Teie ees on esimene katse anda ülevaade meie nukuteatri enam
kui poole sajandi pikkusest teest. Selles on põgusalt kõneldud
Eesti alasid külastanud esimestest
nukutruppidest, põhjalikumalt on peatutud eesti nukuteatri
arengul alates möödunud sajandi kolmekümnendatest aastatest. On
antud ülevaade August
Libliku poolkutselisest nukuteatrist (1933-1936) ja
Taavet Poska poolkutselisest
nukuteatrist Pillerkaar (1936-1940), Eesti Draamastuudio
Noorsooteatri juures tegutsenud esimese kutselise
nukuteatri (1936-1944) lavastustest, Riikliku
Noorsooteatri (1944-1948), Draamateatri
(1948-1952), Ugala
nukuteatri (1948-1952), Kuressaare Teatri
(1949 – 1952) ja Vanemuise (1940. ja 1950.
a) nukulavastustest ning Eesti
Riikliku Nukuteatri lavastustest alates selle teatri
sünnist 1. jaanuaril 1952. aastal kuni 1. jaanuarini 2002. aastal,
mil teater sai 50-aastaseks.
Olulisteks allikateks on olnud aastakümnete jooksul nukuteatri
kohta trükisõnas ilmunu, samuti arhiivimaterjalid, suulised ja
kirjalikud mälestused. Nendele on lisandunud kirjutaja enese
muljed alates 1970-ndatest aastatest.
Materjalikäsitlus on olnud suuresti sõltuvuses vastava
ajajärgu teatrikriitikast. Ajast aega on lavastaja- ja
kunstnikutööle enam tähelepanu pööratud kui näitlejate
rollide analüüsile. Sellepärast oli ka kirjutamisel võimalik
keskenduda peamiselt lavastajate ja kunstnike saavutustele.
Kahjuks on kriitikute huvi nukuteatri vastu olnud aegade jooksul
väga ebaühtlane. Kuigi Eesti kutselise nukuteatri algusaastatel,
s.t 30-ndate aastate lõpul ja 40-ndate aastate alguses oli tegu
enamasti operatiivsete esietendusjärgsete lühiretsensioonidega,
ei vaadatud ometigi ühestki uuslavastusest mööda. Pikemaid
(sageli ka lihtsalt lavastuse sisu ümber jutustavaid) vastukajasid
võib leida viiekümnendate–kuuekümnendate aastate eesti
ajakirjandusest. Ka sel ajal ilmus kirjasõnas arvustusi pea iga
lavastuse kohta. Kuid mitmed teatriajaloo jaoks olulised Eesti
Riikliku Nukuteatri lavastused, eriti 70-ndatel ja 80-ndatel
aastatel, on jäänud kriitikute huviorbiidist välja. Paljude
lavastuse kohta on ajakirjandusest leida vaid nende teatripoolseid
lühitutvustusi. Seetõttu oli ka käesolevas ajalookäsitluses
võimalik pikemalt peatuda vaid neil lavastustel, mille kohta on
trükisõnas ilmunud hinnanguid-tähelepanekuid või kus
asjaosalised ise on autorile ulatuslikke mälupilte edastanud.
Üksikutele nukulavastustele antud hinnanguis on eelkõige
arvestatud seda, mida uut on ta andnud eelnevatega võrreldes.
Arvestatud on vaadeldava lavastuse tähtsust omas ajas, hinnangute
andmisel on püütud vältida tänapäeva kriteeriume.
Peab leppima tõsiasjaga, et teatrikriitika on lahutamatu
vastava ajastu ühiskondliku elu suundumustest, hoiakutest ja
tõekspidamistest, mis paratamatult laienevad ka kunstile ning
sealhulgas nukuteatrikunstile. Kriitika lähtub oma hinnanguis
eelkõige vastava ajastu teatrimallist.
Omaaegsetest teatriarvustustest pärit tsitaatide sage
kasutamine peakski andma pildi ka tolle aja nukuteatrikriitikast,
selle stiilist, tasemest ja
professionaalsusest-ebaprofessionaalsusest.
Vaatluse alt on välja jäetud samal ajal tegutsenud
rahvanukuteatrid ja isetegevuslikud nukutrupid (Käpik, Harri
Vasara kaunite nukkudega marionetiteater, Viljandi ja Kehra
nukuteatrid jt). Nende töö vääriks kahtlemata iseseisvat
analüüsi.
Lõpuks tahaksin avaldada tänu neile teatriinimestele, kes
minuga oma teatritöö mälestusi/meenutusi jagasid.
Olen väga tänulik pikka aega nukuteatris töötanud
peanäitejuhtidele/lavastajatele Rein Agurile ja Ferdinand Veikele, aga ka Harry Gustavsonile, Hilja Jänesele, Meta Jürgole , Herta Kaljumaale, Ingrid Kivirähkile, Helle Laasile, Aino Raid-Leiesele, Oskar Liigandile, Väino Luubile, Bruno Mitile, Olaf Paesüllale, Malle Peedole, Ester Purjele, Salme Reegile, Kalju Renelile, Elsa Startšenkole, Hendrik Toomperele, Harald Tomsonile ja Olli Ungverele.
Eike Värk
|