II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
“MUUMIMUINASJUTU” AVATUD NUKUMÄNG
Nukunäitleja väljatoomine sirmi tagant, nn näitleja avatud
mäng nukuga oli 70-ndate aastate alguses maailmas üsna levinud
nähtus. Alguse sai selline mängustiil poolakatelt. “Mõnelgi
puhul on see küll vaid pelk “moe” jäljendamine” , teisal
lihtsalt ja ainult võimalus etendusse ja üldisse lavastuslaadi
värskuse-vaheldust tuua, ja paraku vaid harva võib tõdeda seda,
et kaheplaanilist mängu (nukk ja inimene kõrvuti) rakendatakse
loomesunnil kui ainuvõimalikku moodust lavastaja tõekspidamiste
ja antud lavastuskontseptsiooni realiseerimisel,“ kirjutas
V. Kivilo. Ja lisas samas: “Juba mõnda aega on
päris selge, et R. Agurit ei rahulda senine tavapärane nukumäng sirmi
taga. Eelkõige sellepärast, et aastakümneid on nukuteatrit
püütud teha kui “päris” teatri minivarianti ning matkida
“tõelist” elu. See püüdlus aga on ilmses vastuolus
nukuteatri olemusega, mis rajaneb ju põhiliselt kujundite
sümboolikal, eriti muidugi nukul kui mingi kindla idee või
karakteri, üldse millegi “tähendusliku” kandjal. Sestap ongi
R. Agur enamiku oma viimaste lavastustega sihipäraselt püüdnud
leida nukuteatrile ainuomaseid väljendusvõimalusi ning nendega
seoses kasvatada uudsemat-värskemat mängulaadi näitlejates. Et
etendus poleks paljas draamateose ümberjutustus, ainult teksti
illustreerimine, vaid kõneleks vaatajaga eelkõige mõtestatud
kujundite kaudu. Ja neis otsingutes on ta saavutanud paljugi.
Seda on näidanud lavastused, nagu menukas “Punamütsike”
(M. Unt – R. Agur), “Heinaritsik,
kellele meeldis naljatada” (I. Maran) ja nüüd “Muumimuinasjutt”
(J. Saar T. Janssoni ainetel).” 714
R. Agur on “Muumimuinasjutu” saamisloost kõnelenud
järgmist: “Lavastusega ” Muumimuinasjutt” olid üsna naljakad
lood. Juhan Saarelt ma tema tellisin. Juhan Saar ei uskunud, et
seda võiks nii lavastada, nagu mina talle rääkisin. Juhan
vaidles vastu, aga lõpuks kirjutas ikka asja ära nii, nagu mina
tahtsin. Kui ma selle materjaliga tulin näitlejate ette, nende
” minu trupi” näitlejate ette, siis nemad, head inimesed, olla
salaja otsustanud, et proovime Agurit uskuda ja teha nii, nagu ta
tahab. Nad isegi ei vaielnud proovis mulle vastu. /.../ Jaak Vaus kunstnikuna oli mulle muidugi heaks toeks.
/.../ Minule oli “Muumimuinasjutt” palju südamelähedasem kui
“Punamütsike” . Minu arvates on see päris õige nukutükk.
Mina pean “Muumimuinasjuttu” eestlasele palju omasemaks kui
“Punamütsikest” .” 715
Kunstinõukogu koosoleku protokollis on kirjas lavastaja
kontseptsioon “Muumimuinasjutule” : “Hümn lapsele, kummardus
lapsele – potentsiaalsele Inimesele.” 716
“Muumimuinasjutt” oli rajatud rohkem meeleoludele, suuri
sündmusi ei olnud. Näitleja jutustas nukuga, vahel ka ise ümber
kehastudes. “Heinaritsik, kellele meeldis naljatada” oli oma
võtete ja tehnika poolest “Muumimuinasjutu” peaprooviks.
J. Vausi kujunduse põhielemendiks oli kolmest hõbedasest
jääpurikataolisest teravikust moodustunud alus, millele olid
kinnitatud tegevuspaiku markeerivad detailid. “Vajaduse korral
aga moodustavad näitlejad ise oma avarate valgete pontšode abil
“sirmi” – lumiseid mäenõlvu, kus nukud suusatavad ja
kelgutavad. Et kogu lavapilt on hõbe-valge sädelev talveunelm,
pääsevad mahlakates toonides kootud käpikud ja
kohvikannusoojendajaid meenutavad nukud hästi esile.” 717 Paraku äratasid R. Aguri enamasti kiitust
pälvinud lavastuses kõige suuremat vastuseisu just need väga
armsad “kohvikannu soojendajaid meenutavad nukud” . Ja eelkõige
sellepärast, et nukud polnud niisugused, nagu soome-rootsi
naiskirjanik Tove Jansson neid ise oma raamatus on joonistanud.
