EELLUGU

ESIMESI KATSETUSI

Kahekümnenda sajandi alguse eesti teatripublik oli nukuteatriga tuttav vaid laatadel toimunud juhuslike etenduste vahendusel. Tavaliselt olid need meelelahutusliku kallakuga primitiivsed ettekanded ega andnud aimdust nukunäitekunsti tõelisest olemusest ja võimalustest. Esinejateks olid enamasti vene rändnäitlejad oma “œpetruškadega” . Esitati estraadlikke lühipalu groteskses klounlikus maneeris. Kolmekümnendate aastate alguses esinesid laatadel ka eestlastest tsirkuseartistid Alex (Aleksander Sihver), Magnus (Magnus Esko) ja Edy (Eduard Laas), kelle esinemisi raamis kaheosaline eeskava nukkudega.

Kolmekümnendatel aastatel vilksatab ajakirjanduses aeg-ajalt nurinat nukuteatri kui huvitava ja omapärase teatriliigi puudumise üle Eestis. Artiklites tuuakse õhutavas toonis näiteid Tšehhi ja Poola nukuteatrite tööst. Kirjeldatakse, kuidas loodi nukuteatrid Å veitsis St. Galleni ja Zürichi linnades ning soovitatakse võtta sealt eeskuju.6 Prahas käis nukuteatritega tutvumas ja seda ala õppimas tolle aja tuntud nukuvalmistaja Alla Orav. Teda üllatas nukuteatri suur populaarsus Tšehhoslovakkias, kuigi suuremalt osalt polevat need teatrid olnud kuigi huvitavad. Primitiivseks, kuid köitvaks pidas A. Orav prof. Skupa marionetiteatrit. Skupa populaarseimas nukutüübis Spejbl ´is nägi ta “œmidagi Chaplini taolist” nukkude maailmas.7 Nukuvalmistamist oli A. Orav õppinud Pariisis ja 1931. a toimus Tallinnas tema esimene nukunäitus, esimene taoline näitus Eestis. Tema nukud olid šaržid, mis kujutasid tolle aja tuntud riigi- ja ühiskonnategelasi, kultuuriinimesi, aga ka mitmeid kirjanduslikke tegelasi nagu Toomas Nipernaadi koos oma seiklusrännakutel kogutud kaaslastega.8 1931. a Tallinna ja 1933. a Pärnu näitustel võisid külastajad ära tunda K. Pätsi, J. Tõnissoni, J. Koorti, R. Kulli, A. Lemba, kirikuõpetaja Lattiku ja teiste tuntud isikute teisikuid nukkudena.9 1935. aastal Eestis külalisetendusi andnud Tšehhi nukuteatri inimestele oli esimeseks tutvumiskäiguks Tallinnas just A. Orava nukunäituse külastamine. “œEi näe mujal nii huvitavaid nukkusid, kui need on A. Oraval. Neid nukke muidugi ei saa kasutada nukuteatri jaoks, neil on dekoratiivne ülesanne ja sellisena on nad väga ilusad ning huvitavad,” ütles prof. Skupa ajakirjanikele.10 Prof. Skupale kingiti ka üks A. Orava valmistatud nukk – rahvariides eesti neiu.

A. Orava nukke võib vaadelda kui eelkäijaid meie esimestele teatrinukkudele – marionettidele. Tema nukkude ilmekast karakteersusest ja grotesksusest oli teatrikunstnikel nii mõndagi õppida.

Kutselistest teatriinimestest võib aga esimeseks nukuteatri loomise initsiaatoriks pidada tuntud näitejuhti Eduard Lembergi (Lemmiste) ja Töölisteatri kunstnikku Herbert Tamme. Eesti esimese nukuteatri loomise algatus rajanes puhtal kujul nende kahe mehe initsiatiivil ega olnud ühenduses ühegi teatri või organisatsiooniga.

Loodava nukuteatri esilavastusteks olid kavandatud E. Vilde komöödia “œPisuhänd” ja Tallinna Töölisteatri juhatuse liikme, teatriarvustaja Helmi Press-Janseni lastenäidend “œRahuingel” . 1933. aasta 6. juuni Esmaspäevas kõneldakse peatselt lõpule jõudvatest ettevalmistustöödest “œPisuhänna” lavaletoomisel. Selleks ajaks oli valmis tehtud 24 nukku, mida hinnati oma tüübistikult õnnestunuks. Kuigi fotod H. Tamme nukkudest puuduvad, võib oletada, et tegu oli huvitavate groteskselt karakteersete nukkudega. On ju H. Tamm teatriajaloost tuntud Töölisteatri omapärase kujundusliku laadi loojana, kelle töödes võis täheldada sümboolset, üldistava tähendusega kujunduslikku tinglikkust. Narvas ja Viljandis koos töötades oli Lemmistel ja Tammel “œkujunenud kunstis nii vajalik üksteise mõistmine, mis lubab loota, et meie nukuteatri katse annab häid tulemusi” 11. “œPisuhänna” kavatsetavast esietendusest kõneles ka Artur Adson Kunsti ja Kirjanduse 1933. aasta septembrikuu numbris. Selles on märgitud muu hulgas: “œ/.../ avatükiks valitud Ed. Vilde “œPisuhänd” – nähkem ses valikus initsiaatorite püüdu anda ettevõttele kirjanduslik-kunstiline tähendus. Nii-ütelda ristimistükiks on valitud meie seeniori klassikaline teos.” 12

“œPisuhänna” valimine nukuteatri debüütlavastuseks näitas, et E. Lemberg suhtus nukuteatrisse kui tõsiselt võetavasse teatrikunstiliiki. “œPisuhänna” esimene etendus kavatseti anda laulupeo puhul, kuid peagi oldi sunnitud esialgset plaani muutma ja esietendust 1933. aasta suvelt sügisele nihutama, sest “œliialt ülepeakaela ruttamine ei võimaldaks asja küllalt nauditavalt esitada” 13. Ometigi ei ole ajakirjandusest õnnestunud leida viiteid selle kohta, et “œPisuhänd” tõepoolest publiku ette oleks jõudnud. Mis võis aga olla põhjuseks, et nii paljutõotav ettevõtmine õnneliku finišini ei jõudnud?

Kõnealuses Esmaspäevas on toodud E. Lembergi enda mõningaid kõhklusi seoses nukuteatri loomisega. Nimelt oli raskusi vastavate ruumide leidmisega, sest “œnukuteatri asetamine harilikku teatrisaali ei oleks küllalt otstarbekohane. Nukuteater vajab hoopis isesugust meeleolu ja õhkkonda.” 14 Veel enam vaevas Lembergi aga küsimus, kas ikka leidub nukuteatrile küllalt asjatundlikku ja mõistvat publikut. Lemberg tähendas, et nukulavastuse mõistmiseks “œpeab olema soodne vaimuilm ning laad” . Ja veel “œpeab nukuteatri nautimiseks olema isesugust närvi” . Lemberg kahtles, kas eestlastel kui põhjamaalastel seda ikka piisavalt on. “œTa rõhutab, et olemasolevate andmete järele pole meid ümbritsevates põhjamaades kuskil nukuteatrit. Nähtavasti põhjamaalastel puudub see elav fantaasia, kujutlusvõime, mis omane neile rahvastele, kus nukuteater on erilises lugupidamises.” Võib ka olla, et sellise nõudliku komöödia valik nukuteatri esimeseks katsetuseks oli liiga ennatlik ja osutus üle jõu käivaks.