NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

VALLATU “œMUINASJUTT HIIREPOJAST” JA SÜNGEVÕITU “œLUGU SEPAST”

Lavastuses “œMuinasjutt hiirepojast” kasutas R. Agur nii elavplaani kui ka nukuplaani. Elavplaanis juhtisid etendust Maie ja Hendrik Toompere ning tegid seda vene kriitiku I. Žarovtseva arvates “œmaitsekalt ja sarmikalt” . “œKim Meškovi lihtsa ja rõõmsameelse nukunäidendi lavastus kulges dünaamiliselt, episoodid vaheldusid sujuvalt, režii oli läbimõeldud ja täpselt realiseeritud.” 607 Lavastajal oli häid leide nii elav- kui ka nukuplaanis (Päike ja Kuu, Rebase nutt, lumehelbed ja lavastuse finaal tervikuna). Näitlejad lõid toredad elulised kujud. J. Maisaare tinglik-stiliseeritud lavapildi kohta arvas V. Kivilo, et see täitis oma ülesande märksa mõjuvamalt kui mõnigi tunduvalt realistlikumas laadis, aga fantaasiat sütitamata jättev dekoratiivne lahendus.608

R. Aguri järgmine lavastus, O. Liigandi “œLugu sepast” oli meeleolult täielik vastand “œMuinasjutule hiirepojast” . O. Liigandi näidend oli Nukuteatri repertuaaripildis ebaharilikult tõsine, isegi sünge lugu. See oli vabadusvõitluse teemat käsitlev heroiline näidend folkloorse ainestiku alusel. Autor on oma näidendi kohta kirjutanud kavalehel: “œMinu tegelased räägivad rahvakeelt. Ma otsisin nende jaoks välja hästi palju eesti rahva vanasõnu ning ütlemisi, millest meie rahvalooming nii rikas on. Tänane näidend on allegooriline. Kotkast ei tule siin võtta tõelise kotkana, vaid teatud võimu sümbolina, linalõugutit ja musta kratti aga kui rikaste ja ahnete inimeste abilisi varanduse kokkukraapimisel. Koerte all tuleb mõelda ahneid ja aplaid inimrühmi.”

Näidendi nimitegelane (mängis O. Paesüld), julge ja tugev sepp, suutis rohkem tööd teha, kui kuri peremees teda käskida jõudis. Peremehel ei jäänud muud üle kui kratt teha, kes sepale materjali kokku kannaks. Aga sepp on nutikas ja leiab abinõu, kuidas peremeest üle trumbata.

Tingituna näidendi meeleolu erandlikust tõsidusest olid kriitikute hinnangud üsna vastandlikud. I. Žarovtseva märkas nii lavastuses kui ka näidendis endas mitmeid puudusi: “œAutoril ei õnnestunud täpse, sihipäraselt areneva süžee loomine ja peamiste sündmuste valik, mis soodustaks näidendi idee avamist. Saalis istudes püüad kogu aeg haarata peamist, kuid ikkagi ei suuda mõista sündmuste loogilist sidet, sest su ette kerkivad küsimused, millele ei leia vastust. Jäi mulje, et mõningane “œheldus” on viinud süžee ülekomplitseerimiseni. Pealegi eksisteerivad ühes ja samas teoses koos erinevate ajajärkude stiilikihid, erineva lahendusega karakterid. Ja seda nii olustikulises, groteskses, satiirilises kui ka sümbolistlikus plaanis.” 609 Ka polnud kriitiku arvates suudetud järgida ansambliterviklikkuse ja karakteriloogika nõudeid.

Lavastuse plusspooleks olid aga paljud väljendusrikkalt ja emotsionaalselt mängitud stseenid (tüdruk töötamas, peremehe kurjustamine, krattide tants, orjade skulptuurselt väljatöötatud ansambel jne). Lavastuses tüdrukut mänginud H. Laas on meenutanud selle nukuetenduse finaali: “œ” Lugu sepast” oli sirmilavastus, ainult lõpus tulime ette kummardama. Tüdruk hoidis sirpi ja Sepp vasarat. See oli selleks, et keegi ei hakkaks urgitsema – mis vabadusvõitlus teil siin käib.” 610