II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
SAJANDIVAHETUS UUTE JUHTIDEGA
Uude hooaega sügisel 2000 astus
Nukuteater koos uue kunstilise juhi Andres Dvinjaninoviga, kaasas suvised valusad
mälestused. A. Dvinjaninovi kutsus Nukuteatrisse kunstiliseks
juhiks suvel teatri uueks direktoriks valitud Meelis Pai.
“” Mul on vaja abiks just temasugust tugeva natuuriga
inimest, kes suudab kolleege oma eeskujuga innustada. Sest mis seal
salata, Nukuteatri kunstiline tase ei ole praegu just väga
kõrge,” ütles Pai.
Pai väitel toob Dvinjaninov Nukuteatrisse värsket õhku ja
sisemist kindlust, aga ka huvitavaid näitlejaid ja
lavastajaid.” 1064
Nukuteatri
kirjandusala juhataja Peeter Sauter aga ütles intervjuus Eesti Päevalehele:
“Mulle näib, et Dvinjaninov tahab teha sama, mida tahtis teha
Hermaküla – teatrit noortele, mitte spetsiifilist
nukuteatrit.” 1065
A. Dvinjaninov: “/.../ tuleks pakkuda just 14–15aastastele
midagi sellist, mida nad ei saa vaatamata jätta. /.../ Nende
tähelepanu tõmmata on tõesti keeruline, kuid me oleme selleks
valmis. Kindlasti peaks noorte teater neid aitama ja olema heas
mõttes ka kasvatuslik, et nad lahkuksid teatrist
teistsugustena.” 1066
Esialgu viiakse ellu veel E. Hermaküla kavandatut.
Tema viimaseks tööks peetav E. Vetemaa narkodraama “Taevaredelil” ,
millega E. Hermaküla oma elu pool viimast aastat tegeles, oli tema
poolt loodud näitlejate ühenduse ja Nukuteatri ühisprojekt, mis
oli finantseeritud alkoholismi ja narkomaania ärahoidmise riikliku
programmi poolt.
E. Hermakülast jäid maha lavastaja soovitused, märkused ja
järelsõna näidendi kohta. Ta jõudis tekstiga töö ära teha ja
valida näitlejad, kes kutsusid poolelijäänud lavastust jätkama
Madis Kalmeti. Hiljem oli siiski Aleksander Eelmaa sunnitud tiheda töögraafiku pärast
kõrvale jääma ja tema asemel hakkas mängima Vello Janson. Lavastuses mängisid veel Kaie Mihkelson, Andres Puustusmaa, Eva Püssa ja Kadri Adamson.
“” Teksti kirjutasime Evaldiga koos. Paljude tegelaste
loomisel oli just tema osa suur. Iga nädal kohtusime oma kolm
korda, ning alles kolmas läbikirjutus rahuldas teda,” räägib
Enn Vetemaa. “Näidendi käsikiri valmis suve hakul, proovid aga
viibisid, sest peaosatäitjat Andres Puustusmaad oodati Ameerikast
tagasi.” Vetemaa kahetseb, et Hermaküla ei saanud etendust
lõpuni viia, tal olid head ideed.” 1067
E. Hermaküla oli teatri repertuaari
planeerinud ka P. Sauteri koguperetüki “Vares Villem.
Teekond maailma otsa ja tagasi” , mis on kirjutatud Henno Käo samanimelise lasteloo ainetel. Selle tööga
jõuti kunstniku (Rosita Raud) kavandite vastuvõtu faasi. Lavastas selle
Reeda Toots. Väikelastele sobivas etenduses
otsiti koos Villemiga vastust paljudele küsimustele maailma
lõpust, selle algusest jne. Tõsise jutu kõrval oli etenduses
laulu, tantsu ja kõiksugu veidraid, aga samas armsaid tegelasi.
M. Kokk: “Selle “Vares Villemi” puhul me
naersime, et Käo raamatus on küll ainult kolm rida teksti. See on
niisugune imepisike raamat. Ent Evald ütles, et lavastuses tuleb
laulu ja tantsu ka ja polegi rohkem vaja. Mis sest tekstist, laps
ju mängib ja laulab, nukud liiguvad ja ajavad oma asja. Ma usun
täiesti siiralt, et ta oleks selle nii teinud ja igal tegelasel
oleks olnud vaid kolm-neli lauset teksti. Temal oli fantaasiat ja
ta oskas lava ka millegi muuga täita kui sõnadega, tema jaoks ei
olnud see probleem.” 1068 Peaosalist – varesepoeg Villemit mängis sama
aasta kevadel EMA Kõrgema Lavakunstikooli lõpetanud E. Püssa ja
ka R. Toots.
Jõulud ja aastavahetus tõid lavale koguni kaks selleteemalist
näidendit. P. Sauteri “Inglitiivul
ümber maailma” oli A. Dvinjaninovi esimene Nukuteatris
tehtud lavastus. Selle juures võlus idee panna vaataja rändama
teatri talvises hoovis kujundatud paljudes mängumaailmades
(kunstnikud Iir Hermeliin ja Kalju Kivi). Jõululavastuse tarvis toodi hoovi, kus
seni vaid suvelavastusi tehtud, rohkem kui kakssada kuuske, ehitati
jõuluvana maja, püstkoda jne.
