II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
NUKUTEATER KOONDAB ENDA ÜMBER AUTORITERINGI
“Vihavaenlased”
oli U. Leiese teine näidend Nukuteatri tarvis. Lugu oli
kirja pandud kaasakiskuvas lõbusas lastepärases vormis. Autor oli
oma loo aluseks võtnud tavapärased kasside ja koerte omavahelised
suhted. Ning samas esitanud küsimuse: kas see ikka peab niimoodi
olema? Kas kass ja koer peavad ilmtingimata olema vihavaenlased?
Näidend puudutas mitmeid huvitavaid probleeme, seda küll nähtuna
läbi koera ja kassi vahekordade prisma. Lisaks loomtegelastele oli
selles lavastuses hing sisse puhutud ka esemeile, mis otseselt
osalesid koera-kassi suhetes, kusjuures ühed hoidusid kassi ja
teised koera leeri.
I. Kivirähk, kellele “Vihavaenlastes” osalemine
jäi paljudeks aastateks viimaseks tööks Nukuteatris, meenutas:
“” Vihavaenlased” . Jälle pisikestele, jälle puhas, ilus
lavastus. See oli lugu sõprusest, laste sõprusest. Mina olin
kassipoeg Miki, Aino Kukepuu oli koerapoeg Kiki, Väino Luup oli Koer, Lo Tui Kassiema. Seal lilled laulsid ja lilled
rääkisid ja seened laulsid ja seened rääkisid ja terve loodus
– vihmapilved ja kõik – elas. See oli nagu multifilm. Ja
hästi armsad karakterid olid. Mulle oli see kassipoeg väga armas.
Lapsed lepitasid oma vanemaid, kes olid vihavaenlased. Inimlik
lugu.” 459
D. Normet: ” Huumorit on kogu lavastuses rohkesti
/.../. Milline vaimukas lavastuslik leid: kui koer ja kass oma õue
pühkimisel riidu lähevad ja kaklema hakkavad, siis
kaklevad ka nende unarusse jäetud luuad teineteisega!
Lõbusa, lastepärase raami näitemängule loob kukk, kes avab
etenduse, kandes nokas plakatit “Vihavaenlased” , ja plakatiga
“Sõbrad” selle jälle lõpetab. Lüüriline detail: kask embab
peenikeste valgete kätega (okstega) tema varjus uinunud kutsikat
ja kassipoega. Ilmekas on lõpupuänt: vihavaenlaste majakesed
sõidavad kokku, nendest moodustub üks veidi suurem maja ühise
uksega!” 460
H. Lumet aga vastupidi leidis, et suurest
tegelaskonnast pole paljud peamise tegevusliiniga kuigi tihedalt
seotud. “Kukk tuleb ja laulab ainult hommikulaulu ja paneb samal
viisil etendusele ka lõpp-punkti, ilma et põhikonflikt koera- ja
kassipere vahel teda huvitaks. Vähese dramaturgilise koormusega
või hoopis ilma selleta on ka linnud, pardipojad, lilled ja
liblikad. /.../ Ka seened laulavad oma laulu ja tantsivad oma
tantsu Kiki ja Miki ümber ära, ilma et sellest midagi järgneks.
Niisuguseid numbreid numbri pärast, vahelekiilutud etteasteid ja
kupleesid, mis ei "tööta" põhikonflikti huvides, on teisigi
(partide laul, siili teine laul jne).” 461
Üldjoontes konstateerisid mõlemad kriitikud lavastuse
kordaminekut ja seda eriti kujunduslikus osas. “Vihavaenlaste”
puhul võis täheldada teatavat edasiminekut R. Laidre loomingus. Tema kavandatud ja maalitud ning
skulptor I. Golditši voolitud nukupead olid karakteersed, tubli
huumoriannusega. Lavastuse tegelaskujud olid antud mitte loomade
koopiatena, vaid stiliseeritult, riietatult. Nii mõjusid nad pigem
mänguasjadena. Näitena kujutava kunsti ja näitekunsti
koostööst toob D. Normet hundi kuju: “Hunt on väga
õnnestunult stiliseeritud. Kunstnik Raivo Laidre on rõhutanud
kõige olulisemat hundi “detaili” – tema tohutu suuri lõugu,
mida kiskja hirmuäratavalt laksutab. Kuid ometi ei kohuta hunt
väikesi teatrikülastajaid, sest ta mõjub oma rõhutatud
kohutavuses pigem koomilisena. Seda on saavutatud tillukese
ruudulise sonimütsiga, mis istub kusagil kaugel, kahe pisikese
kõrva vahel. Näitleja Väino Luup on hundi liikumises ja
tekstiandmises edasi arendanud seda koomilist kohutavust.
