II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
T. Å. BRINGSVÆRDI MUINAS-FANTASTILINE
NUKUNÄIDEND
Lootuses leida Nukuteatrile uut lavastajat usaldas R. Agur norralase Tor Åge Bringsværdi heal kirjanduslikul materjalil
põhineva nukunäidendi “Ruhv ja Lendav
Hollandlane” lavastamise Ahti Puudersellile (7.10.1989). T. Å. Bringsværdi
näidend pakkus nii lavastajale kui ka kunstnikule suuri võimalusi
fantaasiavallas.
“” Ruhv ja Lendav Hollandlane” jutustab väikesest
heasüdamlikust meremaojõmpsikast Ruhvist, tema põkkumisest
meeletuse ja kergemeelsusega, mõistlikkuse ja mõistmatusega.
Lavastust läbib kõikevõitva halastuse idee. Lendava Hollandlase
päästmiseks on vaja vaid hingesoojust, eneseohverdamisvalmidust
ja selle eelduseks olevat ligimesearmastust.” 964
“Ruhvi...” näol oli tegu huvitava lavalooga nii sisulist
kui ka kujunduslikku külge silmas pidades. Lummas lavastuse
atmosfäär, tema tundehell põhitoon ja salapärane veealune
maailm, kus olulist osa etendas Kaido Sussi õnnestunud muusikaline
kujundus. Noorel lavastajal ja kunstnik A. Andrestel oli jätkunud küllaga ideid ja
fantaasiat. Lavakujunduse ilus ja loodusläheduses oli tunda
Leedu nukuteatri mõjusid. Laest rippuvate õhuliste riidekangaste
liigutamine imiteeris efektselt merelaineid. Nukkudest võib
huvitavamate hulka arvata massiivse pea ja avaneva suuga vaal
Hendriku. Huvitavalt oli lahendatud ka tohutu suur kalasumpa
meenutav punane meremadu onu Ludvik.
Lavastuses oli kasutatud näitleja avatud mängu nukuga, kus
esmatähtsuse said näitleja plastika ja intonatsioonid. Sisemisest
sügavusest ja harmooniast ning psühholoogilisest põhjendatusest
liikumises jäi aga puudu. Näitlejaile, kes Nukuteatri kitsukesel
laval polnud harjunud kuigipalju liikuma, valmistasid enam raskust
just kaunilt väljapeetud ja sisemiselt põhjendatud lavalised
liikumised. Liikumist seadnud Aleksander Eelmaa abiga ning näitlejate omapoolse
jätkuva tööga rolli kallal muutusid pantomiimilised stseenid ja
kogu esitus aja jooksul palju vabamaks ning sisemiselt
põhjendatumaks.
Väikesele publikule armsaim tegelane oli muidugi Ruhv P. Sikkeli esituses. Näitlejanna mängu lisandus
etendusest etendusse kõrvuti südamliku lüürikaga uusi värve ja
mängurõõmu. A. Puudersell mängis ise ka Lendava Hollandlase
rolli elavplaanis. Pärast tema lahkumist Endlasse (1989/90
teatrihooaja keskel) hakkas Hollandlast mängima Artur Talvik. Kui lõpustseenis A. Puudersell kaldus
rohkem tundehella lüürikasse, siis A. Talviku Hollandlases oli
kõrvu heldimuse ja meeleliigutusega ka meremehe karmust ning
irooniat. Rolli liikumisplastika oli aga huvitavam A. Puudersellil.
Lavastuses mängisid kaasa veel M. Peedo, E. Uus, M. Mander, K. Renel ja M. Tabor. Nendeski näitlejatöödes võis täheldada
arengut.
“Ruhvi...” helitehnikuna jälginud V. Luup: “Eks publikule selles lavastuses ikka midagi
ilusat ja südamelähedast ole, aga “Ruhv...” oleks võinud
olla omajagu tihedam ja kujundlikum. Lava on kohati liiga pime ja
palju on seal ka ilmaasjata olesklemist. Ega meie näitlejad ei ole
mingid tantsutüdrukud laval. Meie oleme ikka puuslikud ja see
kõik paistab välja. Eks etendustega ole asi paremaks läinud.
Igaüks püüab harjutada ja tunnetada seda rütmi seal, aga
publikule see tükk meeldib.” 965
“Ruhv ja Lendav Hollandlane” mõjus üleskutsena inimlikule
headusele, halastusele ja andestamisele. Lavastuse ülevamaid hetki
oli vana Homaari palve merede Issandale ja südamlik poeetiline
finaal.
|