NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

LOOD KUTSIKATEST JA AHVIDEST

Gyula Urbani “œSinine kutsikas” oli südamlik-liigutav lugu väikesest koeralapsest, keda ei sallitud tema ebahariliku karvavärvi pärast. “œAga milles on tema süüdi, et ta sündis sinisena? Kas siis sinistel polegi kohta päikese all?” 611 Selliseid küsimusi seadis lavastus oma vaataja ette.

ERN: ā€œSinine kutsikasā€¯ (G. Urban, 1970). Stseen lavastusest: (vasakult) Petrik (M. Korjus), Meremees John ā€“ K. Renel, Saagkala (M. Soonik v J. Tischler).Nukud ja dekoratsioonid kavandas tollane Kunstiinstituudi üliõpilane ja hilisem Nukuteatri peakunstnik Jaak Vaus, kellele see oli esimene töö Nukuteatris. Lavakujunduse põhielemendiks olid kaks ketast, millede pöörlemisel tõusid ja langesid dekoratsioonid. See oli rohkete nukkudega (26 nukku) sirmilavastus. Üks tegelane – K. Renel meremees Johnina – oli antud elavplaanis. “œSinise kutsika” nimirollis esines Maile Korjus. Musta Kõutsi mängis Raivo Kuremaa.

Ka järgmisena esietendunud “œTaksikoer Vipsi” peategelaseks oli koer. Ja mitte ainult. Kogu selle lavastuse põhitegelaskonna moodustasid koerad, kellede maailma analoogiks oli inimeste maailm. “œTaksikoer Vips” oli seni teatrikriitikuna tuntud Reet Reiljani esiknäidend. Koertekooli najal võttis autor oma näidendis vaatluse alla õpilaste omavahelised suhted päriskoolis. “œKoertekooli tulevad uhked dogid, hundid, bokserid ja teised tõukoerad. Nende emad saadavad ning hellitavad neid viimase minutini. Siis äkki jõuab hingeldades kohale pikaksveninud keha ja kõverate jalgadega inetu taks. “œÜle mõistuse, taks!” “œIgasuguseid siia kooli ka võetakse!” Põlastavad märkused, kiusamine. Vipsi koolirõõm on rikutud. Pärast tunde pääseb ta vaid tänu oma väledatele jalgadele.” 612 Näidendi autor pani vaatajate südamele ERN: ā€œSinine kutsikasā€¯ (G. Urban, 1970). Stseen lavastusest: (vasakult) Petrik (M. Korjus), MĆ¼Ć¼ja ā€“ E. Uus, Must KÅ‘uts (R. Kuremaa).soovi hinnata oma kaaslasi nende südameheaduse ja tubliduse, mitte aga välise ilu või inetuse järgi. Lisaks on see lavalugu ka puhtinformatiivse kallakuga, sisaldades mitmete erinevate koeratõugude välimuse, karakteri ja rakendusala tutvustust.

V. Kivilo arvamust mööda mõjus niisugune realistlik algupärane näidend paljude nähtud muinaslugude kõrval meeldivalt värske ja mitmeti uudsena. “œIlmselt tunneb ja armastab ta (R. Reiljan – E.V.) koeri, /.../ tal on südamel olnud vajadus rääkida väikestele vaatajatele just nimelt koertest, tutvustada neid, teritada pilku koerte mõistmiseks ja süvendada armastust nende sümpaatsete loomade suhtes.” 613

Dramaturgiliselt oli näidendi esimene osa kompaktsem. Teises osas aga, eriti lõpupoole, pinge langes. Värskeks ja sisuliselt põhjendatud võtteks pidas V. Kivilo inimnäitlejate rakendamist: “œSeda on tehtud n-ö koera perspektiivis – vaataja näeb ainult inimeste jalgu. Eriti hea lavalise mõju saavutab vastav stseen näidendi alguses, kus peremees Vipsi emaga jahile siirdub.” 614

“œTaksikoer Vipsi” nukud jätsid mõneti ebaühtlase mulje –mõne koera juures oli püütud võimalikult täpselt natuuri järgida. Teistel puhkudel (eriti näiteks väike bokser) oli püütud jõuda karakteerse üldistuseni, andes tõutunnuste kõrval ka vastava koera karakteri läbi kergelt humoristliku prisma. Niisugune nukukujunduse stiililine lahknevus oli osalt seotud teatri senise kunstniku Jutta Maisaare lahkumisega, kelle kavandite alusel tuli nukumeistritel nukud ise valmis teha. Lavapilt oli aga teatri uue kunstniku Jaak Vausi loodud.

U. Leiese lavastajatöös kiitis kriitik V. Kivilo tööd näitlejatega. Siiski ei suutnud lavastaja ära kasutada kõiki näidendis peituvaid võimalusi. Harmoonilises kooskõlas mängivast näitlejaansamblist paistis erilise säraga silma H. Toompere, kelle käes kaks koeranukku hakkasid elama kordumatut ja huvitavat lavaelu. “œTubli ja tragi on Malle Peedov nimikangelasena, kes kannab lavastuse mõtet ja süžeelist kulgu. Nukuteatri stuudiole teeb samas osas au ka noor näitleja Mare Soomre, kes lülitati sellesse osasse vaid väheste proovidega. Tema Vipsil on oma nägu ja tegu (ehkki nukk on muidugi sama!).” Oma arvustuse kokkuvõtteks kirjutas V. Kivilo: “œÜldmulje etendusest on igati meeldiv – see toob värskust teatri senisesse repertuaari, pakub näitlejaile huvitavat tööd ja väikestele vaatajatele nii teadmisi kui ka elamusest kantud mõtteid.” 615

Järgmine lavastus oli samuti algupärand, U. Leiese estraadlikus laadis kirjutatud “œVembu ja Tembu” . See oli lustakas lugu kahest vallatust ahvikesest, kes loomaaiast põgenesid ja linna peal palju vempe korda saatsid. Lavastust arvustanud D. Normet märkis puudustena teose dramaturgilise osa teatud juhuslikkust ja kompositsioonilõtvust616, mida ka F. Veike oma lavastuses ei suutnud vältida. Estraadlik žanr võimaldab küll suuremat vabadust üksikute episoodide valikul, kuid näidendi autor ei kasutanud täielikult võimalusi, mida pakkus näidendi sõlmitus – pärdikute põgenemine loomaaiast.

