NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
I osa. Algus

NUKUTEATER TAAS DRAAMATEATRI JUURES (1948 – 1951)

ISESEISVA NUKUTEATRI SÜNDI ETTEVALMISTAVAD LAVASTUSED

Draamateater: ā€œIvan, talupoja poegā€¯ (B. SudaruÄ‘kin, 1950). Stseen lavastusest. Vasakul Ivan (F. Veike v R. Kuremaa).31. detsembril 1950 sai lavaküpseks B. Sudaruškini “œIvan, talupoja poeg” . Selle lavastuse suureks väärtuseks tuleb pidada kunstnik Leida Klausi kavandatud huvitavaid nukke. Osatäitmistest olid õnnestunumad F. Veike Ivan ja R. Kuremaa Kirjutaja. Lavastajale endale on ühe parima stseenina meelde jäänud kohtustseen, kus väikese laua taga istub Kirjutaja, kellel pole üldse teksti. “œAga hanesulega kirjutades ja kohtunikku ning kohtualust kuulates Raivo Kuremaa liigutas Kirjutaja nukku nii andekalt ja koomiliselt, et publik rõkatas. Sellest järeldus, et nukk võib oma tegevusega jäägitult publiku tähelepanu köita, sõnagi rääkimata.” 235

Siiski jäi ka “œIvan, talupoja poeg” oma mängutasemelt ja nukuliikumiselt ebaühtlaseks. Mitte kõik osatäitjad ei suutnud nukkudes peituvaid võimalusi maksimaalselt ära kasutada.

Draamateater: ā€œIvan, talupoja poegā€¯ (B. SudaruÄ‘kin, 1950). Stseen lavastusest. Vasakul Ivan (F. Veike v R. Kuremaa), paremal Kirjutaja (R. Kuremaa v E. Padrik).Märksa terviklikuma mulje jättis S. Zeltseri ja S. Dimanti “œDini kingakeH. Vaagi lavastuses. Siingi pälvis tähelepanu uudne ja omanäoline kunstnikutöö. See oli noore kunstniku Ülo Sepa diplomitöö. “œKõik oli tal hoolikalt läbi mõeldud ja kunstipäraselt teostatud. Kahjuks ta hiljem enam sel alal ei tegutsenud.” 236

Uuesti tuli lavale G. Vladõtšina “œTalumatu elevandipoeg” . Sel korral vahetasid aga P. Raudvee kujunduse välja Raivo Laidre kavandid, kellele “œTalumatu elevandipoeg” oli debüüdiks nukuteatris.

23. detsembril 1951 sai esinemisküpseks Draamateatri viimane nukulavastus, “œTibatilluke ja pääsuke” . Näidendi aluseks oli H. Chr. Anderseni muinasjutt “œPöial-Liisi” , mida A. Bruštein oli püüdnud ajakohasemaks muuta. Rõhutatult oli sisse toodud töö ja võitluse motiiv. Põldhiirt ja Mutti oli koguni nähtud tõusikutena. Draamateater: ā€œDini Kingakeā€¯ (S. Zeltser, S. Dimant, 1951). Stseen 1. vaatusest. /Foto: K. Oras/Kriitik A. Tigane tõi näidendi peateemana välja võitluse hea ja halva, “œteiste õnne eest seisva mõtteviisi ja egoistliku, oma kasusid taotleva vahel, milles oma kasvava aktiivsuse tõttu võidavad positiivse poole esindajad.” Kõrvalmotiivina märkis A. Tigane lavastuses kaasa mängivat Tibatillukese südamesoojust, “œmis osutub suuteliseks koguni algavat karmi talve kevadeks muutma” . Ning lisas sulgudes, et “œsee on autoril küll eksimine loodusseaduse vastu, mis isegi muinasjutus ei jää usutavaks” .237 Imelik tundub niisugust arvamust lugeda, sest eks muinasjutt ju seepärast muinasjutt ongi, et ta on täis igasuguseid reaalses maailmas olematuid, vaid inimeste fantaasia ja unelmate maailmas elavaid imesid. Ka etteheide, et etenduses “œpole saavutatud küllaldast kõlavust elurõõmule ja -julgusele” ning domineerivat koguni mingi haledavõitu toon, on iseloomulik viiekümnendate algusele, mil nii mõnedki tõsisemad probleemid tuli peita näilise rõõmsameelsuse ning paatosliku optimismi maski taha.

Heites M. Varango Tibatillukesele, M. Orgussaare Tütarlapsele ja L. Tui Pääsukesele ette “œhaledust” nendevahelistes stseenides, pidas A. Tigane osade sisemist tõlgitsust üldjuhul õigeks. “œSuures vastuolus liikumisega on Pääsukese praegune kõnetempo – liigutustes on näitleja palju enam tabanud linnule omast kergust ja kiirust,” leidis arvustaja. Tugevamaks hindas kriitik lavastuse esimest vaatust ja sealjuures eriti partide stseeni. “œOma silmaringi piiratuses on pardid õieti rumaluse esindajaiks, mida osatäitjad on suutnud kujutada väga iseloomustavalt ja ilmekalt. Kogu partide perekonda tuleb lavastuse üheks õnnestumiseks pidada, milles näitlejatel M. Orgussaarel ja O. Paesüllal on suur osa.” Oma suure elujõu poolest olid meeldejäävad ka näitlejate L. Tui ja R. Kuremaa konnad. Üldse olid lavastuse negatiivsed tegelased positiivsete tegelaskujudega võrreldes tugevamini karikeeritud ning intensiivsemates värvides edasi antud. Ka Musta Kassi kuju oli R. Kuremaa poolt esitatud jõulisemalt kui A. Kivirähki Koer-Sõbrake. Huvitavateks rollilahendusteks pidas kriitika M. Orgussaare Põldhiirt ja A. Kivirähki Mutti. Hästi välja peetud ja kooskõlas olid M. Orgussaare Põldhiire “œeksalteeritus, teesklev hääletoon, lääge maiguga trallitamised” . Sellega seostus hästi A. Kivirähki "härra Muti täissöönud hoiak, tema rumal räme naer” . Ent “œtõusu saavutamiseks näidendis” oleks kriitika soovinud mõlemate osatäitmiste puhul näha veelgi suuremat aktiivsust. Episoodilistes rollides “œon näitleja F. Veike andnud Päikese ühekülgselt – taotledes üleolevat suurust, mis hetketi siiski mõjub tuimusena. Sama võib öelda ka Vana Tamme kohta (O. Paesüld). Liblikas (L. Mesikäpp) jäi oma lühiosas meelde üldiselt õigesti antud kuju ja iseloomuliku kõneviisiga.” 238

Nukkude liikumises märkis kriitika inimnukkude žestikulatsiooni individualiseerimatust. Selles osas oli loomade liikumine palju ilmekam ja tabavam. Kordaminekuid täheldati aga karakterite kujunduses.

Arvustuses jäädi üldjuhul rahule ka R. Laidre dekoratsioonidega, v.a mõned möödalaskmised elutegelikkuse suhtes (vesiroosid õitsesid juba varakevadel).239

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)