NUKUTEATER SEITSMENDA JA KAHEKSANDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL

FERDINAND VEIKE MÕTTEID NUKUTEATRIST

Nukunäitleja peab olema laiahaardelisema fantaasiaga kui suure lava näitleja, sest lastele tuleb mängida huvitavamalt kui suurtele. Nukuteatris peab näitleja emotsionaalne sõna olema intensiivsem, ilmekam, õige eestikeelse intonatsiooniga, nii et see ulatuks läbi vineerist või riidest lavasirmi väikese kuulaja kõrvu.

Mind ei rahulda, kui näitleja ei oska nukuliigutamisega vaataja tähelepanu köita. Nuku jaoks eksisteerib reegel: Liikumine on primaarne ja sõna on sekundaarne. Mida see tähendab? Esmalt nukk võtab usutava asendi partneri kuulamiseks. Sellele järgneb nuku väljenduses hinnangu andmine partneri öeldu kohta. Siis nukk kas taganeb eitavalt või positiivse emotsiooni puhul läheneb partnerile. Ja alles siis ütleb nukk emotsionaalse (võitleva) sõna. See toimub tihti välkkiirelt, olenevalt olukorra pingelisusest, stseeni atmosfäärist. Diletantlik näitleja liigutab nukku neid võimalusi kasutamata. Andekas sõnameister leiab sõnagruppide vahele võimalusi ilmestada või rõhutada lause mõtet käeliigutuse või muu tegevusega. Sõnagruppide ees olevate pauside täitmine žestidega muudabki nuku liigutamise primaarseks ja sõna sekundaarseks. Selleks peab sõna olema “œlaetud tugeva tundega” .

Nukul on eeldusi paroodiaks rohkem kui inimesel. Mõnel nukul on näomoonutuse “œanded” suuremad kui elusal inimesel või loomal (miimiline nukk). Teisel nukul võib pea pöörelda mitu ringi tehes, kuid elusolend ei ole suuteline seda tegema (pulk-käpik). On juhtumeid, kus nukulaval nukk – revolutsiooniline võitleja sureb “œMarseljeesi” saatel kangelassurma nii naljakalt, et ajab publiku naerma. Ja nukk naeruvääristab kogu revolutsioonilist mõtet. Või kui marionett pole nõuetekohaselt niidistatud, siis tuigub Joosep sõime poole, lõhkudes kogu “œPüha öö” etenduse tõsimeelse pühaduse atmosfääri. Nukuteatris peab näitleja olema eriti taktitundeline ja valitsema oma huumorimeelt.

Minu praktikas on olnud väga palju häid näitlejannasid ja näitlejaid, kes sirmi taga ütlevad sõna suure meisterlikkusega, kuid nukku liigutavad tuimalt. Nad tunnetavad, et nukk ei allu nende tahtele. Näitlejal on vaja omandada nuku elementaarsed liikumised, proovidega viia need alateadvusesse, et sõna dialoogis kasutades ei peaks enam mõtlema, kuidas nukk istub, astub, pöörab pead jne.

Nukk ei ole mitte tõeline elusolend vaid selle sümbol. Olgu ta loom või lind – ta on ikka inimese sümbol. Nukul kui esemel on omad lavalolemise maneerid. Mõnda looma või lindu imiteerides, reedab näitleja tegelase kõne samal ajal tema sotsiaalse päritolu. Nuku lavaline elu väljendab alati mingisugust “œ-ismi” : kas on see tegelane optimist, pessimist, karjerist jne, kellel on oma žargoon, kõnemaneer, parasiitsõnad nagu paljudel inimestel, seega mõne inimnõrkuse väljendaja.

Ka klassikalist dramaturgiat on nukulaval mängitud. Selleks on vaja tunda erinevate nukuliikide omadusi. Shakespeare’i tragöödiate mängimine nukkudega viitab jaavanuku kasutamisele juba sajandi algusest alates. Seda liiki nukkudel on tavalisest pikemad käsivarred, mis võimaldavad teha suuri žeste ja väljendada pateetilisi tundeid. Jaavanukkudega on mängitud ka vanakreeka tragöödiaid ja piiblilegende.

