NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

“œMUUMIMUINASJUTU” AVATUD NUKUMÄNG

Nukunäitleja väljatoomine sirmi tagant, nn näitleja avatud mäng nukuga oli 70-ndate aastate alguses maailmas üsna levinud nähtus. Alguse sai selline mängustiil poolakatelt. “œMõnelgi puhul on see küll vaid pelk “œmoe” jäljendamine” , teisal lihtsalt ja ainult võimalus etendusse ja üldisse lavastuslaadi värskuse-vaheldust tuua, ja paraku vaid harva võib tõdeda seda, et kaheplaanilist mängu (nukk ja inimene kõrvuti) rakendatakse loomesunnil kui ainuvõimalikku moodust lavastaja tõekspidamiste ja antud lavastuskontseptsiooni realiseerimisel,“œ kirjutas V. Kivilo. Ja lisas samas: “œJuba mõnda aega on päris selge, et R. Agurit ei rahulda senine tavapärane nukumäng sirmi taga. Eelkõige sellepärast, et aastakümneid on nukuteatrit püütud teha kui “œpäris” teatri minivarianti ning matkida “œtõelist” elu. See püüdlus aga on ilmses vastuolus nukuteatri olemusega, mis rajaneb ju põhiliselt kujundite sümboolikal, eriti muidugi nukul kui mingi kindla idee või karakteri, üldse millegi “œtähendusliku” kandjal. Sestap ongi R. Agur enamiku oma viimaste lavastustega sihipäraselt püüdnud leida nukuteatrile ainuomaseid väljendusvõimalusi ning nendega seoses kasvatada uudsemat-värskemat mängulaadi näitlejates. Et etendus poleks paljas draamateose ümberjutustus, ainult teksti illustreerimine, vaid kõneleks vaatajaga eelkõige mõtestatud kujundite kaudu. Ja neis otsingutes on ta saavutanud paljugi.

Seda on näidanud lavastused, nagu menukas “œPunamütsike” (M. Unt – R. Agur), “œHeinaritsik, kellele meeldis naljatada” (I. Maran) ja nüüd “œMuumimuinasjutt” (J. Saar T. Janssoni ainetel).” 714

R. Agur on “œMuumimuinasjutu” saamisloost kõnelenud järgmist: “œLavastusega ” Muumimuinasjutt” olid üsna naljakad lood. Juhan Saarelt ma tema tellisin. Juhan Saar ei uskunud, et seda võiks nii lavastada, nagu mina talle rääkisin. Juhan vaidles vastu, aga lõpuks kirjutas ikka asja ära nii, nagu mina tahtsin. Kui ma selle materjaliga tulin näitlejate ette, nende ” minu trupi” näitlejate ette, siis nemad, head inimesed, olla salaja otsustanud, et proovime Agurit uskuda ja teha nii, nagu ta tahab. Nad isegi ei vaielnud proovis mulle vastu. /.../ Jaak Vaus kunstnikuna oli mulle muidugi heaks toeks. /.../ Minule oli “œMuumimuinasjutt” palju südamelähedasem kui “œPunamütsike” . Minu arvates on see päris õige nukutükk. Mina pean “œMuumimuinasjuttu” eestlasele palju omasemaks kui “œPunamütsikest” .” 715

Kunstinõukogu koosoleku protokollis on kirjas lavastaja kontseptsioon “œMuumimuinasjutule” : “œHümn lapsele, kummardus lapsele – potentsiaalsele Inimesele.” 716

“œMuumimuinasjutt” oli rajatud rohkem meeleoludele, suuri sündmusi ei olnud. Näitleja jutustas nukuga, vahel ka ise ümber kehastudes. “œHeinaritsik, kellele meeldis naljatada” oli oma võtete ja tehnika poolest “œMuumimuinasjutu” peaprooviks.

J. Vausi kujunduse põhielemendiks oli kolmest hõbedasest jääpurikataolisest teravikust moodustunud alus, millele olid kinnitatud tegevuspaiku markeerivad detailid. “œVajaduse korral aga moodustavad näitlejad ise oma avarate valgete pontšode abil “œsirmi” – lumiseid mäenõlvu, kus nukud suusatavad ja kelgutavad. Et kogu lavapilt on hõbe-valge sädelev talveunelm, pääsevad mahlakates toonides kootud käpikud ja kohvikannusoojendajaid meenutavad nukud hästi esile.” 717 Paraku äratasid R. Aguri enamasti kiitust pälvinud lavastuses kõige suuremat vastuseisu just need väga armsad “œkohvikannu soojendajaid meenutavad nukud” . Ja eelkõige sellepärast, et nukud polnud niisugused, nagu soome-rootsi naiskirjanik Tove Jansson neid ise oma raamatus on joonistanud. D. Normet: “œTove Jansson on loonud ainulaadse muinasmaailma, milles elavad õige kummalised olevused. Osa neist kehastab loodusjõude, kuid enamik on võluvalt inimlikud, nende elu on inimestevaheliste suhete poetiseeritud mudel, psühholoogiliselt peenekoeline ja üpris tänapäevane. /.../ Jääb arusaamatuks, mis kaalutlustel on teater jätnud kasutamata nii oivalise võimaluse oma lavakujude mitmekesistamiseks ning ainulaadse koomilis-lüürilise etenduse loomiseks. Sest on hoopis kaks eri asja, kas perekond koosneb inimestest, kes magavad talveund, kelle pojal aga uni otsa saab ja kes kodust lahkub, /.../ või juhtub see kõik väikeste jõehobusetaoliste muumikestega. On ilmselt lubamatu kasutada T. Janssoni muumide nime seal, kus neid ei esine.” 718

