II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
EBASTABIILSUSE AASTAD (1964 – 1967)
REPERTUAARIPILT MITMEKESISTUB
Nukunäidendi “Buratino
lendab Kuule” suur publikumenu ajendas U. Leiest puupoisist veel teistki lugu kirjutama. Uue
näidendi “Maailmarändur
Buratino” ülesehitus ja põhiidee – ilma teadmisteta ei
jõua kaugele – on analoogilised esimesega. Buratino läheb
jälle reisima, ent sedapuhku mitte Kuule, vaid
Ameerikasse.509 U. Leies on Buratino juhtumused kirja pannud
muheda huumoriga. Näidendis on rohkesti situatsioonikoomikat.
Omades näitlejakogemust, tajus U. Leies hästi tegevuslikkuse
vajalikkust nukulaval. Näidendi peamiseks miinuseks oli aga
ülepaisutatud didaktilisus – omadus, mis iseloomustas valdavalt
tollase nukuteatri repertuaari ja mida võib kanda nimetuse alla
– rutiinne pedagoogiline teater. Ohtrad õpetussõnad olid pandud
öökulli suhu ja need lasksid kolmel korral loo lõppu ette
aimata.
Buratino teekonna Ameerikasse tõi lavale F. Veike. Lavastuses oli mitmeid õnnestumisi, eriti
muusikalist ja kujunduslikku külge silmas pidades. Helilooja
Jaan Koha lõbusate laulude karakteersed rütmid
ja kõlavärvid panid kunstniku poolt loodud pildid helides elama,
kajastades ühtaegu Buratino mõtteid ja “tema perutavat
fantaasiat.” “Muusika paneb meidki esiotsa uskuma, et must
koonusetaoline moodustis (mutikuhi) on pärismaalaste vigvam ja
selle kõrval kasvav sõnajalg – palm. Tumelilla eksootiline
taevas, pöörane muusika ja vaimustatud Buratino veel pöörasem
tants – Ameerika mis Ameerika! Et süsimustad mutipojad on siiski
mutid ja mitte neegrid, on väikestele vaatajatele pikematagi
selge, mitte aga Buratinole, kelle veenmisoskus ajab ehmunud mutid
neegritena palmi otsa – rettu tiigri eest.” 510 Üks huvitavamaid tegelasi Buratino kõrval oli
Gloobus. “Me näeme laval elusat, hoogsalt sammuvat Gloobust!
Frakki kannab muidugi näitleja, aga pea asemel on tal tohutu
gloobus, mille silmapartii moodustab Põhja-, nina aga
Lõuna-Ameerika.” 511 Meeldejääv oli O. Paesülla elegantne mäng ja maski tagant kostev
meeldiv hääl, millega Gloobus oma laulukest esitas. Ere näide
sellest, kuidas elutut elavaks mängida. Buratino rollis olid nii
lavastaja F. Veike ise kui ka R. Kuremaa. Kui Veike Buratino võlus oma
improvisatsioonilikkuse, mängulusti ning virtuoosliku tantsuga,
siis R. Kuremaa puupoiss oli märksa vaoshoitum, asjalikum,
surmtõsine ja seetõttu naeruväärne oma enesekindluses ja
eksimustes. Kogu näiteseltskond, kuhu kuulusid lisaks veel
M. Jürgo, H. Raa, O. Liigand, K. Renel, L. Mägi, L. Tall ja M. Korjus, hiljem ka L. Andrianova, moodustas ühtse meeldejääva
koomilise ansambli.
Mitmeid õnnestunud leide oli ka R. Laidre kujunduses. “Minimaalsed, kuid see-eest
ekspressiivsed detailid iseloomustavad kogu etenduse kunstilist
kujundust. Originaalne on tigu-takso oma veniva kerega ning rataste
küljes asuva sammumõõtjaga. Või võtame “Aafrika” .
Üksainus kollakas võililletaim mõne lehe ja paari-kolme õiega
sihvakate troopiliste “puudena” rohelise taeva taustal ning
sinna juurde kauge, üha läheneva tamm-tammi rütm, millesse
segunevad ähvardavad džunglihääled – selline on Buratino
meelest Aafrika. Hästi vaimukas on konnastseeni pildiline külg.