“Vihavaenlaste” hunt on terviklik, groteskne ja
meeldejääv.“462 Meeldejäävatest nukkudest on kriitika märkinud
ka siili-tuletõrjujat, kes tänu näitleja Harry Karrole paistis silma oma “hea liikumisega ja
ilmeka sõnalise tegevusega” .463
Tänu vaimukatele humoorikatele loomnukkudele, uudsele
lavakujundusele, liikuvatele maastikupiltidele, valguse abil
efektselt lahendatud vihmasajukujutusele jne jäi kogu lavastusest
mulje kui toredast värvikast pildiraamatust, mis oli publiku silme
ees liikuma, kõnelema ja laulma hakanud.
Muusika “Vihavaenlastele” kirjutas helilooja Arvo Pärt. D. Normet märkis oma arvustuses
"Vihavaenlaste" helikeele selgust ja kujukust. “Siin on
hoogne partide marss, lüüriline seente unelaul, sõprusvalss ja
mitmed teised kenad lood. /.../ Helilooja maalib koos kunstnikuga,
iseloomustades tegevuspaika. Huvitav on näiteks lavastuslik
moment, kus koera ja kassi kodu – hubane õu – asendub suure
metsaga, milles elab kuri hunt. Mõlemad majakesed kaovad ja
kummagi asemele kerkib kuusk – muud midagi! Aga saatemuusika
iseloom muutub sootuks teiseks: see pole enam kerge, lõbus elu
lilleaias päikeselisel hommikul – see on põline, süngevõitu
laas, milles kassipoega ja kutsikat varitsevad igasugused
ootamatused ja tundmatud hirmuäratavad nähtused nagu müristamine
või isegi kuri hunt.” 464
J. Kangilaskist oli kujunenud Nukuteatri n-ö oma
autor. “Võlupill” oli
tema viies Nukuteatrile kirjutatud näidend. Ka siin jäi J.
Kangilaski truuks eesti folkloorile. “Võlupill” oli
muusikaline nukukomöödia eesti rahvamuinasjutust tuttavast
nutikast karjapoisist, kes meisterdas sellise pajupilli, mis pani
tantsima kõik loomad, linnud ja isegi kupjad, parunid ning
kohtusaksad. See pajupill oli nagu meie rahva tugevuse ja elujõu
sümboliks, aitamaks üle elada rasket orjaaega. Karjapoisi rollis
oli M. Jürgo. Lavastuses tegid kaasa veel M. Peedov, H. Raa, O. Paesüld, B. Mitt, R. Kuremaa, K. Renel, O. Liigand ja L. Mägi.
M. Jürgo: “Karjapoiss “Võlupillis” oli mulle väga
südamelähedane osa. Selles lavastuses oli väga toredaid
humoorikaid stseene. Näiteks see stseen kupjaga, kus karjapoiss
kubjast narrima hakkab. Kubjast mängis O. Liigand. Lavastuses oli
ka nukraid momente. /.../ Saal oli siis surmvaikne.” 465
60-ndail aastail oli Nukuteatriga tihedalt seotud kirjanik
Dagmar Normet. Esmalt küll kriitikuna, ent ka tema püüdis
teatrit repertuaarinappuses abistada. “Pärdik ja
Kastanipoiss” oli “Aareteotsijate”
järel D. Normeti teine näidend Nukuteatrile. Lugu jutustas
südametust ahvipärdikust, kellele meeldis kõike lõhkuda. Lisaks
olid näidendi tegelasteks kastanitest, käbidest ja tammetõrudest
loomakesed – nii nagu lapsedki neid teevad.
