90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD

TAGASIVAADE 90-NDATELE AASTATELE

20. sajandi viimane aastakümme ja sajandivahetus oli viiekümneaastaseks saavale Eesti Riiklikule Nukuteatrile keerukas aeg nii majanduslikult kui ka kunstiliselt. Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine ja oma raha – Eesti krooni kasutuselevõtt ei jätnud mõju avaldamata Nukuteatri tegevusele. Ühelt poolt tähendas see avatud maailma, paremaid kontaktivõimalusi teiste maade teatritega, rahvusvahelisi festivale ja külalisesinemisi, teisalt aga majanduslikke raskusi, mis sundis raha lugema ja repertuaaris korrektiive tegema. Lavastada tuli põhiliselt nukuteatri kõige agaramale publikule – mudilastele; ja nii-öelda kindla peale minevaid lavatükke – klassikalisi muinasjutte ja teisi üldtuntud lastelugusid. Vaeslapseossa jäid keskastme ja vanemate klasside õpilased ning täiskasvanud publik. Finantskaalutlustel vähenes ka riigisiseste ringreisietenduste arv. Kui oma tegutsemise esimestel aastakümnetel olid Riiklikus Nukuteatris ülekaalus etendused väljaspool statsionaari, siis 1995. a moodustasid statsionaarsed etendused etenduste üldarvust 69%.

Kui heita pilk üheksakümnendate aastate teise poole ja sajandivahetuse repertuaaripilti, siis domineerivad eesti autorite näidendid. Aastail 1995–2000 olid kolmekümne üheksast lavastusest kakskümmend üks algupärandid. Võrreldes 90-ndate aastate esimese poolega oli vähenenud klassikalise muinasjutu osakaal – vaid viis lavastust (“œBuratino” , “œPunamütsike” , “œLumivalgeke” , “œPöial-Liisi” , “œLuiged, mu vennad” ). See-eest jõudsid lavale mitmed huvitavad klassikalise kirjanduse töötlused nagu “œFaustike” Goethe järgi, Waechteri “œPrints Hamlet” Shakespeare’i ainetel ja Saint-ExupĆ©ry “œVäike prints” . Tšaikovski balletist inspireerituna sündis nukuetendus “œLuikede järv” .

Eesti autoritest kirjutasid Nukuteatrile mitu näidendit neil aastail teatris kirjandusala juhatajatena töötanud H. Rand (“œSaladuslik tsirkus” , “œHaldjaöö” , “œValge kassi veski” K. Skalbe muinasjutu järgi, “œTrollipere talveuni ehk Ettevaatust, Jõul!” ), J. Põldma (“œKoera pulm” , “œSõber Kurk” ning “œKirp, täi ja üksik lehm” ). Ühe näidendi lisasid teatri repertuaari veel Andrus Kivirähk, Eno Raud, Reeda Toots, Leelo Tungal, Marius Lätte, Heljo Mänd, Evald Hermaküla, Edgar Valter, Enn Vetemaa jt.

Nukuteatri 90-ndaid aastaid jäävad iseloomustama pidevad muutused teatri juhtkonnas ja näitlejate arvu vähendamine püsitrupis. Ferdinand Veike oli Nukuteatri peanäitejuht kakskümmend kaheksa aastat (1952–1980) ja Rein Agur üksteist aastat (1981–1992). Teatris lavastajana töötas ta ühtekokku kolmkümmend üks aastat (1963–1994). Pärast R. Aguri lahkumist peanäitejuhi kohalt on aga kaheksa aasta jooksul Nukuteatris töötanud lühemat või veidi pikemat aega viis peanäitejuhti või kunstilist juhti. Kõige lühemat aega, vaid mõni kuu 1992. a oli kunstilise juhi ametis selle teatri endine näitleja Ülo Vihma. Seni kõige kauem viimasest viiest oli ametis Eero Spriit (1993–1997). Lavastajana tõi E. Spriit teatrisse kaunid, vaatemängulised, fantaasiarikka lavastajaidee ja kujundusega lavalood (“œAlice imedemaal” , “œLumivalgeke” , “œSaladuslik tsirkus” , “œHaldjaöö” jt) ega unustanud ka täiskasvanud publikut (“œVanamehed seitsmendalt” , “œFaustike” , “œRikka õelusel pole piiri” , “œElutarkus või elukartus” ). Kokku tegi E. Spriit Nukuteatris viisteist lavastust.