D. Normet: “Tove Jansson on loonud ainulaadse
muinasmaailma, milles elavad õige kummalised olevused. Osa neist
kehastab loodusjõude, kuid enamik on võluvalt inimlikud, nende
elu on inimestevaheliste suhete poetiseeritud mudel,
psühholoogiliselt peenekoeline ja üpris tänapäevane. /.../
Jääb arusaamatuks, mis kaalutlustel on teater jätnud kasutamata
nii oivalise võimaluse oma lavakujude mitmekesistamiseks ning
ainulaadse koomilis-lüürilise etenduse loomiseks. Sest on hoopis
kaks eri asja, kas perekond koosneb inimestest, kes magavad
talveund, kelle pojal aga uni otsa saab ja kes kodust lahkub, /.../
või juhtub see kõik väikeste jõehobusetaoliste muumikestega. On
ilmselt lubamatu kasutada T. Janssoni muumide nime seal, kus neid
ei esine.” 718
V. Kivilo oli aga nõus lavastuse tegijatega, kelle arvates T.
Janssoni omapärased muumid nukulaval väheütlevaks jääksid:
“Ent kujutelgem väikesi jõehobuste moodi olendeid nukulaval:
paremal juhul meenutaksid nad saepurukotte, millel peaaegu puuduvad
mängu- ja liikumisvõimalused.” Ja samas jätkab kriitik
“Muumimuinasjuttude” nukkude õigustuseks: “Küllap huvitas
ka nukuteatri peret rohkem muumide olemus kui välimus. Pealegi on
lavastuse ekspositsioonis stseen, kus autor mõtleb omaenda
perekonna talveund magavateks muumideks.” 719
Kui meie kriitikud hindasid J. Vausi kavandatud kujunduse
meeleolurikkaks ja fantaasiaküllaseks, siis Baltimaade ja
Valgevene nukuteatrite festivalil Minskis (26. mai – 1. juuni
1974) oli suhe sellesse hoopis teine. V. Luup: “Mina selles lavastuses kaasa ei teinud. Aga
kui me käisime selle tükiga Minski festivalil, siis kargasid seal
kunstnikutööle kallale mingisugused endid kõrgemale asetavad
kriitikud. “Muumimuinasjutu” lavakujunduses oli kasutatud
mingeid plastmassrõngaid, st plastmassi tööstuse jääke. Need
olid nagu lumehelbed. J. Vaus oli kasutanud need ära selle asemel,
et hakata lumehelbeid plekist või vineerist välja lõikama, ja
selle kohta öeldi, et pole puhas stiil. On eklektika, plastmass.
J. Vaus sai sealt “hingelise” trauma. Me ise ei lugenud
niisugust kallalekippumist sugugi õigeks. “Muumimuinasjutt”
oli hea tükk ja seda võeti ikka ja jälle repertuaari. See tükk
meeldis lastele. Sisuliselt oli ta niivõrd eluline ja mõistetav
ühtaegu väikestele kui suurtele. Selleks ajaks oli juba murtud ka
publiku vastuseis “avatud mängule” .” 720
V. Kivilo nimetas “Muumimuinasjuttu” R. Aguri “seniste
väljenduslike otsingute kvintessentsiks” 721, kus puhast nukuplaani ei kasutatagi (kui mitte
arvestada neid hetki, kus vaid nukk on täisvalguses ja näitleja
on varju jäetud). Mäng käis kõikjal, oli siis selleks näitleja
õlg või pea... Hästi oli lavastuses edasi antud Põhjamaa karmi
talve ohte, aga ka võlusid.
Kiitvalt kirjutas ka D. Normet: “Etendus haaras esimestest
timpanilöökidest, näitlejate esimestest sõnadest. See oli
eriline rütmide, helide, värvide ja liikumise lumm. See oli
tõeline teatrimaagia! /.../ Lavastus on terviklik, poeetiline ja
kaunis. /.../ Esimest korda on Nukuteatri laval antud näitlejate
häältele nii suur osatähtsus. Senistes lavastustes oli muusika
tavaliselt lindile kirjutatud. See tungis kord esile, siis jälle
taandus näitlejate laulukeste saatepartiiks.