Lavastus oli huvitav just kunstnikutöö poolest. Kastanimunad,
tammetõrud, käbid ja puulehed olid justkui suurendatud ja nendest
olid kujundatud nukud. “Sirm oli /.../ mitmetasandiline,
näitleja pidi esimese sirmi taga põlvili patjadel olema, et
mängida vaatajale paremas kõrguses. Ringreisidel olid vahel
kõrged lavad, siis peaks sirmi serv madalamal olema. Ja selles
lavastuses oli see võimalus.” 466
V. Luup: ” “Pärdikus ja Kastanipoisis” mängisin mina ühe
tammetõrust koerakesega – Tõruke oli ta nimi. See koerake oli
tehtud nii, nagu lapsed teevad tammetõrudest loomi. Üks tõru oli
peaks, teine kehaks ja väiksemad tõrukesed lipendasid all –
neli jalga. Saba sai sellel koeral ka liigutada ja ega selle nuku
juures muud liikumist olnud. Ühesõnaga niisugune väga
primitiivne, aga väga liikuv nukk oli. Mulle oli see koerake väga
armas. Ja siis sai proovitud temaga mängu ikka niipidi ja naapidi.
Algul ei istunud see nukk mulle kuidagi, ma ei osanud teda
liigutada. Juba peaproovid käisid, aga mul ei tulnud roll kuidagi
välja. Näitejuhid õiendasid ja virisesid minu kallal ja mul
kargas hing täis, lõin käega ja läksin minema. See oli vist
enne peaproovi või kontrolletendust. Ja järgmisel päeval järsku
– ei tea, kustkohast see mul tuli, kas alateadvusest, aga ma
tegin rollis paugupealt niimoodi nagu vaja. Võtsin kätte, läksin
lavale ja see oli hoopis teine tegelane niisuguse kidiseva ja
kiuksuva häälega. Seal nagu teksti ei olnudki, aga nende
niuksumiste ja kigisemistega andsin edasi sisemist meeleolu. Nende
häälitsuste järgi võis arvata, millest see loomake mõtleb,
mille üle ta rõõmustab või kurvastab. Ja siis lõid kõik käsi
kokku, et kust sa nüüd selle kõik nii järsku võtsid. Ma ei
teadnud seda isegi. Sain selle rolli eest veel kiitagi. Terve
prooviperioodi olin ainult sõimata saanud. See lavastus oli minu
jaoks üks pöördepunkte, mis andis sellise kogemuse, et ka
üleöö võib roll sündida. Ja sealtpeale ma läksin endas juba
julgemaks, kindlamaks.” 467
Üht nimitegelast “Pärdikus ja Kastanipoisis” ,
Kastanipoissi mängis Hendrik Toompere. See oli siis alles teatristuudios
õppiva noormehe esimene töö professionaalsete nukunäitlejate
trupis. H. Toompere: “See oli üsna huvitav töö, sest ta oli
veidike väljas traditsionaalsest nukuteatri laadist. See oli üks
esimesi lavastusi, kus tegevus ei toimunud ühe kindla sirmi taga.
Selles oli mitu eri kõrguses sirmi ja mitmel tasapinnal mäng. Ja
elavplaan oli ka nii, et näitleja tuli sirmi ette. “Pärdikus ja
Kastanipoisis” oli niisuguseid huvitavaid tegelasi nagu
lillevaas, kaktus, pihlakaoks, paberikorv jt. Minul endal ei olnud
siis veel mitte mingisuguseid nukunäitleja kogemusi. Aga ma olin
näinud nii mõndagi nukuteatris. Minu partneriteks olid Aino Silla
ja Lo Tui. Aino Silla mängis Käbitüdrukut ja Lo Tui pärdik
Tutit. Sellest esimesest tööst oli mulle väga suur kasu, sest Lo
Tui oli siis veel täies jõus näitleja, ikka esinäitlejanna
nukuteatris. Tema kõrvalt oli üsna palju õppida. Ja ta ei olnud
õnneks selline õpetaja, kes ise tuleb sind õpetama. Aga ma
jälgisin teda kõrvalt; mismoodi ta tööd tegi, mismoodi nukuga
töötas, mismoodi rollilahenduse kallal töötas. Lo Tuid niimoodi
kõrvalt vaadata – see oli suurepärane kogemus. Hea oli kohe
esimese rolli juures saada kõrvalt niisugust tuge.” 468
|