II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
NUKUMUUSIKAL JA SUPERSHOW
Nukumuusikal “˛Saabastega
kass“ kogus küllaltki vastandlikke arvamusi nii tegijate
endi, kriitikute kui ka vaatajate hulgast.
Kuigi Nukuteatri lavastustes on muusikalisel küljel alati väga
tähtis koht olnud, oli puhtmuusikaline lavastus siiski
erandnähtus. Seega tõotas muusikal “˛Saabastega kass“ nii
tegijaile kui ka publikule meeldivat vaheldust. “˛“Saabastega
kassi“ võib muusikaližanrisse arvata ilma igasuguse
hinnaalanduseta. Siin pole tegemist taustmuusikaga, vaid muusika on
etenduse juhtiv jõud. /.../ Muusikanumbreid on kokku kolmekümne
ümber, neist osa küll üsna lühikesed, isegi paaritaktilised
(need on seotud Inimsööja nime meenutamisega). On aga ka üpris
ulatuslikke stseene, milles orkestri taustal kõlavad
kõnedialoogid vahelduvad lauluga.
R. Kangro helikeelele annab erilise värskuse rütmiline
mitmekesisus kõrvuti nüüdisaja olmemuusika intonatsioonide
oskusliku ning delikaatse kasutamisega. Meeldejäävaid episoode on
palju. Siinkohal tõstaksin esile Intsu vokaalpartiid – alates
ava-aariast ning lõpetades Intsu ja Inimsööja duetiga –,
Kujuraiduri laulu II vaatusest, väikest, kuid üsna markantset
duetti (Printsess ja Jaan) I vaatuse lõpust, Naiste laulu II
vaatusest, aga ka paljut muud. Igatahes on see muusika, mis võib
meeldida võrdselt nii lastele kui ka täiskasvanuile.“869
Lavastaja R. Agur oli “˛Saabastega kassi“ puhul kasutanud oma
lemmikvõtet, nimelt mängu mängus. Avanev lavapilt viis vaataja
tsirkusse, kus mustkunstnik, kaks klouni ja tantsijanna mängisid
nukkudega loo saabastega kassist. “˛Huvitav on jälgida, kuidas
etenduse käigus toimub tsirkuseartistide järkjärguline
“˛sissekasvamine“ nukurolli. Kui alguses on veel selgelt tuntav,
et inimesed mängivad nukke, siis juba I vaatuse lõpus on nad
sedavõrd mängust haaratud, et ka väljaspool “˛tegevust
nukuga“ kannavad endas oma nuku karakterit.“870 Muusikali tekst oli humoorikas, enamalt jaolt
lastele mõistetav, ent sisaldas ka täiskasvanud vaatajale
adresseeritud repliike. Siiski oli libretos mõningaid
vasturääkivusi, mis olid tingitud teksti autori Leelo Tungla ja lavastaja Rein Aguri ideede
lahknevusest.
R. Agur: “˛Dramaturgiasse jäid kohe käärid sisse. Mina ei
tahtnud peategelasest, sellest nooremast vennast, hoopiski mitte
kangelast teha, vaid tahtsin teha ta niisuguseks sotsialismi
produktiks, kes mitte ei anna, vaid ainult nõuab. Aga Leelo
sellega päris nõusse ei jäänud. Ta oli nagu kahe vahel ja
lõpuks sinna ta jäigi. Aime Unt ei tahtnud ise kujundust teha, aga pakkus mulle
välja ühe kunstniku-diplomandi. Lava ei aidanud näitlejaid. Ja
tekkisid vastuolud: Kus nukk on? Miks on nukk? Miks on näitleja?
Ja sealt see asi käest ära läkski. Kui kontseptsiooni ei ole,
ega siis ei saa ka muid asju paika panna.“871 ERKI diplomandi Anne Parmasto loodud kujunduses
hindas kriitika aga rohkeid huvitavaid leide ning nukkude vaimukalt
lahendatud välisilmet.872
O. Paesülla arvates mõjus häirivalt nukkude pidev
üleandmine käest kätte. Tema meenutamist mööda pidanud üks
“˛Saabastega kassi“ etendust jälginud psühholoog seda laste
seisukohalt võttes liiga keeruliseks ning publiku tähelepanu
hajutavaks, nii et laps ei taipa enam mängureegleid.873
Muinasjutu positiivsest õilsahingelisest nooremast vennast oli
H. Toompere kehastuses saanud saamatu, viril, kuid
isekas, tänamatu ja suurte ambitsioonidega Karepa Jaan, kassi
peremees. Kuningas H. Kõrvitsa ja Printsess P. Sikkeli kehastuses olid “˛helesinised”
muinasjututegelased – lapsemeelsed ja eluvõõrad, kes reaalses
maailmas kuigivõrd orienteeruda ei osanud.
Lavastuse positiivse kangelase liini
jäi üksinda kandma kass Ints ehk Cassio de Sabas ehk Saabastega
kass (kui mitte arvestada H. Kõrvitsa poolt meeldejäävaks
mängitud Kujuraiduri episoodilist rolli). H. Seljamaa oli kassi rollis ehtkassilikult
(heinoseljamaalikult) liikuv, plastiline ja väga musikaalne.
M. Topman imetles oma arvustuses H. Toompere
ümberkehastumisoskust, kes ühes lavastuses suutis luua “˛mitu
täiesti erinevat ja samal ajal veenvat lavakuju: lisaks Karepa
Jaanile ja Inimsööjale veel Hoovimeistri karakteerne pisiroll ja
muidugi põhitegelane – mustkunstnik“.874 Kiitust pälvisid kõikide tegelaste vokaalpartiid,
mis kõlasid kriitiku arvates loomulikult, kramplikkuseta,
kusjuures muusikalised episoodid kasvasid orgaaniliselt välja
tegevuse käigust. Muusikali tasemele mõjus pärssivalt vaid
noaaegne heliaparatuur.
