II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
INTIIMNE LAULUKAVA JA LAADATEATER
Urmas Alenderi laulu- ja luulekava “˛Vaikusse
valgusse puhtusse minna“ (1980) jätkas Priit Pedajase lauluõhtuga “˛Hingekell“
(1978) alustatud intiimset teatrilaadi. Paraku ei jõudnud U.
Alender P. Pedajase laulukavale omase terviklikkuse tunnetuseni.
Tollaste kriitikute arvates puudus U. Alenderi lavastusel telg.
Vähemalt ei tajunud kriitikud mingi kindla idee olemasolu.865 Juhan Viidingu ja Hando Runneli luuletused, millele U. Alender oli viisid
teinud, ei seostunud omavahel. Ent kavas oli omaette võetuna häid
laule, mis nüüdseks on laiemaltki tuntuks saanud, näiteks
“˛Koduküla, kodumaa“ H. Runneli sõnadele. Mõistagi võlus
publikut ka U. Alenderi lauljaisiksus.
1980. a lõpp tõi Nukuteatrisse lavastama külalise Saksamaalt
(tollasest Saksa DV-st) Vesca Fiekova, kes seadis lavale “˛Eulenspiegeli
seiklused“. Laadateatri laad oli “˛Eulenspiegeli“ mängu
võtmeks. Dieter Peusti näidend oli kokku pandud Eulenspiegeliga
seostuvatest naljakamatest seikadest. Paraku oli seal vähem ruumi
jäetud nimitegelase arengu jälgimisele. Teine vaatus oli
esimesest tublisti nõrgem ning siin tuli lavastajal kõvasti vaeva
näha, et esimeses vaatuses hoogsalt käivitunud laadakarussell oma
tiirudes tempot ei kaotaks.
Kriitik Rein Heinsalu arvamust mööda läks tolle karusselli
ringiajamine V. Fiekoval päris hästi korda. Publiku köitmisel
oli abiks Euroopa varasema aja tantsumuusika, hullamismängud ning
Saksa kunstniku Irmgard Lieske kavandatud pilkupüüdvad originaalsed
värvikad rõivad. “˛Eriti toredad on saali toodud mängud
(läbikappavad rüütlid turniiril) ning hobusemüük vaheajal
puhvetis. Viimane paistab eesti lasteteatris vägagi originaalne:
pillimehed on publikus käinud küll ja küll, aga et mudilased ise
hobusele oma käega küpsist saaksid pakkuda või tema peremehega
kaubelda, pole vist veel ette tulnud.“866
Vaoshoituma teatrilaadiga harjunud näitlejaile pakkus niisugune
elav kometimäng meeldivat vaheldust. Kontrolletendusejärgsel
arutelul pälvis V. Fiekova lavastus enamasti
kiidusõnu. Siiski ei olnud R. Agur päriselt nõus Margus Lepa Eulenspiegeliga. Tema arvates näitleja
rohkem jälgis ümbrust, kui end ise selles rollis tundis.
Pisiasjad muutusid tähtsamaks kui sügav mõte. L. Vellerand aga
leidis, et M. Lepa mäng oli õige, tema maheda huumoriga läks
kaasa kogu trupp.867
Ilmeka pildi lavastusest ja nimiosalisest annab R. Heinsalu
kirjeldus: “˛Lavastatud on see küll niisugusel kujul, et vahepeal
nukuteatri ära unustad – umbes poole tegevusest moodustavad
elavate, s.o. nähtavate näitlejate laulud, tantsud ja trikid –
, kuid vähemalt on seal fantaasiat, erksaid värve ja uljust.
/.../ See on nagu narride pidu või peiarite “˛kapustnik“, mille
keskel Eulenspiegel lullitamise ja lollitamise kuningana käib.
Lavastus on nimetatud küll tema nime järgi, ent tegelik
peategelane pole mitte tema isik, vaid üldine vigurlik vaim, mis
aina janditab ja hullab. Eulenspiegel (M. Lepa) on vaid juht. /.../
Oma punaseis sukis ja narrimütsis, pikk, paindlik, kavala näoga,
sobib M. Lepa Eulenspiegeli osasse hästi. Tal on kiire reaktsioon
(kähku muudab ilmet või poosi), nõtked ja natuke koomilised
jäsemed ning peenevõitu hääl, mis tolale sobivad. M. Lepa
näitab järjest Eulenspiegeli kasvamist, kasutades väikemehena ta
endaga täpselt sarnanevat käpiknukku. See, kuidas väike
vigurivänt kuivama riputatud pesu vahel ronib, tillukesed jalad
hiiglasliku lina ühes ääres ning siplevad käed koos peaga paari
meetri kaugusel, on kena koomiline võte. /.../ Suuremaks kasvanud
Eulenspiegel, kes laadal rahvale nalja teeb, ilmub alguses samuti
nukuna, aga edasi tegutseb juba nähtava elava näitlejana. /.../
Teistest osalistest, kel tegevuses nime pole, kes aga pidevalt
laval ringi trallivad, näisid särtsakamad Helle Laas, Evi Uus ja Indrek Tamre.“868
|