Nuku kujundus lahendatakse vastavalt erinevatele dramaturgia liikidele. Laulumäng, vodevill, komöödia, irooniline satiir, anekdoot, grotesk – kõik need nõuavad omamoodi lahendusi, erinevat liiki nukke. Käpiknukk on olnud sajandeid kõige dünaamilisema liikumisega. Väga levinud olid rahvuslikud nukukangelased: Punch, Petruška, Karagöz, Polichinelle, Hanswurst, Kasperle. Nukkude välimus on sajandite jooksul muutunud koos religiooni, kommete, tavade, tarbekunsti ja moe muutumisega. Tuntud muinasjutukangelaste välimust mõjutavad ka rahvapärased traditsioonid. Gruusia Buratino erineb väga eesti Buratinost.

Buratinoga mängides tõdesin, et nukk peab alluma täielikult näitleja tahtele. Tema liigutustes peab väljenduma laiaulatuslik tunneteskaala. Tema tunded võivad olla avameelsed, aga ka alltekstiga ja teisemõttelised. Puupealikkus avaldub puises, krigisevas hääles.

Vahel on näitleja hääl soodne mõne lavalise kuju hääleportree jaoks. Hea, kui näitleja hääl kandub vabalt saali, isegi sosistades. Meeldiv, kui kõik häälikud näitleja kõnes kostuvad selgelt. Täishäälikud ei mata konsonante. Mulle ei meeldi, kui näitleja oma häälega vigurdab ja ütleb õõnsaid sõnu, mida me ei usu. Ometi tahetakse seda süüd minule omaks panna. Miks Buratino niimoodi räägib? Nukul on ju väikene suu, aga minul on pehme suulae osa, mida võib teadlikult üles tõsta, kui naeratad, haigutad või hammustad haput õuna. Tõstetud suulaega moodustubki nn Buratino suu. See hääl ei tule kurgust pigistatult, vaid kõlab pingutuseta, vabalt, nagu lauljal, kes juhib oma häält. Kui Buratinoga tuli kõnelda suurtes saalides, siis tulid appi mu teatrikooli aegsed Liina Reimani, Felix Moori ja Karl Otsa tundide konspektid. Seal oli rõhutatud, et eesti keele kõnemeloodia peab olema edasiviiv nagu sümfoonia.

Näitleja, kelle käes on nukk, kujutleb, kuidas autori lauseid interpreteerida. Nii võib näitleja koos lavastajaga nuku jaoks sihikindla tegevuse partituuri saavutada. Halvim lähenemine rollile võib tekkida siis, kui näitleja on vähe proove teinud ja analüüsinud poolikult, kus lauseosas asub kulminatsioon. Või kus on lõigu tähtsaim sündmus.

Nukkude kostüümid peaksid olema esteetiliselt nauditavad, ka negatiivsete tegelaste omad. Liialdused nukkude skulptuuris ei mõju hästi, Nuku kujunduses tuleb lähtuda näidendi žanrist ja skulptuuri reeglitest.

Nukuteatris on vajalik omanäoline dramaturgia, nukule kohandatud lava, kirevad värvid ja puhtad toonid, dünaamiline liikumine, väljendusrikas muusika, sobiv valgustus ja näidendi žanrile sobivad nukud. Ega olegi lihtne nukkudele näidendeid kirjutada, kui ei tunne nukkude omadusi. Pealegi head muinasjuttu võib nukkudega ka halvasti lahendada, kui on liiga palju teksti, mida laps ei suuda haarata. On väga vaja arvestada koolieelikute vanuseastet. Kui seda ei tehta, siis võib last nuku välimuse või hääle rämedusega hingeliselt nii traumeerida, et ta enam ühtegi teatrisse minna ei soovi.

Mõista last on väga tähtis asi ja see on nukuteatri jaoks suure edu pant.842