Lisaks Nukuteatris ametis olnud kunstilistele juhtidele (peanäitejuhtidele) lavastasid ka 90-ndate teises pooles teatri enda staažikad näitlejad-lavastajad H. Laas (“œTöntsa-Täntsa” , “œOnu Remuse lood” , “œVepsa muinasjutud laual” ), V. Luup (“œBuratino” , “œValge kassi veski” ) ja H. Toompere (“œNinatark muna” , “œLuiged, mu vennad” , “œPintselsabade jõulud” ). R. Tootsi debüütlavastusele “œSipsik” järgnesid “œFredi võlumaailmas” ja “œViplala” . Lavastasid ka T. Tamm (“œKratt” ) ja J. Põldma (“œKirp, täi ja üksik lehm” ).

Külalislavastajateks olid Ivo Eensalu (“œKoera pulm” ), Tamur Tohver (“œKlounide kool” , “œPrints Hamlet” ) ja Urmas Allik (“œLegend printsessi sõrmusest” ) ning Vija Bluzma Lätist, Rimantas Driežis Leedust ja Valeri Volhovski Venemaalt Voronežist.

90-ndate aastate esimese poole Nukuteatris oli eriti tähtsustunud peakunstnik Rein Lauksi roll, kelle fantaasiarikkad, suurejoonelised, vaimukate karakteersete nukkudega kujundused said omaette väärtusteks-vaatamisväärsusteks. Suurepärased olid Rein Lauksi lavakujundused lavastustele “œPunga Mart ja Uba-Kaarel” , “œHunt ja seitse kitsetalle” , “œVanamehed seitsmendalt” , “œAlice imedemaal” ja “œFaustike” . R. Lauks töötas Nukuteatri peakunstnikuna aastail 1982–1995. Ka pärast seda on ta loonud kujundusi mitmetele lavastustele (“œRikka õelusel pole piiri” , “œTühjade susside saladus” , “œLuiged, mu vennad” , “œAnni Manni” , “œBabe” ). Tundub, et nii nagu omal ajal R. Agur leidis liitlase ja mõttekaaslase J. Vausis, nii leidis E. Spriit oma ideede teostamisel tugeva liitlase R. Lauksis. Koostöö (seitse lavastust) algas juba 1983. a “œImelise imikuga” . Gerda Kordemets kirjutas “œAlice imedemaal” lavastaja ja kunstniku koostööst: “œKoos kunstnik Rein Lauksiga on nuputatud kaval süntees teatrivormidest: butafooride loodud “œpeaaegu elus” suurte puude vahele on paigutatud black-box, meil seni vähe kasutatud “œmusta kasti” teatrilava. Selles on omakorda mitu mängupinda: treppe ja mademeid joosta-ronida ning koguni topelt sirmiteater. Black-box võimaldab kasutada mitut liiki valguse-, värvi- ja neoonefekte. Carrolli kuulus Irvik-Kass (Piret Sikkel) ilmub ja kaob kogunevate-lagunevate neoondetailidena. See on tehniliselt teostuselt üks efektsemaid “œnukke” lavastuses. Ka Alice kasvab ja kahaneb publiku silme all. Lavastuslikud “œmustkunstitrikid” panevad suuri silmi pilgutama. Pisikesed ei suuda pidada valjuhäälset imekspanekut. Imeloos on kõik lubatud, reegleid pole. Inimesed ja nukud segunevad võrratuks (elu)karusselliks.” 1061

“œRein Lauks arvab, et nukkudes kohtuvad mäng ja elu. “œLapsele on seetõttu tema enda tehtud kaltsunukk kõige lähedasem” .” 1062

R. Lauksi järglane peakunstniku ametis Kalju Kivi töötab sellel kohal (väikese vaheajaga) tänaseni. Ta on kujundanud lavastused “œNinatark muna” , “œSaladuslik tsirkus” , “œSipsik” , “œElutarkus või elukartus” , “œFredi võlumaailm” , “œLeonce ja Lena” jt.

