II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATER SEITSMENDA JA KAHEKSANDA AASTAKÜMNE
VAHETUSEL
FERDINAND VEIKE ÜHE LOOMINGUPERIOODI VÄÄRIKAS
LÕPP
8. märtsil 1980 esietendunud
“Tuti I ja
Ludvig XIV” oli F. Veike tagasitulekulavastuseks pärast pikka
haiguspausi. V. Tarenkovi ja S. Jutkevitši instseneeringu aluseks
oli Jan Ekholmi lasteraamat. See lastepäraselt ja
muhedalt kirjutatud lugu oma toredate karakterite ja lustaka
süžeega pakkus huvitavaid võimalusi nii lavastajale, kunstnikule
kui ka näitlejaile. Näidendis on mitmeid teravaid konflikte
(rebasepoeg Ludvigi konflikt oma papa ja õuekoer Maksimilianiga),
mis teeb sündmustiku jälgimise põnevaks. Liialdusena mõjus J.
Ekholmi raamatule juurde poogitud, ent tollastele nukunäidenditele
iseloomulik propagandistlikult mõjuv loomade sõprust kuulutav
moraal.828
J. Volodarskaja ja A. Girdziauskaite pidasid F. Veike lavastust
õnnestunuks. See terviklik lapsemeelne, ilusate nukkudega,
kujunduslikult puhas lavastus meeldis nii publikule kui ka
kriitikuile. Siiski nentis A. Girdziauskaite, et kunstniku loodud
illustratiivses kujunduses ei kajastu etenduse atmosfäär.829 J. Volodarskaja arvates oleks etendus keerulisema
lavakujunduse läbi veel palju võitnud.830 J. Vausi kavandatud pulk-käpiknukud nägid aga välja
kenad: ilmekate nägudega, suuresilmsed, armsad, karvased. Hästi
sobis lavastuse stiiliga Kaupo Uibo kirjutatud muusika.
1980. a olümpiaregati suvi tõi Nukuteatri repertuaari kaks
suurejoonelist vaatemängu. R. Agur koostas ja lavastas kontsert-etenduse
“Jux-bux
pupepidu” , F. Veike aga vabaõhuetenduse “Verine
John” . Neid lavastusi välja tuues oli teater silmas pidanud
olümpiaregatist tingitud külaliste tulva Tallinnas.
“Verine John” esietendus 27. juunil Paide Vallikäärus ja
28. juunil Tallinnas Dominiiklaste kloostri õuel. J. Peegli populaarse pilaloo oli Nukuteatri jaoks
instseneerinud J. Saar. Lugu pakkus suurepäraseid mänguvõimalusi nii
nukkudele kui näitlejaile ning ka parasjagu muhedat huumorit ja
romantikat. Seda kõike kasutas F. Veike osavalt ära. Tulemuseks
oli lustikult esitatud tore jant, milles ei puudunud ka küllaltki
tõsine põhiteema: kokkupõrge erinevate ellusuhtumiste, erinevate
maailmade vahel. Konflikt mehe ja naise vahel mõjus kaasaegselt ja
eluliselt. Lavastus oli fantaasiarikas, suurejooneliste
massistseenide, muusika, laulu ja trikitamisega. Etenduste taseme
ebaühtlusest tingituna on aga lavastusele ette heidetud liigset
sebimist ja ebatäpsust.
Mõned kontrolletenduse järgsed arvamused.831 Ü. Aaloe: ” Meeldiv kujundus (kunstnik J. Vaus) ja
nukud, mängulust, mitmed ilusad-toredad leiud ja muusika (Alo Põldmäe).” J. Allik: ” Kenad nukud ja mäng nukkudega. John –
väga kena, Isabella – võiks olla parem. Faabula jälgimisel
segas sagimine. /.../ Palju stiililiselt erinevaid nippe ja
mõtteid. Lavastaja fantaasia vohab. Mõned nipid, palaganitrikid
välja võtta: puhastada ja lühendada.”
Hilisemal sissemängimisel muutus
lavastus ühtlasemaks, täpsemaks. “Verisesse Johni” oli
kaasatud suur osa Nukuteatri tollasest näitetrupist. Näitlejad
mängisid seda lugu ilmse mõnuga, lustlikult. Kesksemates rollides
olid H. Toompere või M. Lepa (Verine John, Sarapiku Juhan, Väike Juhan),
M. Soomre või M. Toompere (Juhani ema), M. Peedov (Isabella), H. Seljamaa (don Alberto), O. Liigand (John Puujalg, Preester), T. Raadik (Jutustaja, Pillimees). Veel tegid kaasa
U. Alender, H. Kõrvits, E. Selirand, A. Uder jt. Laval oli kirju seltskond – Santa Krutsi
elanikud, kullalaeva madrused, vahisoldatid, röövlid, pillimehed,
trobikond jõnglasi, lambad jne. Selliseid suuri massistseene
näitlejate, nukkude, laulu ja tantsuga polnud nukulaval varem
nähtud. Seega on mõistetavad ka mõningased ebatäpsused ja
sagimised, mida etenduste käigus järk-järgult ületada
püüti.