D. Normeti sõnutsi oli F. Veike “œselle estraadiliku komöödia hästi žanripäraselt lahendanud” .617 Etendusele andis hoogu ka helilooja K. Kikerpuu värvikalt orkestreeritud muusika. Huvitav oli Jaak Vausi kogu saali haarav lavakujundus. “œLavalt saali ulatuvad traadid ja saali seintele kinnitatud kaks suurt telefoni aitasid ruumi uudselt kasutada. Kadusid piirid lava ja saali vahel ning publik sai otse sündmuste keskele tõmmatud. Näitlejate tegevuse kandumine publiku hulka suurendas “œosavõtuefekti” ,” võime lugeda D. Normeti arvustusest. Niisuguse mänguruumi laiendamisega publiku poole polnud päriselt nõus V. Kivilo. Tema arvates “œkostüümis näitleja, kes pealegi peab kõrgendatult-tõstetult rääkima, mõjub publiku vahetus läheduses alati pisut kunstlikult” .618 Ilmselt tingis sellise arvamuse näitlejate forsseeritud kõnemaneer, mis kuulus tollase mängulaadi juurde. Ka oli selline “œpubliku mängu haaramine” siis veel harjumatu. Uudselt mõjus J. Vausi poolt kasutusele võetud materjal – värvilised plastmassijäätmed ning rekvisiitidena kasutatud lambivarjud. Nukunägusid ilmestasid värelevad pärlid, mis jätsid elavate, pidevalt liikuvate silmade mulje.

Nii nagu näidendi enda puhul, võis ka F. Veike lavastuses täheldada sisemise loogilise järjepidevuse puudumist. “œLavastajana on F. Veike suurt tähelepanu pühendanud välisele tegevuslikule küljele (näitlejad saalis, ümber publiku jooksmine, mõned ekstsentrilised võtted jm), samuti etenduse lavatehnilisele ülesehitamisele. Selle all aga on kannatanud lavastus kui tervik – on loiult tühje kohti, lõtvu üleminekuid ühelt stseenilt teisele, mõnigi loogiline kulminatsioon jääb vajalikult välja arendamata.” 619

ERN: ā€œVembu ja Tembuā€¯ (U. Leies, 1970). Stseen lavastusest: nukud Vembu ja Tembu (O. PaesĆ¼ld ja H. Laas).Näitlejaile oli lavastus huvitav ja ebatavaline, sest neil oli võimalus lahendada üks kuju nukuga ja teine elavplaanis. Täiskasvanute maailma esindajaiks, keda ahvid-nukud oma teel kohtasid, oli autor valinud “œveidi eriskummalised kujud: närviline ja kergesti paanikasse sattuv loomade hooldaja tädi Prill /M. Jürgo – E.V./, piiratud silmaringiga ja omaenda egoistlikku maailma sulgunud Turumammi /H. Laas – E.V./, ennasttäis ja seejuures haledalt arglik Jahimees /O. Paesüld – E.V./, lüüriline ja koolipoisilik Lõngus /H. Gustavson – E.V./, kes mõneti meenutab hipisid.” 620 Huvitav oli D. Normeti hinnangul tädi Prill oma musikaalse liikumise ja elava miimikaga. See osatäitmine jättis oma grotesksuses tervikliku, meeldiva mulje. Meeleolukad olid lavastuse nimitegelased Vembu ja Tembu. Sealjuures oli H. Laasi Tembu pisut optimistlikuma meelelaadiga, O. Paesülla Vembu aga veidi kärsitum ja pessimistlikum. “œVembu ja Tembu on antud kenas arengus – alates nende särtsakast avalaulust ja kemplemisest saalis istuvate lastega, kuni näljast ja väsimusest tingitud nukrameelsuseni tüki lõpus, kus nad otsustavad vabatahtlikult ennast jälle kinni võtta lasta. Vembul ja Tembul on rida suurepäraseid misanstseene – meenutagem kas või seda, kus väsinud pärdikud seljaga publiku poole kõrvuti istudes monotoonselt koogutavad.” 621

H. Laas: “œ“œVembus ja Tembus” oli nukke tehniliselt väga raske käsitseda, eriti ahve, sest ahvid peavad ju olema väga liikuvad. Mul oli tükk tegemist, et nuku jalgu ja käsi liikuma saada. Väliselt aga olid need nukud väga ilmekad, fotogeenilised. Mul on selles suhtes vedanud, minu nukud on üldiselt olnud fotogeenilised ja omanud välist lavalist sarmi. Mis pole nuku juures sugugi vähetähtis. Kummardus kunstnikele!” 622 Veel kaks lühihinnangut kontrolletendusele järgnenud arutelust: V. Luup: “œTüki algust ei ole, lõpp langeb ära. See on meie vana viga. Lõpus on moraalilugemine – see on igav.” H. Toompere: ” Lugu lustakas, tore!” 623

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)