II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
LAVASTAJA NUKUTEATRIS
Aastatel 1956–1963 oli lavastamise põhiraskus peanäitejuht
F. Veike kanda. Sel ajavahemikul tegi ta Eesti NSV
Riiklikus Nukuteatris 29 lavastust 38-st. R. Kuremaa rikastas teatrit 6 lavastusega ja ühe uue
lavastuse lisasid teatri repertuaari O. Liigand, L. Tui ning R. Agur. Välja tuli tuua ikka vähemalt kuus
lavastust aastas. Ringreise oli palju ja repertuaar mängiti
kiiresti läbi. Prooviperioodid uute lavastustega jäid
lühikeseks. Siiski oli F. Veike selleks ajaks saavutanud
lavastajana teatud stabiilsuse. Suur osa F. Veike parimatest
lavastustest langeb just sellesse loomeperioodi. Õnnestusid lihtsa
mudilasepärase süžeega näidendid, eelkõige “Võlukaloss” ,
“Metsakell” ,
“Vihavaenlased”
ning “Talumatu
elevandipoeg” . Õnnestumisi oli ka massistseenide ja tantsude
lavastamisel. Äramärkimist vääriks eelkõige “Suur Tõll” ,
“Matsi
poeg Mats” ning “Hunt ja seitse
kitsetalle” .
F. Veiket võib iseloomustada kui suure fantaasia ja huvitavate
ideedega lavastajat klassikalise sirmiteatri raamides. Tema
kolleegide mäletamist mööda ei suutnud ta mitte iga kord
oma huvitavat ja suurt fantaasialendu lavastuse üldidee
teenistusse rakendada. Aastail 1953–1977 Nukuteatri direktorina
töötanud H. Tomson on F. Veiket iseloomustanud kui suurt
nukuteatri entusiasti ja fanaatikut, lavastajat, kes töötab
südamega. Samas on H. Tomson öelnud: “Alati ei olnud Veikel
päris selge, kuhu ta tahab välja jõuda. Veike otsis
kõiki-kõiki võimalusi kokku, et saada parimat tulemust. Aga
vahel juhtus niimoodi, et see iva kadus sinna suure sagina sisse
ära.“475
Kindlasti ei saa ühelgi lavastajal kõik tööd võrdselt
õnnestuda, eriti sellise koormuse juures, nagu oli F. Veikel
peanäitejuhina omaaegse bürokraatliku plaanimajanduse
tingimustes, mil esmatähtsad olid teatri plaanilised ja alles
seejärel kunstilised näitajad. Aastail 1954–1956 Nukuteatris
pianisti ja kontsertmeistrina töötanud Hilja Jänes on F. Veike kui lavastaja kohta öelnud:
“Veike armastas lavastada muinasjutte ja need tulid tal ka väga
hästi välja. Veike läks nagu kahte rada pidi, mis vahel kippus
asjast natuke mööda viima. Üks oli see kohati liiga voolav
fantaasia, mida ta ei saanud õigel ajal pidama ja teiseks ei
hoolinud ta eriti tinglikkusest. Ta püüdis seda, aga ei
saavutanud nagu õiget kaalu. Mõnikord oli seal palju müra või
seda, mida ei tohiks esile tõsta. Just niisugune tasakaalu
küsimus. Aga samas õnnestusid tal mitmed asjad väga-väga hästi
ja ta oli Nukuteatriga täitsa kokku kasvanud. Ja tema Buratino oli
väga hästi välja töötatud... "476
Oskar Liigand: “Veike pani oma lavastustes rohkem tehnika
peale rõhku – kuidas nukk liigub. Kui ta näitlejaile nuku
liikumise osas märkusi tegi, siis põhjendas ta oma nõudmisi
sellega, et tema näeb kõrvalt, kuidas nukk liigub, aga näitleja
ise ei näe. Siis ma nõudsin ükskord peegli panekut lavale, et ma
ise näeksin nuku liikumist. Pandigi peegel sinna portaali taha.
