II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
ALGUPÄRASE REPERTUAARI OSATÄHTSUS SUURENEB
1960-ndate aastate alguses võib märgata algupärase
repertuaari osatähtsuse suurenemist, teatri püüdu koondada enda
ümber nn oma autorite ring. 1961. a esietendunud viiest
lastelavastusest olid kolm eesti autorite teosed: O. Liigandi “Matkal” , D. Normeti “Aareteotsijad” ja L. Tamme “Väikemehe
viperused” . Ja kuigi neis teostes oli märgatavaid
ülesehituslikke puudusi, oli teatri püüd algupärase repertuaari
loomiseks hinnatav.
L. Kalmet on tollases Nukuteatri tööd analüüsivas
artiklis hinnanud nimetatud lavastustest huvitaivamaks Dagmar
Normeti “Aareteotsijad” .433 Selles omapärases nukunäidendis olid lastele
armsaks saanud raamatukangelased Toots, Kiir ja Tom Sawyer toodud
kaasaega. Hulganisti humoorikaid seiku pakkus tõik, et igaüks
neist tõi kaasa oma maailma, mistõttu nad hoopiski imelikult
mõistsid uue aja olmet. Huvitav oli autoripoolne idee kõrvutada
eri ajastutest ja keskkonnast pärit noori. Teoses oli L. Kalmeti
arvamust mööda “rõõmsat, teotahtelist elurütmi, mis kiskus
kaasa nii noore kui ka vana” . Samas ta tõdes: “Segab pikk
ekspositsioon ja liigne sõnaohtrus. Nukuteatri omapära nõuab
mõtte ja püüdluste edasiandmist rohkem tegevuse kui sõna
kaudu.“434
“Aareteotsijad” tõi Nukuteatri lavale F. Veike. Lavastuse õnnestumisele aitas suuresti kaasa
A. Pärdi muusika – leidlik, rõõmsameelne,
hästi karaktereid tabav. Muusika täit mõjulepääsu aga takistas
heli halb kvaliteet, kuna teatri magnetofon ja mikrofon olid vanad
ja ei vastanud enam ka tollastele nõuetele.435 Huvitav oli R. Laidre kujundus. Laval oli raamat, mis tehti lahti ja
sealt tulid välja “Kevade” ja “Tom Sawyeri” tegelased ning
sattusid tänapäeva maailma. Inimnukkude kujundamisel oli märgata
liigset realismiprintsiibi järgimist (eriti vanaema nuku puhul).
Näitlejatöödest hindas kriitika õnnestunumaks alles oma esimesi
rolle tegeva Malle Peedo (siis Peedov) energiast tulvil Sirje ning
R. Kuremaa senistest lava-Tootsidest erineva
omanäolise Joosep Tootsi.
Kooliteemaline oli ka L. Tamme nukunäidend “Väikemehe
viperused” , mis jutustas kolmanda klassi õpilase Mati
“popipäevast.” Väikemeest mängis nii elavplaanis kui ka
nukuga Malle Peedo, kellele see oli esimene suurroll. M. Peedo:
“Ma olin siis niisugune trullakas ja väikest kasvu. Etendus
algas nii, et mina pidin istuma saalis laste keskel. Parukas oli
mul peas. Ja sealt minu lugu nagu algaski. Väikemees Matil olid
nukud kaasas ja ta pani need sirmile. Ega seda tükki kerge teha
olnud. Küll need lapsed saalis nügisid mind ja ütlesid, et see
pole üldse meie kooli poiss. Aga eks nad etenduse lõpul ikka
taipasid, et ma olen näitleja. Kui ma etenduse lõpul pidin
saalist välja minema, siis terve see lastekari jooksis mulle
järele. Ma katsusin, et oma nukukastiga minema sain. Väino Luup oli mul juba vastas, haaras kasti, jooksis
ees, mina takka järele.“436
Vajadusest kaasajateemaliste algupäraste nukunäidendite
järele kirjutas O. Liigand oma teise nukutüki “Matkal” .
Näidend jutustas kolme koolilapse suvevaheaja jalgrattamatkast
ning oli kirjutatud olustikulises laadis. Sellest tulenevalt olid
ka R. Laidre kangsüsteemis nukud realistlikud, vähe
šaržeeritud. Lavastus ise jättis aga ühe kehva koolitunni
mulje, jäädes oma kunstiliselt tasemelt küllaltki nõrgaks.