V. Kivilo oli aga nõus lavastuse tegijatega, kelle arvates T. Janssoni omapärased muumid nukulaval väheütlevaks jääksid: “œEnt kujutelgem väikesi jõehobuste moodi olendeid nukulaval: paremal juhul meenutaksid nad saepurukotte, millel peaaegu puuduvad mängu- ja liikumisvõimalused.” Ja samas jätkab kriitik “œMuumimuinasjuttude” nukkude õigustuseks: “œKüllap huvitas ka nukuteatri peret rohkem muumide olemus kui välimus. Pealegi on lavastuse ekspositsioonis stseen, kus autor mõtleb omaenda perekonna talveund magavateks muumideks.” 719

Kui meie kriitikud hindasid J. Vausi kavandatud kujunduse meeleolurikkaks ja fantaasiaküllaseks, siis Baltimaade ja Valgevene nukuteatrite festivalil Minskis (26. mai – 1. juuni 1974) oli suhe sellesse hoopis teine. V. Luup: “œMina selles lavastuses kaasa ei teinud. Aga kui me käisime selle tükiga Minski festivalil, siis kargasid seal kunstnikutööle kallale mingisugused endid kõrgemale asetavad kriitikud. “œMuumimuinasjutu” lavakujunduses oli kasutatud mingeid plastmassrõngaid, st plastmassi tööstuse jääke. Need olid nagu lumehelbed. J. Vaus oli kasutanud need ära selle asemel, et hakata lumehelbeid plekist või vineerist välja lõikama, ja selle kohta öeldi, et pole puhas stiil. On eklektika, plastmass. J. Vaus sai sealt “œhingelise” trauma. Me ise ei lugenud niisugust kallalekippumist sugugi õigeks. “œMuumimuinasjutt” oli hea tükk ja seda võeti ikka ja jälle repertuaari. See tükk meeldis lastele. Sisuliselt oli ta niivõrd eluline ja mõistetav ühtaegu väikestele kui suurtele. Selleks ajaks oli juba murtud ka publiku vastuseis “œavatud mängule” .” 720

V. Kivilo nimetas “œMuumimuinasjuttu” R. Aguri “œseniste väljenduslike otsingute kvintessentsiks” 721, kus puhast nukuplaani ei kasutatagi (kui mitte arvestada neid hetki, kus vaid nukk on täisvalguses ja näitleja on varju jäetud). Mäng käis kõikjal, oli siis selleks näitleja õlg või pea... Hästi oli lavastuses edasi antud Põhjamaa karmi talve ohte, aga ka võlusid.

Kiitvalt kirjutas ka D. Normet: “œEtendus haaras esimestest timpanilöökidest, näitlejate esimestest sõnadest. See oli eriline rütmide, helide, värvide ja liikumise lumm. See oli tõeline teatrimaagia! /.../ Lavastus on terviklik, poeetiline ja kaunis. /.../ Esimest korda on Nukuteatri laval antud näitlejate häältele nii suur osatähtsus. Senistes lavastustes oli muusika tavaliselt lindile kirjutatud. See tungis kord esile, siis jälle taandus näitlejate laulukeste saatepartiiks. “œMuumimuinasjutus” aga puudub orkester. Ekspressiivne ja põhjamaiselt karge muusikaline kujundus (helilooja Rein Rannap) on tervenisti trupi enda teha. Peale oma häälte on näitlejate käsutuses veel kaks timpanit, taldrikud, triangel ja mõned rütmipillid. Juhtlaulus – kaanonis “œTalv on külm” antud laad määrab kogu etenduse polüfoonilisuse. See on väga nõudlik lavastus ning kogu trupp tuleb oma erakordselt suurte ülesannetega nauditavalt toime.” 722