Lavastaja sõnutsi tahtis ta lastele teha midagi sellist, mida
Nukuteatris tehtud ei ole. ““Kutsume lapsi
ümbermaailmalennule. Nad saavad endale siit tiivad selga ja neist
saab inglite armee. Seiklus kestab 45 minutit,” selgitab Andres
Dvinjaninov.” 1069
P. Sauteri näidendi tegevustik toimus võlumetsas. Ingel ja
jäneseema kutsusid vaatajad endale abiks, et teha läbi põnev
ümbermaailmareis, päästmaks väikest jänesepoega. “Nimelt on
maailm saanud uue kuninga – Jänestopsi. Endine kuningas Lõvi ei
taha sellega kuidagi leppida: ta tõstab mässu ja hakkab
jänesepoega taga ajama.” 1070 Kindlasti tekitas vaatajais elevust seegi, et
peaosalist, kelle ümber tegelikult kogu tegevus keerles, kehastas
tõeline väike valge jänes. “Tema on see tegelane, kes maailma
päästab. Headuse kehastus.” 1071
Imetletav oli lavastaja ja kunstnike
fantaasia kujundada Nukuteatri talvisest hoovist tõeline
võlumaailm. Oskuslikult oli ära kasutatud ka vana maja põnevad
keldrid. Kuuskedevahelises labürindis nii ruumis kui ka ajas
rännates jõuti jõuluvana juurde Lapimaale, 120 aasta tagusele
Müncheni jõululaadale ja 2003. a New Yorgi tänavaile, kuulati
orelimuusikat ja vaadati ilutulestikku. Käimata ei jäänud ka
Saaremaa suitsuses püstkojas, kus memm valas laste rõõmuks
tinaga õnne, ning sügaval keldris, kus talveunes põõnasid
trollid. “Jõuluvana pursib soome, sakslased saksa, trollid
norra, ameeriklane inglise ja saarlane saare keelt. Kui mööda
liumäge ehk ajatunnelit olevikku kulgeda, satud Aafrikasse, kus
ehtsad kongolased jõule peavad.
Etenduse lõpp on ilus, sest elu ning tervise juures jänes Tups
jõuab ema juurde tagasi.” 1072
Teiseks jõululavastuseks aastavahetusel 2000/2001 oli M. Kampuse dramatiseeritud ja lavastatud “Päkapikk on
päkapikk” Wil Huygeni “Suure päkapikuraamatu” ainetel.
Sama loo oli M. Kampus lavastanud aasta varem ka Tartu
Lasteteatris. See lavastus ei olnud mitte tavapärane jõululugu
tantsu, laulu, pühaliku jõulutunde ja jõuluvanaootusega, vaid ta
nõudis väikeselt teatrikülastajalt ka veidi intellektuaalsemal
tasandil kaasamõtlemist ja arusaamist.
Ovaalsaalis esietendus kevadel 2001
“Anni
Manni” , Anne Türnpu dramatiseering ja lavastus Marja Leena
Mikkola romaani järgi. “Anni Manni” oli südamesseminev lugu
pisikese tüdruku pikast teekonnast loomade abistamiseks. Etendus
pidi panema ka väikest vaatajat mõtlema selle üle, mida tema
saaks teha looduse hoidmiseks ja kaitsmiseks. “Lavastaja Anne
Türnpu sõnul on lavastus suuresti mõjutatud soome-ugri
mõttemaailmast.” 1073
16. märtsil 2001 jõudis aga Nukuteatri lavale paljudele
kinolinalt tuttav David Woodi “Babe” . “Lavastaja
Eero Spriidi sõnul on “Babe” tõeline
kogupere etendus, mis läheb südamesse mudilasele ja paneb
teatrisseveetud pereisa naeru pugistama. Miks? Sest süütu põssa
Babe annab samastumisvõimaluse meile kõigile – ta lösutab
teleka ees ja viskab sõpradega nalja, ta võib olla vahel luuser,
aga siis võtab end kokku ja näitab kõigile, mida põrsad
suudavad.” 1074
E. Spriidi ütlust mööda oli see 77%
tehniline tükk. Palju oli dekoratsiooni- ja
valgusevahetusi.1075 Väga ilmekad karikatuursed nukud kujundas
R. Lauks. Tema tegi ka efektse lavakujunduse.
Lisaks tavapärastele dekoratsioonidele kasutati lavastuses
fotoprojektsioone, näidati Ameerika maastikku, televiisor mängis
päriselt ning näitas pilti.1076
Külalisena mängis Nukuteatris nukk-Babe’i Peremeest
elavplaanis Raivo E. Tamm. Lavastuses mängisid kõrvuti nii
elusuuruses näitlejad kui ka nukk-tegelased.
|