Nimiosa mänginud H. Toompere mäletab “Verist Johni” kui
suurejoonelist vabaõhulavastust: “Seal oli kõike:
kahuripaukusid ja poolpaljaid naisterahvaid, akordionimängu ja
laulu ja kõike, mis peaks olema ja mis võiks huvi pakkuda. Selles
lavastuses oli palju massistseene. Niisuguste stseenide
paikapanemine – see on omamoodi kunst. Kõik ei tulnud
tehniliselt nii välja, nagu oleks soovinud.” 832
V. Luubi mäletamist mööda reisiti “Verise
Johniga” palju mööda Eestimaad ringi. Saaremaal vaatas seda
lugu ka Juhan Peegel. V. Luubi arvates oli lugu publiku jaoks liiga
pikk: “Kes istub seal õllepudeliga, oa- või pirukakotiga –
ega ta ikka nii väga ei jälgi seda. Tema tähelepanu köidavad
vaid niisugused eredad kohad või mõni kõva hääl või kõva
pauk. See tükk oleks olnud veelgi parem, kui ta oleks üleliigsest
puhastatud. Seal olid marudad kohad ja poisid marudalt mängisid.
Noored muusikamehed Raadik, Alender ja Kõrvits olid seal omal
kohal. Selles tükis oli elav muusika – seda oli nii vähestes
lavastustes.” 833
Mõnuga mängis koos noorte meestega kaasa siis juba üle
kolmekümne aasta Nukuteatris näitlejana leiba teeninud Oskar
Liigand: ” Veike “Verine John” oli päris hea tükk. Oli
tehtud täiesti nukuteatri-päraselt, elavad näitlejad ja nukud
segamini. Ma pean seda õnnestunud lavastuseks. Veike ei olnud end
mitte tühjaks ammendanud.” 834 O. Liigandi sõnutsi oli “Verine John” saanud
ajendiks ka noore näitlejatari Tene Ruubeli nukuteatrisse tulekule (kohe pärast
lavakunstikateedri XI lennu lõpetamist 1984. a). Hoolimata
mõningatest ebatäpsustest massistseenides oli “Verises
Johnis” tohutu annus kaasakiskuvat nooruslikku särtsu,
improvisatsioonilisust ja fantaasiat.
Paraku vedas tervis F. Veiket alt. Tohtrite
soovitusel tuli tal 1981. aastal Nukuteatri peanäitejuhi amet maha
panna ning mõnda aega puhata ja taastuda. “Verine John” aga
jäigi 20 aastaks F. Veike viimaseks lavastuseks Eesti NSV
Riiklikus Nukuteatris. Aga 2001. aastal astus ta Nukuteatri
ovaalsaalis uuesti üles kavaga “Ferdinand Veike ja tema
nukud” . 29 aasta jooksul, mil F. Veike oli ER Nukuteatri
peanäitejuht, tegi ta seal ühtekokku üle 80 lavastuse. Üldse on
ta aga kuni tänaseni teinud umbes 100 lavastust.
Tähtsal kohal F. Veike lavastajatöös olid algupärandid ja
klassikalised muinasjutud. Korduvalt on ta pöördunud folkloori
poole. Kolmes oma lavastuses on ta tuginenud eepose
“Kalevipoeg” ainestikule. Kindlasti sai armastus
“Kalevipoja” vastu alguse juba sellest ajast, kui ta ise 1948.
aastal Estonia teatris E. Kapi balletis “Kalevipoeg” nimirolli tantsis. F.
Veike on tunnustust leidnud ka näitlejana nii nukuteatris kui
suurel laval. Kahjuks andis peanäitejuhi ja lavastaja suur koormus
vähe mahti ise lavastustes kaasa mängida. Alles pärast
Nukuteatrist lahkumist sai F. Veike rohkem publiku ette astuda. Oma
nukunumbrid mõtles ta ise välja ja ise ka esitas. Paljudes
esinemistes on F. Veike kaaslaseks olnud Buratino, nii et neid on
teineteisega isegi samastatud.
|