II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
ABSURDIKLASSIKUD NUKUTEATRISSE
Uued tuuled ühiskondlikus elus võimaldasid 1980-ndate aastate
lõpul lavale tuua N. Liidus kaua keelu all olnud näidendeid.
Viimaste hulgas oli ka absurditeatri rajaja Eugène Ionesco “Ninasarvik” .
Rumeenias sündinud, kuid suure osa oma elust Prantsusmaal elanud
E. Ionesco 1959. a valminud näidend “Ninasarvik” kuulub
vaieldamatult maailma väärisdramaturgiasse. See on lugu
totalitarismi arengust, üksikinimese vahekorrast massiga ning
inimeseks olemise võimalikkusest. Autorilt (kavalehel): “Minu
näidend on sihitud nende ringkondade vastu, kes juba rohkeid
aastakümneid propageerivad ninasarviklust, s.o kollektiivset
hüsteeriat, mille ohvriks on langenud terved rahvad, mille nimel
on hävitatud isiksusi, allesjäänud aga muudetud
roboteiks.”
Absurdidraama tippteose väljatoomine
Nukuteatris märtsis 1989 oli riskantne samm, seda enam, et
“Ninasarviku” lavastamine oli usaldatud noorele
külalislavastajale Jüri Lumistele Vanemuisest.
“Laval on väga isesuguseid asjamehi: ülimalt enesekindel ja
peen Jean (Harri Kõrvits), uimasevõitu, kohmetu ja kuidagi
nagu töllakil Berenger (Hendrik Toompere), särasilmne mõttehiiglane Artur Talvik, veidi tagaplaanile jääv kaupmees
Ülo Vihma, paljurääkiv ja väheütlev
kassiproua Tene Ruubel ning veel mõned. Igapäevane seltskond,
igapäevased jutud, igapäevased talitused. Võib öelda, et hall
mass, millest Toompere/Berenger enam silma paistab kui teistest
veidi erinev ja lihtsam ja seeläbi inimesem. Päris tore oli ka
vaimustusest särisev loogik, kelle arutlused lausa jamaks
kippusid, ning samaaegne ja -sõnaline /.../ Berenger’ ja Jeani
väitlus teises lavaservas, mis samuti jamale lähenes. Tegelaste
riietus oli pandud nende ametit või tegevusala näitama, mis on ka
tõepoolest täiesti väljaloetav. Tavaline lugu, kuni ilmub
tavatu, ninasarvik.” 961
Jüri Lumiste, kellele “Ninasarvik” oli esimeseks
lavastuseks nukuteatris, valis enda jaoks ilmselt õige tee. Ta ei
taotlenudki maksimaalset nukuteaterlikkust. Otse vastupidi.
Nukutasand oli esindatud vaid ühe käpiknukuga (Perenaise kass) ja
paari üle lava sibava ninasarvikuga ning varjuteatrina etendatud
Daisy (A. Presjärv) lahkumisega.
“Meie töötluste poolest silmapaistvas teatris oli iseäranis
meeldiv kogeda “Ninasarviku” lavastuse äärmist
autoritruudust.” 962 Ka lavaloo fantastikat, absurdi ega groteski polnud
püütud rõhutada. Pigem pääses mõjule midagi lihtsat ja
inimlikku, seda eelkõige läbi H. Toompere mängu. Toompere
Berenger kandis endas seda “väikese inimese” sügavat
kompleksi, mis teeb kaitsetuks ümbritseva maailma laastava ning
kõikeõgiva massipsühhoosi ees ning annab lõpptulemuseks
inimtragöödiaid.
Psühholoogiliselt läbitunnetatult lihtne ja loomulik oli see
lava-Berenger. Inimlik nõrkus, vahel abitus ja ka südamlikkus
üheskoos andsid Toompere osatäitmisele tragikoomilise värvingu.
Lausa palavikuliselt pigistas Berenger Dudard’i kätt oma käte
vahel, võrreldes oma nahka ja häält Dudard’i omaga – äkki
avastab ta nii veel oma loomaks moondumise alguse ja suudab
halvimat vältida! Berengeri silmis peegeldusid nii hirm kui soov
iga hinna eest inimeseks jääda. Nii ta hüüatabki: “Ma kaitsen
ennast, olgu või kogu maailm minu vastu. Ma kaitsen ennast! Olen
viimane inimene ja jään selleks lõpuni! Ma ei alistu!”
Lavastuse tippstseenid sündisidki Berengeri ja Jeani, Berengeri
ja Daisy ning Berengeri ja Dudard’i (Ü. Vihma) koosmängus.
Berengeri-Daisy koosmängus pääses poeesia kõige enam mõjule.
Liigutava südamlikkusega hoolitses Daisy abitu ja hirmunud
Berengeri eest. Selles koosmängus mõjus iga žest, iga vaikselt
lausutud sõna, ning paus muutus sõnadest kõnekamaks. A.
Presjärve Daisy oli õrn ja naiselik. Ent temagi laskis end
haarata massipsühhoosist. Temagi kõrvus muutus ninasarvikute
metsik möirgamine meloodiliseks lauluks. Eriti kõnekas oli
varjupilt lahkuvast Daisyst. Tütarlaps minetas oma senised
inimlikud võlud, kalgistus, heitis kõrvale kenad riidehilbud,
hüppas ninasarviku selga ning kappas arutu hooga massidele
järele. H. Kõrvitsa mäng aga saavutas võimsa kulminatsiooni
just ninasarvikuks moondumise stseenis. Jeani inimlikud omadused ei
kadunud mitte ühel hoobil, vaid taandusid järk-järgult neid
asendavate metslooma meeletuste ja jõudemonstratsioonide
ees.Toredad koomilised karakterrollid olid M. Kampuse Botard, A. Uderi Ettekandja, T. Ruubeli proua Härg jt.