Aga see rohkem segas. Peegel näitas hoopis vastupidi. Veike oli
ise näitlejana väga hea, parem kui lavastajana. Ja väga hea
nukuliigutaja, selles ei küündinud keegi temani. Ükskõik mis
nuku kätte võtab, paugupealt on see nukk elav. Kahju, et nii hea
näitleja läks lavastaja nahka. Aga lavastajana oli ta tol ajal
asendamatu, sest siis lihtsalt ei olnud teist
lavastajat.” 477
Hendrik Toompere: “Töö Ferdinand Veike lavastustes
andis hea aluse nukuliigutamisele. Ja sellest on tõepoolest
suurt kasu olnud.” 478
Malle Peedo: “Ferdinand Veike nakatas meid oma
elurõõmuga. Vahel ta ei jõudnud ennast realiseerida. Tal oli
palju tegemist, ta oli väga koormatud, inimene lihtsalt ei
jõudnud kõike. Veike improviseeris kohapeal ja nii mõnigi kord
polnud ta proovideks ette valmistunud. Aga ta väga süttis ja
sütitas, elas ise ja haaras teisi kaasa.” 479
Väino Luup: “Veike oli kõva töömees, selle
ees müts maha. Kõik need aastad pidada praktiliselt üksinda
teatrit ja siis veel näitlejana need “revolvri” tegemised, kui
keegi haigeks jäi või muul põhjusel välja langes. Ta oli ikka
oma ala suur entusiast. Liigagi. Ta võttis liiga kaua endale
kõiki kohustusi. Tegi ise kõik ära.” 480
Ainus, kes Veike kõrval vaadeldaval ajavahemikul järjekindlalt
lavastamisega tegeles, oli R. Kuremaa. Tema lavastusi iseloomustas
terviklikkus, lihtsus ja lastepärasus. Esileküündivaimad olid
“Lumehelbekese
kool” ja “Hüpik-Hopik” .
O. Liigandi mäletamist mööda R. Kuremaal omapoolset
kontseptsiooni ei olnudki või langes see kokku autori omaga. Omalt
poolt ta autorile midagi juurde ei lisanud, jäädes seega autori
poolt ettekirjutatu illustreerijaks. Kuna R. Kuremaa järgis
täpselt autori teksti, siis suutis ta vältida hajuvust. Tal oli
hea terviku nägemise oskus. Tema lavastustes puudusid
suurejoonelised teatraalsed efektid.
Meta Jürgo: “Mulle väga meeldis, kuidas
Kuremaa lavastas. Tema ei tantsinud oma mõttega edasi-tagasi, vaid
teadis täpselt, mida tahtis. Ta tegi just väikelastele väga
rõõmsaid ja vallatuid lavastusi.” 481
Kalju Renel: ” Kuremaa näitlejana ja lavastajana
oli niisugune mees, kellele oli looduse poolt antud sünnipärane
and ja loogika. Ja ta vältis niisuguseid näidendeid, millega
võis alt minna. Nii nagu ta oma rollid lahendas – väga
loogiliselt ja haaravalt, nii tegi ta ka lavastused.” 482
Väino Luup: “Raivo Kuremaa lavastajana ei püstitanud endale
suuri, kõrgeid eesmärke, mida ta ise ja teised ei suutnud täita.
Ta lasi näitlejail algul ise teha. Ja näitas neile ette, kes ei
osanud nukku õigesti liigutada. Ta ise oli hea nukuliigutaja ja
tal oli elav fantaasia ning kõik tema osad olid läbi mõeldud.
Kuremaa oskas suunata karaktereid ja nukuliikumist. Ta tegi
lihtsalt ja kindlalt ja eesmärk oli tal selge, kuhu tegevustik
viia. Kuremaa on mulle selles mõttes eeskujuks, et tema ka
nokitses oma nukkude kallal, silus ja proovis ja täiendas. Tema ei
läinud kordagi kedagi paluma, et mina olen näitleja ja ei saa ise
oma nukku korda. Ta ei olnud uhke mees, tema aitas poistel
dekoratsioone laadida ja lava üles panna “483
Hendrik Toompere: “Raivo Kuremaalt oli nooruses üsna palju
õppida. Ta oli niisugune särav näitlejatüüp. Ja ta oli suure
improvisatsioonivõimega. See tundub mulle nukuteatris väga
oluline.“484
|