NUKUTEATER TAAS DRAAMATEATRI
JUURES (1948 – 1951)
ISESEISVA NUKUTEATRI SÜNDI ETTEVALMISTAVAD
LAVASTUSED
31. detsembril 1950 sai lavaküpseks
B. Sudaruškini “Ivan,
talupoja poeg” . Selle lavastuse suureks väärtuseks tuleb
pidada kunstnik Leida Klausi kavandatud huvitavaid nukke.
Osatäitmistest olid õnnestunumad F. Veike Ivan ja R. Kuremaa Kirjutaja. Lavastajale endale on ühe parima
stseenina meelde jäänud kohtustseen, kus väikese laua taga istub
Kirjutaja, kellel pole üldse teksti. “Aga hanesulega kirjutades
ja kohtunikku ning kohtualust kuulates Raivo Kuremaa liigutas
Kirjutaja nukku nii andekalt ja koomiliselt, et publik rõkatas.
Sellest järeldus, et nukk võib oma tegevusega jäägitult publiku
tähelepanu köita, sõnagi rääkimata.” 235
Siiski jäi ka “Ivan, talupoja poeg” oma mängutasemelt ja
nukuliikumiselt ebaühtlaseks. Mitte kõik osatäitjad ei suutnud
nukkudes peituvaid võimalusi maksimaalselt ära kasutada.
Märksa terviklikuma mulje jättis S.
Zeltseri ja S. Dimanti “Dini
kingake” H. Vaagi lavastuses. Siingi pälvis tähelepanu uudne ja
omanäoline kunstnikutöö. See oli noore kunstniku Ülo Sepa
diplomitöö. “Kõik oli tal hoolikalt läbi mõeldud ja
kunstipäraselt teostatud. Kahjuks ta hiljem enam sel alal ei
tegutsenud.” 236
Uuesti tuli lavale G. Vladõtšina “Talumatu
elevandipoeg” . Sel korral vahetasid aga P. Raudvee kujunduse välja Raivo Laidre kavandid, kellele “Talumatu
elevandipoeg” oli debüüdiks nukuteatris.
23. detsembril 1951 sai esinemisküpseks Draamateatri viimane
nukulavastus, “Tibatilluke
ja pääsuke” . Näidendi aluseks oli H. Chr. Anderseni muinasjutt “Pöial-Liisi” , mida A.
Bruštein oli püüdnud ajakohasemaks muuta. Rõhutatult oli sisse
toodud töö ja võitluse motiiv. Põldhiirt ja Mutti oli koguni
nähtud tõusikutena. Kriitik A. Tigane tõi näidendi peateemana välja võitluse hea
ja halva, “teiste õnne eest seisva mõtteviisi ja egoistliku,
oma kasusid taotleva vahel, milles oma kasvava aktiivsuse tõttu
võidavad positiivse poole esindajad.” Kõrvalmotiivina märkis
A. Tigane lavastuses kaasa mängivat Tibatillukese südamesoojust,
“mis osutub suuteliseks koguni algavat karmi talve kevadeks
muutma” . Ning lisas sulgudes, et “see on autoril küll eksimine
loodusseaduse vastu, mis isegi muinasjutus ei jää
usutavaks” .237 Imelik tundub niisugust arvamust lugeda, sest eks
muinasjutt ju seepärast muinasjutt ongi, et ta on täis
igasuguseid reaalses maailmas olematuid, vaid inimeste fantaasia ja
unelmate maailmas elavaid imesid. Ka etteheide, et etenduses
“pole saavutatud küllaldast kõlavust elurõõmule ja
-julgusele” ning domineerivat koguni mingi haledavõitu toon, on
iseloomulik viiekümnendate algusele, mil nii mõnedki tõsisemad
probleemid tuli peita näilise rõõmsameelsuse ning paatosliku
optimismi maski taha.
Heites M. Varango Tibatillukesele, M. Orgussaare Tütarlapsele ja L. Tui Pääsukesele ette “haledust” nendevahelistes
stseenides, pidas A. Tigane osade sisemist tõlgitsust üldjuhul
õigeks. “Suures vastuolus liikumisega on Pääsukese praegune
kõnetempo – liigutustes on näitleja palju enam tabanud linnule
omast kergust ja kiirust,” leidis arvustaja. Tugevamaks hindas
kriitik lavastuse esimest vaatust ja sealjuures eriti partide
stseeni. “Oma silmaringi piiratuses on pardid õieti rumaluse
esindajaiks, mida osatäitjad on suutnud kujutada väga
iseloomustavalt ja ilmekalt. Kogu partide perekonda tuleb lavastuse
üheks õnnestumiseks pidada, milles näitlejatel M. Orgussaarel ja
O. Paesüllal on suur osa.” Oma suure elujõu
poolest olid meeldejäävad ka näitlejate L. Tui ja R. Kuremaa konnad. Üldse olid lavastuse negatiivsed
tegelased positiivsete tegelaskujudega võrreldes tugevamini
karikeeritud ning intensiivsemates värvides edasi antud. Ka Musta
Kassi kuju oli R. Kuremaa poolt esitatud jõulisemalt kui A. Kivirähki Koer-Sõbrake. Huvitavateks
rollilahendusteks pidas kriitika M. Orgussaare Põldhiirt ja A.
Kivirähki Mutti. Hästi välja peetud ja kooskõlas olid M.
Orgussaare Põldhiire “eksalteeritus, teesklev hääletoon,
lääge maiguga trallitamised” . Sellega seostus hästi A.
Kivirähki "härra Muti täissöönud hoiak, tema rumal räme
naer” . Ent “tõusu saavutamiseks näidendis” oleks kriitika
soovinud mõlemate osatäitmiste puhul näha veelgi suuremat
aktiivsust. Episoodilistes rollides “on näitleja F. Veike andnud
Päikese ühekülgselt – taotledes üleolevat suurust, mis
hetketi siiski mõjub tuimusena. Sama võib öelda ka Vana Tamme
kohta (O. Paesüld). Liblikas (L. Mesikäpp) jäi oma lühiosas meelde üldiselt
õigesti antud kuju ja iseloomuliku kõneviisiga.” 238
Nukkude liikumises märkis kriitika inimnukkude
žestikulatsiooni individualiseerimatust. Selles osas oli loomade
liikumine palju ilmekam ja tabavam. Kordaminekuid täheldati aga
karakterite kujunduses.
Arvustuses jäädi üldjuhul rahule ka R. Laidre
dekoratsioonidega, v.a mõned möödalaskmised elutegelikkuse
suhtes (vesiroosid õitsesid juba varakevadel).239
|