NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATER SEITSMENDA JA KAHEKSANDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL

FERDINAND VEIKE ÜHE LOOMINGUPERIOODI VÄÄRIKAS LÕPP

ERN: ā€œTuti I ja Ludvig XIVā€¯ (V. Tarenkov, S. JutkevitÄ‘, 1980). Nukud vasakult: Ludvig XIV (M. Peedov), Tuti I (M. Soomre). /Foto: H. Saarne/8. märtsil 1980 esietendunud “œTuti I ja Ludvig XIV” oli F. Veike tagasitulekulavastuseks pärast pikka haiguspausi. V. Tarenkovi ja S. Jutkevitši instseneeringu aluseks oli Jan Ekholmi lasteraamat. See lastepäraselt ja muhedalt kirjutatud lugu oma toredate karakterite ja lustaka süžeega pakkus huvitavaid võimalusi nii lavastajale, kunstnikule kui ka näitlejaile. Näidendis on mitmeid teravaid konflikte (rebasepoeg Ludvigi konflikt oma papa ja õuekoer Maksimilianiga), mis teeb sündmustiku jälgimise põnevaks. Liialdusena mõjus J. Ekholmi raamatule juurde poogitud, ent tollastele nukunäidenditele iseloomulik propagandistlikult mõjuv loomade sõprust kuulutav moraal.828

J. Volodarskaja ja A. Girdziauskaite pidasid F. Veike lavastust õnnestunuks. See terviklik lapsemeelne, ilusate nukkudega, kujunduslikult puhas lavastus meeldis nii publikule kui ka kriitikuile. Siiski nentis A. Girdziauskaite, et kunstniku loodud illustratiivses kujunduses ei kajastu etenduse atmosfäär.829 J. Volodarskaja arvates oleks etendus keerulisema lavakujunduse läbi veel palju võitnud.830 J. Vausi kavandatud pulk-käpiknukud nägid aga välja kenad: ilmekate nägudega, suuresilmsed, armsad, karvased. Hästi sobis lavastuse stiiliga Kaupo Uibo kirjutatud muusika.

1980. a olümpiaregati suvi tõi Nukuteatri repertuaari kaks suurejoonelist vaatemängu. R. Agur koostas ja lavastas kontsert-etenduse “œJux-bux pupepidu” , F. Veike aga vabaõhuetenduse “œVerine John” . Neid lavastusi välja tuues oli teater silmas pidanud olümpiaregatist tingitud külaliste tulva Tallinnas.

“œVerine John” esietendus 27. juunil Paide Vallikäärus ja 28. juunil Tallinnas Dominiiklaste kloostri õuel. J. Peegli populaarse pilaloo oli Nukuteatri jaoks instseneerinud J. Saar. Lugu pakkus suurepäraseid mänguvõimalusi nii nukkudele kui näitlejaile ning ka parasjagu muhedat huumorit ja romantikat. Seda kõike kasutas F. Veike osavalt ära. Tulemuseks oli lustikult esitatud tore jant, milles ei puudunud ka küllaltki tõsine põhiteema: kokkupõrge erinevate ellusuhtumiste, erinevate maailmade vahel. Konflikt mehe ja naise vahel mõjus kaasaegselt ja eluliselt. Lavastus oli fantaasiarikas, suurejooneliste massistseenide, muusika, laulu ja trikitamisega. Etenduste taseme ebaühtlusest tingituna on aga lavastusele ette heidetud liigset sebimist ja ebatäpsust.

Mõned kontrolletenduse järgsed arvamused.831 Ü. Aaloe: ” Meeldiv kujundus (kunstnik J. Vaus) ja nukud, mängulust, mitmed ilusad-toredad leiud ja muusika (Alo Põldmäe).” J. Allik: ” Kenad nukud ja mäng nukkudega. John – väga kena, Isabella – võiks olla parem. Faabula jälgimisel segas sagimine. /.../ Palju stiililiselt erinevaid nippe ja mõtteid. Lavastaja fantaasia vohab. Mõned nipid, palaganitrikid välja võtta: puhastada ja lühendada.”