ERN: ā€œMuumimuinasjuttā€¯ (J. Saar, 1974). NƤitlejad nukkudega: (vasakult) M. Soomre, M. Toompere, A. Kall, H. KÅ‘rvits, A. Uder, H. Toompere.Ent V. Kivilo nägi lavastuse kompositsioonis ka ohtu: “œPalju oleneb siin etenduse peaosalisest H. Toomperest Muumitrollina. Kui ta on hoos ja suudab põhiliini lülid ühtseks sündmusketiks liita, on etendus mõnuga jälgitav. Kui aga vaheepisoodide osatähtsus vajalikust suuremaks paisub ja vaatajal Muumitrolli käekäik meelest ära kipub minema, jääb etendus rabedaks. Ja mitte ainult seda. Märksa nõrgemaks jääb sel juhul ka lavastuse sugestiivsus ja selle mõtte sisendusjõud.” 723 Samas kõneleb V. Kivilo näitlejatöödest: “œEtenduse ilus poeetiline mõte on seotud Muumitrolli kujuga, tema arenguga. Talveunest ärgates läheb see esiotsa üsnagi hellik väike põnn oma käe peal uut elu ja uut maailma avastama. Ootamatute raskuste, uute tuttavate ja nende rõõmude-muredega kokku puutudes karastub Muumitroll füüsiliselt ja mehistub vaimselt. Alguses jonnakavõitu poisist saab vapper väikemees, abivalmis ja aus, kes söakalt astub vastu ohule. H. Toompere kujutab teda talendikalt – paraja üleoleku ja kaasaminekuga, lavastaja hea liitlasena, kellele uus mängulaad on päris omane. Teistel näitlejatel on selles etenduses peaosalisele sekundeerimise ülesanded. M. Peedov, M. Soomre, L. Mandri, J. Urvet ja A. Uder esinevad hea ansamblina, täites püüdlikult lavastaja antud ülesandeid. Ent nagu juba eespool vihjatud, on “œMuumimuinasjutu” etendused mõnevõrra ebaühtlased – kui tegelastes on parasjagu mängurõõmu ja täpsust, läheb kõik korda. Aga võib ka juhtuda, et mitte, kuna näitlejad on seatud sedavõrd täpselt balansseerima tegevuse mängimise ja tausta kujutamise piiri peale.” 724

“œMuumimuinasjutu” lavastus kõneles ka lavastaja R. Aguri ja tema “œnoortetrupi” töö tulemuslikkusest. O. Liigand on tõdenud: “œ” Muumimuinasjutuga” sai Rein Agur kätte oma stiili. See on Aguri stiil. See on Juhan Saare, Rein Aguri ja Jaak Vausi suurepärane looming ja seal ei saa ühtegi neist eraldi esile tõsta.” 725

Juba järgmisel aastal esietendus “œMuumimuinasjutu” järjena “œPöörane muumisuvi” . Sellegi näidendi kirjutas T. Janssoni muinasjuttude ainetel J. Saar. Lavastajaks taas R. Agur, muusika kirjutas R. Kangro. Talvest oli vahepeal suvi saanud ning muumidki talveunest ärganud. Kui “œMuumumuinasjutt” oli mõtlik, poeetilis-lüüriline lavastus, siis “œPöörane muumisuvi” oli märksa lustlikum. J. Vausi kujunduses domineerisid rõõmsad värvitoonid. Näitlejadki olid laval rõõmsavärvilistes kostüümides. Seekord olid muumid nukulaval just sellised, nagu T. Jansson nad joonistanud oli – niisugused matsakad jõehobused. Parema liikumise huvides käisid muumidel pead otsast, ent sellest hoolimata jäid nad kohmakaks ja vähem väljendusrikkaks kui “œMuumimuinasjutu” inimmuumid. Seal aga, kus “œPöörase muumisuve” muumidel mängulustist puudu jäi, lõid näitlejad ise kaasa, tantsisid, kukerpallitasid ja mängisid röövlimängu.726 Lavastuses kaasa mänginud M. Peedo on meenutanud: “œ” Pöörases muumisuves” mitte keegi näitlejatest ei saanud õieti aru, mida ta teeb, mida ja kuidas. Ma ei tea, mis seda tegi, aga see tükk oli nii vahva. Lava elas ja saal elas. See nakatas.” 727