Algul kostab ainult meremehe uljas laul. Siis ilmub ta ise oma
lootsikus – atlandi heeringa plekk-karbis, masti otsas
tormilaternaks tühi konservipurk,” kirjutas D. Normet.512
Poola autorite G. Januszewska ja J. Wilkowski näidendiga “Tiigripoiss
Peetrike” tähistati Poola riigi tuhandenda aasta juubelit.
Lugu “jutustab pisikesest tiigripoisist, kes kõike kardab.
Kardab metsas jalutada, kardab üksinda kodus olla, kardab teisi
loomi, linde, kardab müra, kardab vaikust...” 513 Nii kõikjal ja kõiki kartes on võimatu elada ja
Peetrike läheb julgust otsima. Peetrikese seiklustele sellel
teekonnal ongi näidend üles ehitatud. Tiigripoisi lugu oli
R. Aguri kolmas lavastus Nukuteatris. Sellegi
juures jäi lavastaja traditsioonilise sirmiteatri raamidesse.
Siiski taotles ta veidi tavapäratult ühitada karakterite sisemist
joont kunstnikupoolse välise joonega. Nii olid sisemiselt kurjad
negatiivsed tegelaskujud kujundatud kunstnik R. Laidre poolt ka
väliselt kandilistena, heasüdamlikud tegelaskujud aga väliselt
ümaratena. “Tiigripoiss Peetrikeses” oli ka
siluettnukke.514
Hoopiski iseäralik tollases repertuaaripildis oli R. Aguri
järgmine J. Kangilaski näidendil põhinev lavastus
“Neli
meistrit” . Selles ei olnud laval mitte nukud, vaid hoopiski
näitlejad ise, suured vahtkummist maskid peas. Uudne oli selline
lavastus meie nukuteatripublikule, mitte aga maailma mastaapi
silmas pidades. Sel ajal oli paljude maade nukuteatrites maski kui
omapärase väljendusvahendi pool pöördutud. Meie
nukuteatris maskimängu traditsioonid puudusid. Näitleja
maskis – miks seda vaja on? Nukuteatri kunstinõukogu koosoleku
protokollist 515 võib lugeda: L. Tui: “Ei huvita töö “Ehitajatega” (“Nelja
meistri” esialgne autoripoolne pealkiri – E.V.). Ei ole
põhjendatud selle tüki mängimine nukkudeta suurel laval. Ei tea,
mispärast tahetakse seda niimoodi teha.” Lavastaja R. Agur
põhjendas oma lavastuse vormivalikut: “Nukk ei täida neid
tegevusi, mida näidend esitab. Ehitamine, materjali andmine,
võtmine – nukk ei tee seda. Ka näitlejate arengu seisukohalt on
selline vorm vajalik. Hani tuleb nukuna mängu. Mask annab
suuremaid tinglikkuse võimalusi.“ R. Laidre: “See on filmilik.
Meie lava on nagu televisiooniekraan.” R. Kuremaa: “Miks
me peame nukulikke võtteid otsima? Trikke otsima, kui autor seda
ette ei näe. Oleksin seda lavastanud nukkudega ega kujuta ette
neid tegevusi inimeste poolt. Nuku tegevused – saagimised,
kopsimised – on ju armsamad.”
Raskusi “Nelja meistri” lavaletoomisel on meenutanud ka
selles lavastuses osalenud H. Toompere: ““Nelja meistriga” oli meil maailmatu
suuri probleeme. Meie staažikamad näitlejad olid täiesti maskide
kasutamise vastu. Neil tekkis küsimus – mis see nüüd siis on?
