NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

“œKAVAL-ANTS JA VANAPAGAN” REIN AGURI NOORTETRUPI ALGUSTÄHISENA

R. Aguri lavastatud “œKaval-Ants ja Vanapagan” andis selgeid märke peatsest Eesti Nukuteatri uuenemisest. See J. Kangilaski näidendi lavastus erines suuresti varasemast sama teose tõlgendusest (1954). F. Veike traditsioonilisele tugevate näitlejatöödega sirmilavastusele seadis R. Agur vastu vabama, improvisatsioonilise lavastuse. See oli omapärane sünteeslavastus, kus oli kasutatud nii sirmi, elavplaani kui ka elavat musitseerimist. Selles lavastuses kasutas R. Agur “œtäna mängime” vormi, mida kohtab tema hilisemateski töödes küllalt sageli.

Tüki lavaletoomisega nähti tublisti vaeva, sest improviseeriv lavastus nõudis ka uue kooliga improviseerivat näitlejat. Kontrolletendusele järgnenud arutelul ütles V. Kivilo: “œEtendus ei ole praegu kaugeltki küps. Loominguline impulss on aga olemas. Otsingud on huvitavad olnud, teater soovib oma palet laiendada. Etenduse võib tingimisi lasta publiku ette, kui teater annab ausõna, et ta tööd jätkab. Tükk on bufonaadlik, rahvuslik, huvitav vormi poolest.” 624 Kriitik Koidula Soosalu arvustusest võib lugeda, kuidas näitlejad, rahvariietes näitsikud, laval ketravad, koovad ja laulu löövad ning nukke meisterdavad. “œTühjast tünnist Vanapagana kere, labakuist ja lõngakerast Jänes, rüiuvaibast Karu kere – oh mis tore on lastel seda saalist vaadata. Ükskord ometi on laval ja saalis ühised mängureeglid, ühine saladus; kui paljud on enne selletaolist teatrit mänginud suvel kuuri taga või talvel toanurgas. Ja kui paljud siit hoogu saades veel mängima hakkavad!” 625

Nagu J. Maisaare “œKureke ja Hernetont” , kuulub ka noore kunstniku Aime Undi värskelt mõjunud kujundus lavastusele “œKaval-Ants ja Vanapagan” Eesti nukuteatri läbi aegade paremate kunstnikutööde ritta. Koos oma põhielemendi – stiliseeritud talutare ning sinna juurde kuuluvate sõlgede, veimevakkade, näitlejate riiete ja muuga mõjus see rahvusliku ja fantaasiarikkana. Märkimist vääris sepiste ja dekoratsioonide viimistletud teostus Voldemar Ilvese poolt.

Lavastuses osalenud näitlejad said proovida mitte ainult häält ja nukuliigutamiskunsti, vaid kogu oma käsutuses olevat näitlejaarsenali – kehaplastikat, miimikat, suhet partneriga jne. Mitte kõik näitlejad ei olnud laval ühtviisi vabad ja loomulikud, sest lavalist vabadust ei saavutata üleöö, ent esimesed sammud selles suunas olid astutud. Kriitikud hindasid huvitavaima osalahendusena M. Korjuse Vanamoori. “œOn tunda, miks Vanamoor just nii astub, ütleb või mõtleb. Ka Kaval-Antsu on Raivo Kuremaa suutnud elama panna. Nii kavalust, laiskust kui ka riukaid on selles üht pikaripsmelist silma pilgutavas Antsus. (Ka nukk on üks õnnestunumaid.)” K. Reneli Vanapaganas “œon küll olemas kõik väline: kohmakas liikumine, õõnsa tünni klobin jooksmisel, kuid puudub /.../ karakteri sisemine loogika.” Andres Roosileht oli “œsuutnud Karu episoodilisest osast teha meeldejääva etteaste. Ilmekas mõmin, täpne karakteristika unest ärkavale ja tegutsevale Karule pluss vastav nuku käsitsus kutsusid saalis esile kõige soojema reageeringu.” 626

Lavastusele lisas värskust mänguga ühtesulav rahvalik muusika helilooja Harri Otsalt ning ehtne musitseerimine. Lisaks kandlemängijaile Maile Korjusele ja Renate Luhaveele laulsid nauditavalt ka teised näitsikud Evi Uus ja Ly Lippur, kellele laulud õpetas selgeks Ester Lepa.

“œKaval-Ants ja Vanapagan” ei kuulunud kergesti sündinute hulka. Nii mõnelgi lavastuse väljatoomisprotsessis osalenule oli lavastuse vormiline lahendus harjumuspärasest liiga erinev ning seepärast ka esialgu vastuvõtmatu ja raske. Aastaid hiljem, meenutades tolle lavastuse prooviperioodi, rääkis R. Agur: “œSeda vaeva ja diletantismi, mis kaasnes “œKaval-Antsu ja Vanapagana” lavaletoomisega, oli küllaga, aga oli kindlasti ka head. Näiteks noored näitlejannad Maile Korjus ja Renate Luhavee õppisid lausa kandlemängu selleks puhuks selgeks. Selle lavastusega oli tohutult palju vaidlusi, valitses niisuguse halva diletantliku teatri õhkkond.” 627

Prooviperiood jäi lavastuse täisküpsuse saavutamiseks lühikeseks. Seepärast jätkati tööd lavastusega veel pikka aega pärast esietendust. Sellise pideva töö tulemusena näitlejate mänguline orgaanika etenduste käigus arenes ja täienes tublisti, jäädes siiski valdavalt välise vormilise lahenduse tasandile. Välise mängulise vormi sügavama sisemise põhjenduseni, mis ilmneb R. Aguri hilisemates töödes, seekord veel ei jõutud.

Ometigi hakkas sellest lavastusest peale välja kujunema nn noortetrupp, st mõttekaaslaste ringkond, kes läksid kaasa R. Aguri uue, teatraalse teatritegemise suunaga. R. Agur: “œNoor Hendrik Toompere ilmselt huvitus nendest plaanidest ja mõtetest, mis mul olid. Pikapeale hakkas meie kahe ümber kogunema veel inimesi, keda huvitas teistsugune teatritegemise viis. /.../ Selge on, et ma tahtsin tuua näitleja oma kõikide võimalustega lavale.” 628