“Muumimuinasjutus” aga puudub orkester. Ekspressiivne ja
põhjamaiselt karge muusikaline kujundus (helilooja Rein Rannap) on tervenisti trupi enda teha. Peale oma
häälte on näitlejate käsutuses veel kaks timpanit, taldrikud,
triangel ja mõned rütmipillid. Juhtlaulus – kaanonis “Talv on
külm” antud laad määrab kogu etenduse polüfoonilisuse. See on
väga nõudlik lavastus ning kogu trupp tuleb oma erakordselt
suurte ülesannetega nauditavalt toime.” 722
Ent V. Kivilo nägi lavastuse
kompositsioonis ka ohtu: “Palju oleneb siin etenduse peaosalisest
H. Toomperest Muumitrollina. Kui ta on hoos ja
suudab põhiliini lülid ühtseks sündmusketiks liita, on etendus
mõnuga jälgitav. Kui aga vaheepisoodide osatähtsus vajalikust
suuremaks paisub ja vaatajal Muumitrolli käekäik meelest ära
kipub minema, jääb etendus rabedaks. Ja mitte ainult seda.
Märksa nõrgemaks jääb sel juhul ka lavastuse sugestiivsus ja
selle mõtte sisendusjõud.” 723 Samas kõneleb V. Kivilo näitlejatöödest:
“Etenduse ilus poeetiline mõte on seotud Muumitrolli kujuga,
tema arenguga. Talveunest ärgates läheb see esiotsa üsnagi
hellik väike põnn oma käe peal uut elu ja uut maailma avastama.
Ootamatute raskuste, uute tuttavate ja nende rõõmude-muredega
kokku puutudes karastub Muumitroll füüsiliselt ja mehistub
vaimselt. Alguses jonnakavõitu poisist saab vapper väikemees,
abivalmis ja aus, kes söakalt astub vastu ohule. H. Toompere
kujutab teda talendikalt – paraja üleoleku ja kaasaminekuga,
lavastaja hea liitlasena, kellele uus mängulaad on päris omane.
Teistel näitlejatel on selles etenduses peaosalisele
sekundeerimise ülesanded. M. Peedov, M. Soomre, L. Mandri, J. Urvet ja A. Uder esinevad hea ansamblina, täites püüdlikult
lavastaja antud ülesandeid. Ent nagu juba eespool vihjatud, on
“Muumimuinasjutu” etendused mõnevõrra ebaühtlased – kui
tegelastes on parasjagu mängurõõmu ja täpsust, läheb kõik
korda. Aga võib ka juhtuda, et mitte, kuna näitlejad on seatud
sedavõrd täpselt balansseerima tegevuse mängimise ja tausta
kujutamise piiri peale.” 724
“Muumimuinasjutu” lavastus kõneles ka lavastaja R.
Aguri ja tema “noortetrupi” töö tulemuslikkusest. O. Liigand on tõdenud: “” Muumimuinasjutuga” sai
Rein Agur kätte oma stiili. See on Aguri stiil. See on Juhan
Saare, Rein Aguri ja Jaak Vausi suurepärane looming ja seal
ei saa ühtegi neist eraldi esile tõsta.” 725
Juba järgmisel aastal esietendus “Muumimuinasjutu” järjena
“Pöörane
muumisuvi” . Sellegi näidendi kirjutas T. Janssoni
muinasjuttude ainetel J. Saar. Lavastajaks taas R. Agur, muusika
kirjutas R. Kangro. Talvest oli vahepeal suvi saanud ning
muumidki talveunest ärganud. Kui “Muumumuinasjutt” oli
mõtlik, poeetilis-lüüriline lavastus, siis “Pöörane
muumisuvi” oli märksa lustlikum. J. Vausi kujunduses
domineerisid rõõmsad värvitoonid. Näitlejadki olid laval
rõõmsavärvilistes kostüümides. Seekord olid muumid nukulaval
just sellised, nagu T. Jansson nad joonistanud oli – niisugused
matsakad jõehobused. Parema liikumise huvides käisid muumidel
pead otsast, ent sellest hoolimata jäid nad kohmakaks ja vähem
väljendusrikkaks kui “Muumimuinasjutu” inimmuumid. Seal aga,
kus “Pöörase muumisuve” muumidel mängulustist puudu jäi,
lõid näitlejad ise kaasa, tantsisid, kukerpallitasid ja mängisid
röövlimängu.726 Lavastuses kaasa mänginud M. Peedo on meenutanud:
“” Pöörases muumisuves” mitte keegi näitlejatest ei saanud
õieti aru, mida ta teeb, mida ja kuidas. Ma ei tea, mis seda tegi,
aga see tükk oli nii vahva. Lava elas ja saal elas. See
nakatas.” 727
Teatav vastuolu ja segadus tekkis aga
publiku hulgas seoses nukukujundusega. Kuidas saavad ühed ja samad
muuminukud kahes teineteisega seostuvas lavastuses sootuks erineda?