See on ju noorsooteater, see ei ole üldse nukuteater. Aga vastata
küsimusele, mis on nukuteater, mis on noorsooteater – siis ei
osatudki täpset vahet tõmmata. Aga see, et nukku ei ole, on mask,
see ei ole enam nukuteater. Mina ei osanud tol ajal selle kohta
midagi ütelda, kas on nukuteater või ei ole. Teadsin aga, et
lavastustes kasutatakse maske juba ammusest ajast peale. Aga ega
seda nüüd küll öelda ei saa, mitu nukku peab mängus olema, et
oleks nukuteater. “Neli meistrit” oli mulle täitsa huvitav,
sest teatris ma ei olnud senini mänginud mitte ühtegi lavastust
täitsa ilma nukkudeta, ainult oma füüsise peal. Eks see
maskimäng nõuab ka mingisugust teistmoodi lähenemist. See ei ole
päris niisugune laval mängimine nagu ütleme draamateatris.
Maskil on ikkagi omad seadused nii sisemise liikumise kui ka
välise elu jaoks. Võib-olla see oli füüsiliselt raske lihtsalt
sellepärast, et poroloonist mask peas – see mattis hinge. Kõige
raskem oli vast Lo Tuil. Sest ta oli siis juba eakas daam ja tal
tõepoolest oli puhtfüüsiliselt raske selle maskiga mängida.
Meil ei olnud siis maskitegemise kogemust. Me ei teadnud, mis
materjalist seda teha.” 516
R. Agur: ““Nelja meistrit” oleks võinud ka sirmil teha,
aga maskide kasutuselevõtt tulenes soovist, et ka näitleja
hakkaks mõjuma, mitte tema anonüümsus seal sirmi taga. Selle
lavastuse tarvis sai ehitatud lavapoodium.” 517
Selleks ajaks juba staažikas nukudramaturg J. Kangilaski oli ka
“Nelja meistri” ainestiku otsinud eesti folkloorist. Samal ajal
kui Siil ja Karu ühisel jõul ja nõul tööst rõõmu tundes
endale kahe peale ühte maja ehitavad, püüab ka Rebane kavaluse
ja pettusega endale peavarju hankida. Etenduse vältel tuli kolm
maja üles ehitada ning selline pealtnäha lihtne tegevus andis
näitlejaile küllaltki huvitavaid mänguvõimalusi.
Kriitika võttis taolise uudse lavastuse üllatavalt hästi
vastu. D. Normet tõdes pärast esietendust, et lavastaja R. Agur
oli leidnud “Nelja meistri” lavaletoomiseks õige tee. Ühtlasi
hindas ta lavastust stiilseks ja maitsekaks ning teatrile
“julgeks sammuks oma ampluaa laiendamisel” .518
Kogu tükki kandsid laval neli
näitlejat: M. Peedo, V.Luup, L. Tui (hiljem ka M. Toompere) ja H. Toompere. D. Normeti arvustusest
võib lugeda, et “Näitlejate mäng on täpne, ere ja musikaalne.
Võluvad sünkroonne heli ja liikumise lahendus, pantomiimi
rakendamine, sõna rõhutamine nukulike poosidega, žesti ilmekus
ja erikaal. Viimast, nimelt žesti kaalu, tunnetame eriti esimeses
vaatuses, Siili ja Karu maja ehitamise stseenis. Malle Peedo ja
Väino Luubi mäng on filigraanselt välja töötatud. Iga liigutus
on läbi mõeldud ja “kõnelev” . Sealjuures pole nende mängus
tunda pinget ega krampi. Kõik läheb toreda mängulustiga. Siili
turtsumine, võileiva söömine ja naelte võtmine “omast
käest” – kõik on antud sarmikalt, kelmikalt ja nakatava
huumoriga. Huvitav on jälgida, kuidas saleda kehaehitusega Väino
Luup on osanud ennast Karuna kohmakaks “jõujuurikaks”
mängida. /.../ Lo Tui on oma Rebases näinud mugavat daamikest,
kes püüab elus tööd tegemata, teiste arvel läbi lüüa. Tema
liigutused on plastilised ja paindlikud. Igast tema poosist õhkub
silmakirjalikkust. Rõõmustab Hendrik Toompere näitlejatöö
Hundina. Tema liikumine on vaba, varjundirikas ja jõuline. Hea
mõõdutundega esitab noor näitleja Hundi laulu, kus tegelik laul
vaheldub koomilise ulgumisega.” 519
Kriitikas pälvis häid sõnu nii lavastuse kujunduslik kui ka
muusikaline lahendus. “R. Laidre kunstiline lahendus on lihtne,
leidlik ja meeldiv. Hästi on õnnestunud loomade suured maskid. Ja
kui tabav on peenutseva Rebase punane volangidega kleit! Jaan Koha
muusika on etenduse lahutamatuks koostisosaks, sest peale
meeldivate laulukeste esineb muusikalises kujunduses rohkesti
heliefekte ja rütmipilte. Tore leid on Karu ja Siili
jenka.” 520
“Nelja meistrit” R. Aguri lavastuses võib vaadata kui
esimest arglikku tähist meie nukuteatri uuenemise teel, kui
esimest katset näitleja sirmitagusest anonüümsusest
vabastamisel. Sellest õhkus noore lavastaja soov käia oma rada,
eirata vanu traditsioone, rikastada, arendada ja muuta nukuteatrit.