ERN: ā€œVerine Johnā€¯ (J. Peegel, J. Saar, 1980). Ees paremal H. KÅ‘rvits.Hilisemal sissemängimisel muutus lavastus ühtlasemaks, täpsemaks. “œVerisesse Johni” oli kaasatud suur osa Nukuteatri tollasest näitetrupist. Näitlejad mängisid seda lugu ilmse mõnuga, lustlikult. Kesksemates rollides olid H. Toompere või M. Lepa (Verine John, Sarapiku Juhan, Väike Juhan), M. Soomre või M. Toompere (Juhani ema), M. Peedov (Isabella), H. Seljamaa (don Alberto), O. Liigand (John Puujalg, Preester), T. Raadik (Jutustaja, Pillimees). Veel tegid kaasa U. Alender, H. Kõrvits, E. Selirand, A. Uder jt. Laval oli kirju seltskond – Santa Krutsi elanikud, kullalaeva madrused, vahisoldatid, röövlid, pillimehed, trobikond jõnglasi, lambad jne. Selliseid suuri massistseene näitlejate, nukkude, laulu ja tantsuga polnud nukulaval varem nähtud. Seega on mõistetavad ka mõningased ebatäpsused ja sagimised, mida etenduste käigus järk-järgult ületada püüti.

Nimiosa mänginud H. Toompere mäletab “œVerist Johni” kui suurejoonelist vabaõhulavastust: “œSeal oli kõike: kahuripaukusid ja poolpaljaid naisterahvaid, akordionimängu ja laulu ja kõike, mis peaks olema ja mis võiks huvi pakkuda. Selles lavastuses oli palju massistseene. Niisuguste stseenide paikapanemine – see on omamoodi kunst. Kõik ei tulnud tehniliselt nii välja, nagu oleks soovinud.” 832

V. Luubi mäletamist mööda reisiti “œVerise Johniga” palju mööda Eestimaad ringi. Saaremaal vaatas seda lugu ka Juhan Peegel. V. Luubi arvates oli lugu publiku jaoks liiga pikk: “œKes istub seal õllepudeliga, oa- või pirukakotiga – ega ta ikka nii väga ei jälgi seda. Tema tähelepanu köidavad vaid niisugused eredad kohad või mõni kõva hääl või kõva pauk. See tükk oleks olnud veelgi parem, kui ta oleks üleliigsest puhastatud. Seal olid marudad kohad ja poisid marudalt mängisid. Noored muusikamehed Raadik, Alender ja Kõrvits olid seal omal kohal. Selles tükis oli elav muusika – seda oli nii vähestes lavastustes.” 833

Mõnuga mängis koos noorte meestega kaasa siis juba üle kolmekümne aasta Nukuteatris näitlejana leiba teeninud Oskar Liigand: ” Veike “œVerine John” oli päris hea tükk. Oli tehtud täiesti nukuteatri-päraselt, elavad näitlejad ja nukud segamini. Ma pean seda õnnestunud lavastuseks. Veike ei olnud end mitte tühjaks ammendanud.” 834 O. Liigandi sõnutsi oli “œVerine John” saanud ajendiks ka noore näitlejatari Tene Ruubeli nukuteatrisse tulekule (kohe pärast lavakunstikateedri XI lennu lõpetamist 1984. a). Hoolimata mõningatest ebatäpsustest massistseenides oli “œVerises Johnis” tohutu annus kaasakiskuvat nooruslikku särtsu, improvisatsioonilisust ja fantaasiat.

Ferdinand Veike Buratinoga (1996). /Foto: V. Valgepea/Paraku vedas tervis F. Veiket alt. Tohtrite soovitusel tuli tal 1981. aastal Nukuteatri peanäitejuhi amet maha panna ning mõnda aega puhata ja taastuda. “œVerine John” aga jäigi 20 aastaks F. Veike viimaseks lavastuseks Eesti NSV Riiklikus Nukuteatris. Aga 2001. aastal astus ta Nukuteatri ovaalsaalis uuesti üles kavaga “œFerdinand Veike ja tema nukud” . 29 aasta jooksul, mil F. Veike oli ER Nukuteatri peanäitejuht, tegi ta seal ühtekokku üle 80 lavastuse. Üldse on ta aga kuni tänaseni teinud umbes 100 lavastust.

Tähtsal kohal F. Veike lavastajatöös olid algupärandid ja klassikalised muinasjutud. Korduvalt on ta pöördunud folkloori poole. Kolmes oma lavastuses on ta tuginenud eepose “œKalevipoeg” ainestikule. Kindlasti sai armastus “œKalevipoja” vastu alguse juba sellest ajast, kui ta ise 1948. aastal Estonia teatris E. Kapi balletis “œKalevipoeg” nimirolli tantsis. F. Veike on tunnustust leidnud ka näitlejana nii nukuteatris kui suurel laval. Kahjuks andis peanäitejuhi ja lavastaja suur koormus vähe mahti ise lavastustes kaasa mängida. Alles pärast Nukuteatrist lahkumist sai F. Veike rohkem publiku ette astuda. Oma nukunumbrid mõtles ta ise välja ja ise ka esitas. Paljudes esinemistes on F. Veike kaaslaseks olnud Buratino, nii et neid on teineteisega isegi samastatud.

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)