H. Toompere: “Kuna kunstnikule ja lavastajale tundus, et need
veidi jõehobuse moodi olendid jäävad laval äkki kuidagi vähe
väljendusrikkaks ehk on tuimavõitu, siis püüti nad kujundada
natukene inimesesarnasemaks ja tuua vaatajale lähemale. Osale see
meeldis, osale mitte. Siis sai eksperimendi korras tehtud muumiloo
suvine variant, kus nukud kujundati T. Janssoni tavapäraste
muumide järgi. Aga need osutusid tõepoolest võrdlemisi tuimaks
ja väheväljenduslikuks /.../. Kuna “Muumimuinasjutt” ja
“Pöörane muumisuvi” olid korraga repertuaaris, siis oli
jällegi suuri probleeme: täna vaatame talvevarianti, seal on
ühtemoodi, ja nüüd seesama tegelane “Pöörases muumisuves”
on jälle teistmoodi. Siit võib teha niisuguse järelduse, et ega
ikka ei maksa nii väga publikule järele anda. Kui kõigi
tahtmisi arvestada, siis oled ise nagu kits kahe heinakuhja vahel
ja võid nälga jääda, ei tea, kust hunnikust võtta. Kunstnik
peab ikkagi oma joone juurde jääma, mis tal juba kord leitud on.
/.../ kui kunstnik ise on selles kindel ja leiab, et näeb maailma
nii, siis on ta vähemalt enda vastu aus.” 728
Ent hoolimata vaidlustest nukkude ümber võttis nii publik kui
ka kriitika rõõmsameelse “Pöörase muumisuve” hästi vastu.
Ülevaatusetendusejärgsel arutelul729 sõna võtnutest ütles V. Kivilo: ” Mulle see
töö väga meeldib, ma lausa imetlen seda truppi. Selle trupi
järkjärgulist arengut olen jälginud vaimustusega. /.../ Tükk on
väga hoogne, väga mänguline. Väga meeldib kujundus, tore leid
nukkudel peade äravõtmine, nende mäng omaette – see ei sega.
On saavutatud ühtne ansambel. Mõne mäng on virtuooslikum, mõnel
pisut vähem. Otsiv, loov, edasiminev teater. Otsingud nagu viivad
lapsemaailma juurde. Trupp on väga ilusasti kasvanud, jõudnud
täiuseni.” Lastekirjanik Heljo Mänd: “Mind üllatas selle tüki hingus,
harmoonia, see tohutu mängurõõm. See kandub ka vaatajale. Väga
rõõmus etendus.” R. Agur on lavastuse peamise mõttena
nimetanud vabaduse küsimust. Mida võib ja mida ei või? –
küsitakse lavastuses. Ning vastatakse samas: kõike võib, mida
tahad. Siitkaudu ilmneb ka lapse isikuvabaduse austamine.
5. novembril 1977 jõudis “Muumimuinasjutt”
taas lavale, aga veidi muudetud kujul. Põhinukud olid samad kui
esimeses “Muumimuinasjutus” . J. Vaus kavandas neile lisaks veel
mõned trollinukkud. Ka mõned näitlejad olid vahetunud: L.
Mandri, M. Peedo ja J. Urveti asemel mängisid uues variandis
M. Toompere, A. Kall ja H. Kõrvits, viimane alles tollase Pedagoogilise
Instituudi kultuurharidustöö osakonna lõpetanud verivärske
näitlejana. Põhiliseks uuenduseks oli aga see, et R. Rannapi
modernsema muusika vahetas välja lavastuse laadiga rohkem sobiv
põhjamaiselt karge P. Pedajase muusika.
Mõned “Muumimuinasjutu” kontrolletenduse järgsed
hinnangud.730 H. Mänd: “Olen eelmist varianti vaadanud. See ka
väga meeldis. Nüüdne meeldib rohkem. Hingus, mis siin oli –
see meeldis mulle rohkem, meeldis kõik, ka see muusika.”
Kirjandusala juhataja J. Saar: ” Antud variant on täiuslikum,
ühtsem, terviklikum. Muusika meeldis väga.” Lavastaja R. Agur:
” Mulle tundub et see on õige muusika; niisugune karm lapi
muusika. Raskusi on muusika õigesse rakendisse panemisega. Seda
muusikat on vaja sisse mängida.” Teatrikriitik L. Vellerand: “Inimesena, kes pole käinud varem
Nukuteatris, võin öelda, et mulle oli see lavastus huvitav. Oli
parajal määral filosoofiat ja poeesiat, mis annab elamuse.
Täiskasvanute teatris pole ma näinud etendust, kus oleks antud
inimese ja looduse vaheline konflikt. Mulle meeldis. Ma hakkan
käima Nukuteatris.”
Vene teatrikriitik E. Kalmanovski on öelnud:
” ” Muumimuinasjutt” – see on klassika. Selles avaldub teatri
nägu. Siin on rütmi, meloodiat. Siin on poeesiat,
liigutavaid momente... Mäng oli mulle arusaadav,
lähedane.” 731
|