90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD

TAAS KÜLALISLAVASTAJAD

1998. a suvelavastuseks oli Marius Lätte “œLegend printsessi sõrmusest” , mida reklaamiti kui romantilist seiklusdraamat täiskasvanuile. Näidendi tegevus leidis aset 1472. a Tallinnas, “œmil legendi järgi peatus siin üürikest aega kreeka printsess Sofia Palaiologos (mängis Katariina Lauk-Tamm Tallinna Linnateatrist või Tiina Tõnis – E.V.), kes oli teel oma tulevase abikaasa Ivan III juurde” .1027 Lugu raamis rändnäitlejate esinemine keskaegsele linnapublikule. “œAutor on lasknud fantaasial vabalt lennata: printsess armub rändnäitlejasse (Riho Rosberg – E.V.), keda ta kohtab vaid viivuks. Keerukad intriigid, rollivahetused, võitlusturniir, põgenejate püüdmine, üksteise ülekavaldamine – tegevus on hoogne ja humoorikas, taustaks romantilised laulud.” 1028

Kunstnik Vadim Fomitšev kujundas mängupaiga, kasutades omapärast pöördefekti: publik istus laval ning sai jälgida keskaegseid toimetusi ja võitlusstseene Toompea ehedal foonil, näitemäng aga toimus kohas, mis on olnud tavaliselt publiku kasutada. Kriitika nimetas Urmas Alliku lavastust poolikuks ning ka teksti dramaturgiliselt nõrgaks, mis “œmõjub hooletult kokkuklopsituna” .1029

Hinnatav oli A. Kressi püüd luua sidemeid teiste maade teatritega, kutsuda Eesti Nukuteatrisse külalislavastajaid. Kunstilise juhina pidas ta oluliseks taastada Balti riikide kultuurisuhteid.

Uut hooaega septembris 1998 alustaski Nukuteater koguperelooga “œMustlastüdruk Ringla” . Üle paarikümne aasta oli Nukuteatris taas lavastusmeeskond Eestist kaugemalt – lavastaja Vija Bluzma ja kunstnik Pavil Å enhov Läti Riiklikust Nukuteatrist. Ka muusika autor Unger Savicki on lõunanaaber.1030 Viimati oli meie Nukuteatris välislavastajaks olnud V. Fiekova Saksamaalt, kes lavastas siin 1980. a D. Peusti “œTill Eulenspiegeli seiklused” .

“œMustlastüdruk Ringla” on Daina Strelevica nukuteatri variant läti luuletaja Erik Adamsoni 1939. a ilmunud poeemist. Poeetilise sisu ja rohke muusikaga lastelavastuses mängisid-laulsid noored näitlejad Liivika Hanstin, Anne Velt, Kristi Aule ja Taavi Pedriks.

Ent mitme külalislavastaja töö ei tähendanud mitte uue lavastuse sündi, vaid lavastaja varasema töö mehhaanilist ülekandmist, arvestamata Eesti nukuteatri omapära ja publiku maitsega. Niisugusteks lavastusteks osutusid näiteks 1999. aastal “œNukumängulugu” Rimantas Driežise lavastuses ja “œVäike prints” Valeri Volhovski lavastuses.

Vilniusest kutsutud lavastaja ja kunstnik R. Driežis seadis lavale klassikalistel muinasjutumotiividel põhineva Antanas Gudelise “œNukumänguloo” tavatult lühikese ajaga – paari nädalaga. Sisuliselt oli tegu Leedu variandi ületoomisega meie lavale. Ka muusika oli leedulaselt Ramunas VaitkeviĨiuselt.

Voroneži nukuteatri juht Valeri Volhovski dramatiseeris, lavastas ja kujundas muusikaliselt prantsuse lenduri ja kirjaniku Antoine de Saint-ExupĆ©ry poeetilise ja omanäolise raamatu “œVäike prints” alapealkirjaga “œPihtimuslik mõistujutt” . Nädal enne esietendust Eestis oli V. Volhovski võtnud vastu Venemaa riikliku kultuuripreemia elutöö eest. Nukuteatritegemist oli V. Volhovski õppinud Leningradis koos R. Aguriga. Voroneži mees oli “œVäikese printsi” lavastanud 22 aastat varem Tšeljabinskis. Tema lavastatud “œVäikest printsi” mängiti ka Voronežis ja 1996. a Moskvas.

Eesti Nukuteatri lavastuse kohta kirjutas aga kriitik Meelis Kapstas: “œParaku kumab vanameistri professionaalsusest läbi paindumatus. Tunda annab, et ta on varem Venemaal tehtud valmis lavastusega Eestisse tulnud, seda siinsele trupile ja publikule kohandamata. Eriti ajast-arust on muusikaline kujundus ning varjuteatri põhimõttel koreograafilised vahenumbrid.” Veel märkis kriitik, et Volhovski taotleb “œVäikeses printsis” vene teatri traditsioonis läbielamiskunsti. Paraku see, mis aastate eest Tšeljabinskis läbi elama pani, “œvõib Eestis praegu mõjuda vastupidi – võõristavalt nagu Brechti teatris” .1031 Ka “œmust lavamaastik, mille ainsateks heledateks laikudeks valged nukud ja aeg-ajalt süttivate prožektorite valgusvood” 1032, võis 1970-ndate aastate keskel mõjuda uuenduslikuna, 1990-ndate aastate lõpul oli aga lihtsalt veider. Lavastaja seatud muusikaline kujundus Saint-Saënsi ja Bachi motiividel varjutas kohati näitlejate mängu. ” Eriti läheb näitlejatele pähe lajatava muusika nahka kogu Printsi (Tiina Tõnis) ja Rebase (Taavi Pedriks) taltsutamise dialoog. Visuaalselt on nukud vahvalt elama pandud, tekst aga kõmises mõttetult muusika alla müraks.

Sojuzmultfilmi aegu meenutavad valged nukud on iseenesest vahvad (kunstnik EKA diplomand Jelena Jemeljanova - E.V.). Ka on Volhovski lavastusjoonis selgem ja puhtam Nukuteatri keskmisest. Visuaalselt mõjuv raam on olemas /.../. Vene lavastaja tõsiusklik pühendumine näib olevat eesti näitlejad krampi ehmatanud. Selle asemel et leida vene läbielamisteatrile eesti vasted, tehakse lavastaja “œrõõmuks” lihtsalt pateetilist häält. Juba praegu on mängus ka elusamaid kohti, milles emotsioon kannab. Lõpus kogu kaevupildis, alates sellest, kuidas Prints ja Lendur (Riho Rosberg) käsikäes läbi kõrbe kõnnivad. Selles, kuidas Lendur käsi kuivatades viimase veetilga Printsile näkku pritsib, on rohkem tunnet kui mitmekordseks venitatud lahkumistes.” 1033