. Reiljani arvates “œPapist kellaväljakust” tunduvalt terviklikum, kompaktsem, stseenid omavahel tasakaalustatud. Lavastaja oli leidnud selle lihtsa vene muinasjutu esituseks huvitavaid võtteid. “œTalvises palakaile maalitud kasemetsas (Jaak Vausi kujundus) jutustavad sinisekirjudesse sitskostüümidesse riietatud vene eite-taati-tütart-poega (Helle Laas, Oskar Liigand või Urmas Alender, Urve Paeorg, Enno Selirand) lastele loo metsa jooksnud ahjupotist, kes tahab oma putru jagada kõigile metsaelanikele. Nad teevad seda küllalt lustakalt ja hoogsalt, nii et saal elab ahjupoti seiklustele algusest lõpuni kaasa.” 793 Seda, et tegu on vene muinasjutuga, aitas rõhutada ka üldtuntud tšastuškameloodia kasutamine muusikalises kujunduses.

H. Laas: “œSee oli lugu sellest, kuidas üks vene perekond teeb nukuteatrit. /.../ Dramaturgiliselt oli see neist kolmest minu lavastusest võib-olla kõige terviklikum. Palju ei saanud sinna juurde panna ega ka ära võtta. Mis aga mulle selle lavastuse juures väga meeldis – seal oli sirm, millega sai ringi joosta. Näitlejate viltidega jalad olid alt näha ja nukud jooksid sirmi peal.” 794

Huvitav oli J. Vausi loomnukkude kujundus, eriti nende talveriietuse iseloomulikud detailid. Osatäitjatest märkis kriitika ansamblis enam silma paistnud O. Liigandi särtsakat Ahjuharki ning noore U. Paeoru Rebast ja Jänest. Uudsena mõjusid stseenid, kus sirmi tagant välja tulnud näitlejad kasutasid kahevõitluses mõõkadena oma nukkude keppe. Üldiselt aga seati selle lavastuse juures näitlejate väljatuleku vajadus kahtluse alla. L. Vellerand ütles pärast kontrolletendust: “œMeeldis rohkem nukkude osa. Kas inimene peab alati olema? Etendus venib just näitlejate arvel. Nukkudega mäng läks korda, nukud on huvitavad.” Ka Ü. Aaloe leidis samal arutlusel: “œSirmi tagant väljatulekud tihtipeale pidurdavad tegevust ja jutulõng kipub käest ära minema. Minu jaoks on seda venepärase taotlust pisut palju – peab olema loomulikum.” 795