ERN: ā€œPƶƶrane muumisuviā€¯ (J. Saar, 1975). Stseen lavastusest: Lavarott Emma ā€“ M. Peedov, Muumitroll ā€“ H. Toompere.Teatav vastuolu ja segadus tekkis aga publiku hulgas seoses nukukujundusega. Kuidas saavad ühed ja samad muuminukud kahes teineteisega seostuvas lavastuses sootuks erineda? H. Toompere: “œKuna kunstnikule ja lavastajale tundus, et need veidi jõehobuse moodi olendid jäävad laval äkki kuidagi vähe väljendusrikkaks ehk on tuimavõitu, siis püüti nad kujundada natukene inimesesarnasemaks ja tuua vaatajale lähemale. Osale see meeldis, osale mitte. Siis sai eksperimendi korras tehtud muumiloo suvine variant, kus nukud kujundati T. Janssoni tavapäraste muumide järgi. Aga need osutusid tõepoolest võrdlemisi tuimaks ja väheväljenduslikuks /.../. Kuna “œMuumimuinasjutt” ja “œPöörane muumisuvi” olid korraga repertuaaris, siis oli jällegi suuri probleeme: täna vaatame talvevarianti, seal on ühtemoodi, ja nüüd seesama tegelane “œPöörases muumisuves” on jälle teistmoodi. Siit võib teha niisuguse järelduse, et ega ikka ei maksa nii väga publikule järele anda. Kui kõigi tahtmisi arvestada, siis oled ise nagu kits kahe heinakuhja vahel ja võid nälga jääda, ei tea, kust hunnikust võtta. Kunstnik peab ikkagi oma joone juurde jääma, mis tal juba kord leitud on. /.../ kui kunstnik ise on selles kindel ja leiab, et näeb maailma nii, siis on ta vähemalt enda vastu aus.” 728

Ent hoolimata vaidlustest nukkude ümber võttis nii publik kui ka kriitika rõõmsameelse “œPöörase muumisuve” hästi vastu. Ülevaatusetendusejärgsel arutelul729 sõna võtnutest ütles V. Kivilo: ” Mulle see töö väga meeldib, ma lausa imetlen seda truppi. Selle trupi järkjärgulist arengut olen jälginud vaimustusega. /.../ Tükk on väga hoogne, väga mänguline. Väga meeldib kujundus, tore leid nukkudel peade äravõtmine, nende mäng omaette – see ei sega. On saavutatud ühtne ansambel. Mõne mäng on virtuooslikum, mõnel pisut vähem. Otsiv, loov, edasiminev teater. Otsingud nagu viivad lapsemaailma juurde. Trupp on väga ilusasti kasvanud, jõudnud täiuseni.” Lastekirjanik Heljo Mänd: “œMind üllatas selle tüki hingus, harmoonia, see tohutu mängurõõm. See kandub ka vaatajale. Väga rõõmus etendus.” R. Agur on lavastuse peamise mõttena nimetanud vabaduse küsimust. Mida võib ja mida ei või? – küsitakse lavastuses. Ning vastatakse samas: kõike võib, mida tahad. Siitkaudu ilmneb ka lapse isikuvabaduse austamine.

5. novembril 1977 jõudis “œMuumimuinasjutt” taas lavale, aga veidi muudetud kujul. Põhinukud olid samad kui esimeses “œMuumimuinasjutus” . J. Vaus kavandas neile lisaks veel mõned trollinukkud. Ka mõned näitlejad olid vahetunud: L. Mandri, M. Peedo ja J. Urveti asemel mängisid uues variandis M. Toompere, A. Kall ja H. Kõrvits, viimane alles tollase Pedagoogilise Instituudi kultuurharidustöö osakonna lõpetanud verivärske näitlejana. Põhiliseks uuenduseks oli aga see, et R. Rannapi modernsema muusika vahetas välja lavastuse laadiga rohkem sobiv põhjamaiselt karge P. Pedajase muusika.

Mõned “œMuumimuinasjutu” kontrolletenduse järgsed hinnangud.730 H. Mänd: “œOlen eelmist varianti vaadanud. See ka väga meeldis. Nüüdne meeldib rohkem. Hingus, mis siin oli – see meeldis mulle rohkem, meeldis kõik, ka see muusika.” Kirjandusala juhataja J. Saar: ” Antud variant on täiuslikum, ühtsem, terviklikum. Muusika meeldis väga.” Lavastaja R. Agur: ” Mulle tundub et see on õige muusika; niisugune karm lapi muusika. Raskusi on muusika õigesse rakendisse panemisega. Seda muusikat on vaja sisse mängida.” Teatrikriitik L. Vellerand: “œInimesena, kes pole käinud varem Nukuteatris, võin öelda, et mulle oli see lavastus huvitav. Oli parajal määral filosoofiat ja poeesiat, mis annab elamuse. Täiskasvanute teatris pole ma näinud etendust, kus oleks antud inimese ja looduse vaheline konflikt. Mulle meeldis. Ma hakkan käima Nukuteatris.”

Vene teatrikriitik E. Kalmanovski on öelnud: ” ” Muumimuinasjutt” – see on klassika. Selles avaldub teatri nägu. Siin on rütmi, meloodiat. Siin on poeesiat, liigutavaid momente... Mäng oli mulle arusaadav, lähedane.” 731

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)