Oli tunda lavastaja head kontakti näitlejatega. Lavastaja
usaldas näitlejaid võrdselt näidendi autoriga, tõstes neid oma
lavastuses esiplaanile. Seda taotlust toetas ka noore
külaliskunstniku Andrus Rõugu napp dekoratsioon, mis andis
näitlejaile võimalikult palju mänguruumi. Dekoratsioonideks oli
kasutatud säravais värvitoonides geomeetrilisi kujundeid, millega
Jeani ja Berengeri toapiltides saavutati avaruse efekt.
Pilkupüüdvad olid näitlejate kostüümid. Ka Andres Heinapuu
napp muusikaline kujundus oli allutatud lavastuse
terviklikkusetaotlusele.
Kohe E. Ionesco järel lisandus 1989. aastal Nukuteatri afišile
teise absurdiklassiku Friedrich Dürrenmatti nimi. R. Agur lavastas F. Dürrenmatti komöödia
“Herakles ja
Augeiase tall” Tallinna Riikliku Konservatooriumi
lavakunstikateedri XIV lennu diplomilavastusena. See suure
üldistusjõuga lavalugu seostus hästi meie kaheksakümnendate
aastate lõpu ühiskondliku elu-oluga. Oma näidendis kasutab F.
Dürrenmatt kreeka mütoloogia ainestikku, Heraklese viiendat
vägitööd. Ta toob kangelase tänapäeva
administratiiv-bürokraatlikku ühiskonda, kus isegi Heraklese
taoline teoinimene on määratud hääbumisele. Elise aladelt
väljaveetavat sõnnikut käsitles F. Dürrenmatt kui ahistatuse,
kultuurituse ning moraalse räpasuse sümbolit, millest iga
inimväärset elu ihkav rahvas peab kindlasti vabanema.
Etenduse juhatas Nukuteatris sisse maskide ja töökitlitega
näitlejate-lavatööliste vaidlus selle üle, kes viib lavalt ära
sinna unustatud tooli. Niisugune lavastajapoolne eellugu F.
Dürrenmatti proloogile lõi silla lava ning saali vahele. Lavale
ununenud tool polnud lihtsalt üks mööbliese, vaid temas oli
nähtud perestroika sümbolit ja sissejuhatust teemasse.963
“Heraklese...” puhul kasutas R. Agur jällegi teater teatris
vormi. Seekord tingis niisuguse vormilahenduse F. Dürrenmatti
näidend ise, kus Heraklese sekretäril Polybiosel (Riho Rosberg) oli täita ühtaegu jutustaja-mängujuhi
roll. Sellegi lavastuse puhul polnud rõhutatud, et mäng toimub
nukuteatris. Domineeris elav plaan ning groteskseid suuri nukke
kasutati vaid parlamendiliikmetena. Hästi oli tabatud F.
Dürrenmatti näidendi olemust, tema peene sarkastilise
satiirikeele tagamaid.
Noored näitlejad suutsid publikut haarata ja kütkestada ning
lembestseenid mõjusid poeetiliselt kauneina parlamendivaidluste
grotesksete stseenide taustal.
Kuigi “Herakles ja Augeiase tall” oli ansamblilavastus, anti
siin näitlejaile võimalus mõjuda oma individuaalsusega, suhelda
publikuga. “Herakleses...” mängisid tollal veel üliõpilased
Jaan Tätte (Herakles), Kärt Tomingas ja Maria Avdjuško (Deianeira või Iole), Riho Rosberg
(Polybios), Kaupo Varik (Augeias), Heiko Sööt (Phyleus), Marko Matvere (Kambyses ja Lichas) jt. Nukuteatrisse
päriselt tuli neist vaid Riho Rosberg.
Anna Andreste lavakujundus oli napp. Domineeris konarlik
– mättane kaldpind, mis olenevalt vajadusest oli kas valge
riidega kaetud või siis sõnnikuhunnikuid imiteerivalt pruun.
Huvitavaks kujunduselemendiks oli Heraklese maja – väike
mängumaja laest rippuva köie otsas, mida mööda ronides ja
kiikudes Marko Matvere kirjakandja oma mänguosavust demonstreeris.
Huvitavalt olid lahendatud näitlejate kostüümid. Need olid
üldjuhul räbaldunud luitunud toonides, võimaldades neile
kontrastselt vastandada Deianeira naiselikku ilu ja puhtust
rõhutava roosa ja kollase tooniga kleidikesed. A. Andreste
kujundus tõstis esile näitleja, teda seejuures abistamata.
Küllap oli tülikas joosta, hüpata, ronida sellel ebatasasel
kaldpinnal.
Kuigi “Herakles ja Augeiase tall” oli huvitavalt kaasaegse
eluga haakuv lavastus ning selles mängisid lavakunstikateedri
tudengid, jäi oodatud publikuedu tulemata. Ei pidanud seekord
paika seegi, et huvi lavakate diplomilavastuste vastu on aastast
aastasse olnud ülisuur. Arvatavasti peletas publiku eemale tõik,
et mängiti Nukuteatris, mida paljud ikkagi vaid lasteteatriks
peavad. Ilmselt oli publiku eemalehoidjaks ka F. Dürrenmatt ise
oma peene mõistu-satiirikeelega.
|