Kuigi lavastaja ise suhtus “˛Saabastega kassi“ kriitiliselt,
võttis kriitika ja teatri kunstinõukogu lavastuse hästi
vastu875:
E. Niit: “˛Rõõmus üllatus. /.../ Terviklik ja
hästi kokku sulatatud. Lavastus on nagu sissejuhatus
ooperile.“
F. Veike: “˛Pani mõtlema nuku kujunduslik
probleem.“
E. Niit: “˛Kujundus vaimukas. Üllatav.“
R. Agur: “˛Läksime teadlikult seda teed, kuidas tehti
nukuteatrit kunagi Vanas Roomas ja tehakse praegugi idamaades.
Kartsime, et jutustades traditsiooniliselt seda lugu, oleks meid
välja naerdud. Rõhutasime teemat, et Kass ennast vabastades
vabastab ka teised. Arvan, et vaataja peab nuku kõrval siiski ka
näitlejat nägema.“
T. Vapper: “˛Oli üllatavaid kohti. Häiris tehnika:
kas jõutakse lava õigeaegselt vahetada? Kõik oli ilusas
muusikas. /.../ H. Kõrvitsa osatäitmine võrratu! Lavastus oleks
aga võinud olla lahendatud ka klassikalise muinasjutuna.“
R. Agur: “˛Meil oleks vaja endale selgeks teha, mida me
mõistame klassikalise muinasjutu all. Igaüks näeb seda oma
kellatornist.“
R. Kangro: “˛Siin on ju klassikaline muinasjutt olemas. Asi on
interpretatsioonis.“
Suurem teenimisvõimalus oli peamine põhjus, miks võeti vastu
Linnahalli (tollal ametliku nimega V.I. Lenini nim. Kultuuri- ja
Spordipalee) administratsiooni pakkumine – kasutada
teatrietendusteks nende lava. Nii sündis kevadel 1981 Nukuteatri
“˛supershow“ – moralitee “˛...ja ahne
naine“. Laulude tekstid pärinesid J. Sanga sulest, muusika oli R. Rannapilt. Süžee kirjapanemisel lähtus M. Unt eesti muinasjutust “˛Vägev vähk ja ahne
naine“.
Lavastusse oli tõmbenumbrina kaasatud ansambel “˛Ruja“.
“˛Sidemängijaks“ Nukuteatri ja ansambli liikmete vahel oli
U. Alender – nukunäitleja ja “˛Ruja“ solist
ühes isikus. Enamikus heatasemelised ja huvitavad laulud
“˛Ruja“ esituses õigustasid ennast tõesti ning tagasid selle,
et enamus publikust jäi nähtuga rahule. Häirisid vaid üksikud
laulud “˛Ruja“ varasemast programmist, mis ei haakunud
lavastusega.
Nukuteatri hiigellavastusest on püüdnud ajakirjanduses pilti
maalida Vello Kala: “˛Mootorrattaga sõidab lavale Superman (Heino
Seljamaa), seal kohtub ta nukuteatri nähtamatu Kotermanni ning
selle voliisikutega, kes nõustuvad täitma kõiki Supermani soove
– tingimusel, et ta estraadi vabastaks. (Vaatamata lepingu
sõlmimisele on Supermani siiski kogu õhtu jooksul laval näha.)
Supermani esimene tahtmine on endale naist saada. Sellest (s.t.
naisest) kõik hädad algavadki. Peagi ei tule Naise (ja tema
esimese soovina ilmale tulnud Lapse) soovidele enam lõppu,
Superman peab ikka ja jälle Kotermanni volinikke tülitama,
esialgu oma rolli häbenedes, lõpus juba võimukalt sisseelanuna.
Finaal on pompoosne – lavale sõidab “˛Moskvitš“ (päris! –
E.V.), mida Naine heldinult kallistab, välja tuuakse lõputult
kõike seda, mida koi ja rooste rikub. Ei puudu revüümargini
kärbitud muhu rahvarõivastes tantsutüdrukudki. Asjadehullus saab
ilmseks lavalolijatelegi, üheskoos kahetsetakse tehtut ja
kirutakse oma rumalust.“876 Seega kätkes moralitee “˛...ja ahne naine“
endas tarbijaliku ellusuhtumise kriitikat.
Paraku Linnahalli laval terviklikku lavastust ei sündinud, ja
seda vaimuka teksti, heade laulude ja huvitavate nukkude kiuste.
“˛Ilmselt ei suuda ka tugevad üksikelemendid asja päästa, kui
neid siduv süžeearendus on lihtsalt nõrk. Ilusaimadki kivikillud
pole veel mosaiik.“877
R. Agur: “˛Tahtsime teha midagi
suurt, nii et oleks rohkem publikut, et rohkem tulu saada,
ühesõnaga kergemalt raha teenida.“878
See suurshow oli Nukuteatrile esmakordne taoline katsumus.
Niisugust polnud kammerlikuma esituslaadiga teater varem proovinud.
Haruldased olid meie oludes ka nukud – mitmemeetrilised hiiglased
(kunstnik K. Rattus), milletaolisi Eesti nukulaval varem polnud
nähtud. Need rasked “˛monstrumid“ liikusid kolme-nelja nukujuhi
käes, kes olid kaasatud ühe nuku juhtimisele. Nukkude liigutused
olid täpsed ning harmoneerusid muusikaga. Pealegi nägid hiidnukud
üsna vaimukad välja ja ega Linnahalli suurel laval mingite
tavapäraste pisikeste nukuteatrinukkudega mängida poleks
saanudki. Nad oleksid jäänud lihtsalt märkamatuks.
|