K. Kivi on rääkinud nukkude sünnist nii: “œKui nukumeister nukku hoolega teeb, on hing servapidi sees enne veel, kui ta näitleja kätte läheb. Kunstnik on nagu nuku isa, kõik muu seltskond, nukumeistrid, on ema. Mina mõtlen hinge ja iseloomu nukule juba joonistades sisse. Ja ta on minu sees juba valmis. See, kes laval esineb, on aga tükk maad teistsugusem. Ja see on paratamatus. Mida rohkem nukk inimeste vahet läbi käib, seda rohkem iga isiksus sinna juurde paneb, võtab sealt minu hinge ära ja paneb enda oma asemele. Lõplik hing tekib nukule siis, kui näitleja ta kätte võtab.” 1063

Toredaid värvirõõmsaid, lastele silitamis-omastamissoovi äratavate nukkudega kujundusi sirmilavastustele lõid 90-ndail aastail veel külaliskunstnikud Gunta Randla (“œSookoll ja sisalik” , “œMetsakuninga kroon” , “œBuratino” , “œLumivalgeke” , “œValge kassi veski” ), Marju Pottisep (“œTimbu-Limbu ja lumemöldrid” ), Juta Kübarsepp (“œRoosa muinasjutt” ), Raivo Järvi (“œLehmatari lugu” ). Vaimukad olid G. Randla kavandatud kostüümid lavastusele “œSünnipäev esikus” . Omapärasena mõjus Liina Keevalliku teise planeedi asukate maailm lavastuses “œSeme ja maailm” jne. 90-ndatel aastatel tegid Nukuteatris lavakujundusi ka Riina Vanhanen, Heiki Ernits, Hardi Volmer, Vadim Fomitšev, Mari-Ann Ahas, Maili Lepp, Pille Jänes jt. Alates 1995. aastast on Nukuteatris mitu lavastust kujundanud veel L. Pirn (“œPöial-Liisi” , “œTöntsa-Täntsa” , “œLuikede järv” , “œOnu Remuse lood” ) ja R. Raud (“œKratt” , “œKohtuasi number null” ).

Muusikat lavastustele on neil aastail kirjutanud Tõnu Raadik, Margo Kõlar, Tõnis Kaumann, Sven Grünberg, Raimo Kangro, Andres Loigom, Olav Ehala, Mati Kuulberg, Toomas Lunge jt.

Näitlejaist kuulusid 90-ndatel aastatel Nukuteatri põhitruppi Liivika Hanstin, Toomas Kreen, Helle Laas, Malle Peedo, Riho Rosberg, Meelis Sekk, Margus Tabor, Tõnu Tamm, Hendrik Toompere, Tiina Tõnis, Are Uder, Kristi Aule, Taavi Pedriks, Anne Velt jt.

Näitlejatöödest meenuvad üheksakümnendate aastate algusest kõigepealt H. Toompere kirjanik August Kitzbergina lavastuses “œPunga Mart ja Uba-Kaarel” ja Vanaisa Nikolausena lavastuses “œVanamehed seitsmendalt” , aga samuti T. Tõnis ja A. Presjärv minia Luulena (“œVanamehed seitsmendalt” ), H. Seljamaa “œVäikese Muki” nimitegelasena, Külli Palmsaar (külalisena) südika Helenana (“œSuveöö unenägu” , 1994) ja laulustaariks pürgiva lehmatar Maasikuna (“œLehmatari lugu” ), Rita Rätsepp (külalisena) võluva, oma seiklusi lustiva nimiosalisena lavastuses “œAlice imedemaal” ja M. Tabor Pierrot’d meenutava Kübarsepana, M. Kampus õukonnadirigent Valge Küülikuna ning A. Vaher muheda unimüts Unihiirena samast lavastusest, M. Peedo ja H. Laas oma virtuooslikes nukusirmimängu rollides lavastustes “œRoosa muinasjutt” , “œTöntsa-Täntsa” jne.