II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
TEATRIAASTA TÄISKASVANUILE
1985. a tõi Nukuteatri afišile tervelt neli uut
täiskasvanuile mõeldud etendust. Esimese neist, W. Gibsoni
"Kahekesi
kiigel” lavastas diplomitööna Tiiu Aasmäe. See oli intiimne kammeretendus, kus
A. Presjärv (Gitel) ja A. Puudersell (Jerry) mängisid ilma nukkudeta.
Kujundus oli Jüri Kassilt, kostüümid Liivia Leškinilt ja muusikaline kujundus Mari-Ann Marandilt.
Mauri Rausi kompositsioon S. Jessenini luulest “Loojumatu
tund” oli omamoodi järg Priit Pedajase ja Urmas Alenderi laulu- ja luulekavadele.
Draamanäitleja rollis said Nukuteatri näitlejad üles
astuda ka lavastuses “Aisopose
vitsad” . Sisuliselt kujutas see endast valmi-, luule- ja
laulupõimikut alapealkirjaga “Poolteist tundi vanakreeka
valmidega” . Kava koostaja ja lavastaja T. Raadik oli sellesse lisaks vanakreeka valmimeistri
Aisopose tekstidele põiminud Sappho ja Anakreoni luulet (J. Kaplinski ja T. Raadiku tõlkes) ning omaenda
vanakreekalikke laule J. Sanga sõnadele.
Vormiliselt tundusid “Aisopose vitsad” ja “Väikesed
imed” olema sarnased. Mõlemas lavastuses puudusid
traditsioonilised nukud. Nende aset täitsid mitmesugused esemed.
“Aisopose vitste” valmide tegelasi sümboliseerisid
ebamäärase kujuga vahtplastist kontuurid, punased rätikud ja
kivid.
“Abstraktsete vormidega kujundid konkretiseerusid detailide
lisamise läbi: vahtplastist kivirünkaile lisandusid kord teravad
rebasekõrvad, kord konna pungsilmad, kord kahune lõvilakk;
kätega imiteeriti loomade liikumist. Lihtsate karakteersete
vahendite ja võtete abil loodi tähendus.” 931
Lavastus koosnes üksikutest stseenidest, mida omavahel sidusid
pigem atmosfäär ja idee kui läbiv tegevus. Idee öeldi otsesõnu
välja juba etenduse alul: püüd muistsete valmide abil ka
tänaseid inimesi paremaks muuta. Lavalt pilgati eelkõige
rumalust, ahnust, upsakust ja teisi pahesid, millistest inimkond
pole kunagi vaba olnud. Muidugi oli valmiõhtul ka vaatajate
silmaringi laiendav ning üldhariv tähendus. Toodi ju selle
lavastuse kaudu 80-ndate aastate inimesele lähemale tükike
antiikkultuurist.
Lavastuses kaasa teinud noored näitlejad T. Ruubel või T. Tõnis, H. Seljamaa, H. Kõrvits, T. Raadik või A. Puudersell
mängisid noorusliku energia ja nakatavusega. Eriliselt jäi meelde
T. Raadiku mahe musitseerimine ning H. Seljamaa miimika ja plastika
võidurõõmsalt käsi hõõruva vana hundina, kes rahulolevana
lahkub üle lammaste verest punavat lund imiteeriva lava.
|