Rein Agurile oli selge maskimängus peituv teatraalse tinglikkuse
efekt ja see, et konflikt näitleja liigutuste dünaamika ja maski
liikumatuse vahel annab vaatajale maski ilme näilise muutumise
illusiooni. Siiski oli “Neli meistrit” oma lihtsuses veel
kaugel R. Aguri hilisematest mitmetasandilistest nn teater teatris
lavastustest, kus maskimäng, nukumäng ja elava näitleja mäng
laval põimusid tervikuks. “Neli meistrit” mõjus kui
traditsioonilise nukuteatri omapärane suurendatud mudel, millele
oli omane kujundusliku külje nukulikkus. Nukud olid asendatud
elavate näitlejatega, kes aga oma suurtes maskides said
omakorda nukulikkuse illusiooni kandjaiks, mõjudes laval pigem
nukkude kui inimestena.
V. Filipoiu nukukomöödia “Imeline
kleidike“ lavastas F. Veike kahe koosseisuga – üks
koosseis oli Nukuteatri näitlejatest ja teises olid teatri
õppestuudio õpilased. Lavastuses kaasamänginud tollase
stuudiolase H. Gustavsoni meenutamist mööda oli see hoopis
eripärane lavastus: “Seal oli kasutatud musta
kabinetti ja siluettnukke. Tavapäraseid käpik- ega
varrasnukke ei olnud. Etendust juhtis elavplaanis näitleja, peas
suur mask. Kunstnik Mäu maski all higistas Maie Toompere. Must
kabinet võimaldas kasutada rohkesti valgusefekte. Näitlejail olid
musta sametisse mähitud kepid käes, nendel elektripirnid otsas.
Neid kiiresti liigutades tekkisid mitmesugused kujundid. Meile oli
see väga huvitav töö, kuigi lavastus ise ei olnud kõige
parem.” 521
Elar Kuusi esiknäidend “Nupumees
Ati” kujutas endast “omamoodi näitlikku ajalootundi
ürginimese arenguteest, tema kujunemisest looduse alistajaks,
metsloomade kodustajaks, ehitajaks” .522 “Lihtsalt ja kujukalt näitab autor, kuidas
ürginimene leiutas üksteise järel töövahendid: relvad enda
kaitseks ning jahipidamiseks, riistad põlluharimiseks ja
majapidamiseks. /.../ Ning samas projitseerub taustale (sinisele
taevale) iga järjekordse tööriista kujutis, fikseerides selle
leiutamise momendi. See hea lavastuslik leid kriipsutab alla töö
ja tööriistade tähtsust inimese kujunemises.” 523
Kriitika arvamust mööda jäi F. Veike lavastus liialt
didaktiliseks, olles pigem õpiku illustratsioon kui tundeerk
kunstiteos. E. Kuus pakkus nukuteatrile huvitava materjali, ometi
jäid mitmed näidendis peituvad motiivid lavastuses välja
toomata. “Sellised pöördelised momendid ürginimese Ati elus
nagu hundi “vennapoja” – koera (Kalju Renel) võitmine
õrnuse abil ning elukaaslase leidmine ürgtütarlapse, tööka
Emme (Helle Raa) näol, kaovad lavastuse vaikselt voolavasse rütmi
(või rütmi puudumisse). Mitmedki stseenid kipuvad lohisema ning
ainult Linnukese korduv pöördumine publiku poole üleskutsega
kooris rääkimise – hüüdmise abil Atit ergutada lisab saalile
väheke elevust ning emotsionaalsust.” 524 Huvitavad olid lavastuses mitmed allegoorilised
tegelaskujud nagu Nälg, huntmurdja Villem Võimas kui metsiku
looduse kehastus jne.
