NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

LEEDULASTE TRAAGILINE MUINASJUTT

Leedulase Algirdas Mikutise lavastatud Marcelijus Martinaitise muinasjutt-näidend “œTuhapart ehk Põletatud piiga” andis meie vaatajale aimu leedulaste omapärasest ja rikkast nukuteatrikunstist.

“œTuhapart” jutustas vaeslaps Sigutest keset heade ja kurjade jõudude igikestvat heitlust. “œNäib, et kunagi juhtus see minu elus tõepoolest,” ütles M. Martinaitis oma näidendi kohta “œTuhapardi” kavalehel. “œMa olen paljajalu hallatanud mullal kõndinud, möödaratsutavaid sõdureid näinud, kurje inimesi tundma õppinud, ning mulle on paistnud, et nende pärast tuleb talv.” “œTuhapart” oli poeetiline ja sügavalt etnograafiline lavastus, kus oluline polnud mitte niivõrd sündmustiku publikule ettemängimine, kuivõrd tema tundeelu mõjutamine. Siin võlusid laulude rituaalsus (muusika leedulanna Snieguole DikĨiűtelt) ja näitlejate rituaalsus (eriti Aita Vaheri laul) nende avatud mängus nukkudega.

Ent ometigi ei küündinud “œTuhapart” leedulaste tipplavastuste tasemeni. Puudu jäi jõulisusest ja kontrastsusest, mis peaks eraldama positiivset ja negatiivset poolust. Näitlejate mängus oli jõulisus küll olemas, ent näitlejaid oleks tulnud visuaalsete vahenditega enam toetada. Meeldejääv oli negatiivsete tegelaste liin (H. Toompere, T. Ruubel, A. Presjärv) oma n-ö nurgelis-krigisevas liikumises. Sümpaatne oli positiivsete tegelaste (A. Vaher, H. Seljamaa, M. Kampus) mängu hell tundlikkus. Samas polnud lavastaja A. Mikutis suutnud ära kasutada näidendis peituvaid rikkalikke võimalusi müstika, kujundlikkuse ja sümbolismi vallas. Tundus, et näidendi tegijad olid püüdnud leedu muinasjuttudele omast elu julma pooluse peegeldust Eesti publiku jaoks pehmendada. Nii mõjusid punased puust ja kriginaga liikuvad nõidnukud pigem koomiliste tegelastena, kutsumata esile ohutunnet inimliku headuse maailmale.

“œTuhaparti” helipuldi tagant jälginud V. Luup: “œLeedulaste kirjandus, kunst, teater on tihedalt usuga seotud. Aga katoliku usk on ikka midagi muud kui luterlaste oma. Nendel on rohkem seda julmusemomenti. /.../ Minule isiklikult jääb see natuke kaugeks. Ja lastele ka. Kunstnik on selle tüki juures ikkagi eestlane: meie maa mees. Rein Lauks püüdis kõike seda mõista ja haarata, mida lavastaja suutis talle ette rääkida. Tema lavakujunduses ja puunukkudes oli taotletud leedupärasust, aga eks seal olnud midagi eestipärast ka. Lavastaja ise oli noor mees, alles tudeng. Ja mulle paistis, et tema jaoks oli kõik liiga selge, sest ta ei võtnud meilt vastu ühtegi ideed. Ta ei võtnud meid kuulda. Ja sellepärast mulle vahel tundus, et tal oli terve see lavastus paberile pandud ja et ta püüdis paberi järgi teha täpselt seda, mis oli juba ette kirjutatud. /.../ Seal oli mõeldud, et tuhast tõusnud pardikese näol jääb headus püsima, kujundlikult. Aga see ei tulnud nii välja, sest tüdruk ei saanud selles lavastuses headuse ja kangelaslikkuse sümbolkujuks. Ta oli lihtsalt kobakäpp, see loll Ivanuška, kelle eest kõik tehti... /.../ Muidugi oli teatri jaoks tähtis teise rahva folkloori lavastada. /.../ Leedulaste nukutükid koosnevad ainult sümbolitest. Ilma keelt tundmata saad nende mõttest aru ja see jätab isegi suurema elamuse, kui oleks hakanud teksti lugema.” 966

“œTuhapardis” oli mõjuvaim lõpukujund – kurja nõia põletatud tüdrukukese asemel tõuseb tuhast pardike kui headuse igavese kestvuse sümbol.