Mitmete muude puuduste kõrval taunis omaaegne kriitika ka
kunstnikutööd: “Seekord on Raivo Laidre fantaasialend /.../
tagasihoidlik olnud. Ainsa meie laval uudse detailina võiks
märkida üksteise kõrval hõljuvatest sinakatest ja rohekatest
õhupallidest moodustatud vihmapilve nööridest vihmajugadega.
Metsikut loodust kujutavate suurte nurgeliste pindade mõju
kahandab nende kribuline muster. Maastikul jääb vajaka ürgset
võimsust ja looduselementide ohjeldamatut, priiskavat
värviküllust.” 525
Dekoratsioonidest huvitavam oli nukukujundus. Varrasnukud olid
kokku pandud justkui omavahel ühendatud pallidest, kusjuures
kõige suurem pall oli peaks, väiksemad pallid käe- ja
jalalabadeks, nende küljes väikesed harali puupulgad – sõrmed
ja varbad. Neis nukkudes oli omajagu karakteersust ja groteski.
A. Brušteini “Pöial-Liisit ja
pääsukest” oli etendatud Nukuteatris viisteist aastat varem
“Tibatillukese
ja pääsukese” nime all. Teistkordses lavastuses tegid kaasa
noored näitlejad. Liisit mängis õppestuudio lõpetaja M.
Toompere, Mutti H. Toompere, Päikest V. Luup, Tüdrukut M. Peedo.
Ainult Pääsukest mängis taas Lo Tui. Ka kunstnik ja muusikaline
kujundaja olid samad. Ent nukud ja lavakujundus said varasemast
sootuks erinevad, sest nukukujundus oli selle viieteist aastaga
tohutult arenenud ja muutunud. Samuti muutus nii mõndagi V.
Tarkpea muusikalises kujunduses. Ka lavastaja R. Aguri vaatenurk
erines oluliselt F. Veike omaaegsest kontseptsioonist.526
Seegi lavastus oli traditsiooniline sirmitükk, kus vaid haige
tüdruk Malle Peedo kehastuses oli antud elavplaanis. Sirmid olid
selles lavastuses liigendatud, eri tasapinnal. Lavakõrgendikku tol
ajal ei olnud. Lava põrand oli siis saali põrandaga ühel
tasapinnal. Ja kui haige tüdruk lava ees toolis lamas, pidi
ta suutma ka sirmi peal olevate nukkudega suhelda. Sellepärast oli
esimene sirm väga madal, nii et näitlejad pidid selle taga
poollamaskil mängima.
H. Gustavson: “See oli minu esimene koostöö Väino Luubiga.
Imetlesime tema nukukäsitsust. Võib ju tekstiliselt väga
huvitava karakteri teha, aga see ei pruugi nukuga mitte alati kokku
minna. Temal oli see alati ideaalselt kooskõlas. Sellepärast oli
ta meile suureks eeskujuks. Ka Hendrik Toompere on suure-suure osa
oma oskustest Väino Luubilt õppinud, sest temaga koos tegi ta
enamiku oma esimestest rollidest.” 527
“Pöial-Liisi ja pääsuke” , nii nagu see
klassikalistel muinasjuttudel põhinevate lavastuste puhul
tavapärane, oli suure publikumenuga lavastus, mida mängiti
ühtekokku 155 korda. Selles osalenud noortest näitlejatest aga
kasvas hiljem välja n-ö Aguri trupp – Aguri teater, kes hakkas
ellu viima tema teatriuuendamise programmi.
|