Selles nukutükis üht koolipoissi mänginud V. Luubi mäletamist
mööda see tükk ei saanudki valmis: “See oli ainuke lavastus,
millega me läksime ringreisile nii, et meil polnud õieti tekstki
peas. Kui mingi asi on poolik, siis ta ka jääb poolikuks. Kuna
“Matkal” oli valmimata töö, siis ringreisil lagunes ta
niimoodi, et me ei saanud üldse seda kaua mängida. Selle
lavastuse pärast oli meil lihtsalt häbi, me ei tahtnud etenduse
lõppedes üldse sirmi ette kummardama minna ja katsusime, et ruttu
esinemiskohast minema saime. Ma ei oska täpselt öelda, millest
see tingitud oli, aga küllap sellest, et lavaproovide periood oli
kuidagi ligadi-logadi. Igatahes see tükk läks ruttu repertuaarist
välja. Me saime küll tekstid pähe, aga sellest enam midagi ei
muutunud. Huvitavam meile endile oli aga lavastuse tehniline külg.
Meie butafooride poolt olid need jalgrattad tehtud nii tõelised.
Eeskujuks oli üks 30-ndate aastate marionettlavastusest pärit
jalgratas. See oli väga peenelt tehtud. Kõik kodarad ja muud
peened osad olid tal olemas. Ja selle järgi tehti veel kolm
jalgratast. Nukud läksid jalgratta peale kohe nagu päris inimesed
ja sõtkusid neid pedaale. Selle lavastuse juures läks kogu
energia rohkem mehaanika peale ja kunstiline osa jäi selle võrra
nõrgaks.” 437
Lavastusest “Matkal” oli aga märksa kõrgemal kunstilisel
tasemel J. Å vartsi “Nukkude
linn” . Selle sündmustik toimus mänguasjade maailmas, kus
tegelasteks on nukud, jonnipunnid, mänguloomad. Lastepärases
vormis kirjutatud näidend peitis endas tegelikult eestlasi tollal
valusalt puudutanud vabadusvõitluse ja sõltumatuse teema. Rottide
väe näol oli antud vihje fašismile.438 Laval paiknevas mängumaailmas puhkes äge võitlus
mänguasjade ja neile kallale tunginud rottide vahel, mis pakkus
lastele küllaga põnevat kaasaelamist. F. Veike lavastuse
suurimaks väärtuseks olid just need hea rütmitajuga loodud
massistseenid. Paraku mõjus häirivalt lavastaja taotlustega
vastuolus olev muusikavalik.439
“Nukkude linna” lavastuses sündis
mitmeid toredaid osatäitmisi. Kriitika on kiitnud L. Mägi sooja ja südamlikku Nukumeistrit, aga ka R.
Kuremaa nüansirikkalt esitatud kurja Rottide Valitsejat ning
L. Tui kahekeelset Siga-hoiukarpi. Hästi
mängisid ka teised lavastuses osalenud näitlejad A. Silla, I. Kivirähk, H. Raa, L. Sibul, L. Tiisel, K. Renel, O. Paesüld, B. Mitt. Kojamees Pupsi mängis O. Liigand, hiljem ka
R. Agur.
Huvitavatest massistseenidest ja osatäitmistest hoolimata jäi
tervikmulje “Nukkude linna” lavastusest eklektiliseks. I.
Kivirähk: “See etendus oli üldiselt üks sigri-migri:
kohutavalt oli kisa ja kära, sagimist, tohutult nukke ja
kribu-krabu. Mulle ei meeldinud see. Liiga kirju!” 440
Bulgaaria autori P. Mantševi nukunäidend “Jänkude
kool” (lavastas Lo Tui) võlus eelkõige oma
lihtsusega. Haaravalt ja lõbusalt oli selles kujutatud ühte
koolilaste argipäeva, tõsi küll – jänkude koolis. Vahendajaks
jänkulaste ja saali vahel oli Teadustaja – näitleja O.
Paesüld, kellel tuli elavplaanis sirmi ees, raamat käes, suhelda
nii jänkudega laval kui publikuga saalis.
Uno Leiese esiknäidendi “Buratino
lendab Kuule” nimitegelasest sai meie 60-ndate aastate
Nukuteatri omamoodi sümbolkuju. Oli küll Buratinot juba varemgi
kohatud nii Nukuteatris (Lo Tui “Buratino “teab
kõik” ” ), televisioonis kui ka estraadilaval, kuid pärast
U. Leiese näidendi esietendust 25. veebruaril 1962 aktiviseerub
selle pika ninaga puupoisi tegevus veelgi. Buratinost saab ühtaegu
ka Nukuteatri ettevõtmisi reklaamiv tele- ja raadioreporter ning
ajakirjanik. Seda muidugi F. Veike abiga.
Publik võttis “Buratino
lendab Kuule” erakordselt soojalt vastu, ent kriitika märkas
selles noore autori esimeses töös ka puudusi: “Tundub, et
autoril pole piisanud leidlikkust ja fantaasiat kõigi sündmuste
allutamiseks ideele. Läbielatud seiklused peaksid Buratinot
suhteliselt üsna vähe veenma õppimise kasulikkuses, seda enam,
et ta oma rumaluste tõttu rännakul eriti ei kannata. Sellest
võimaluste kasutamata jätmisest on seda enam kahju, et autori
lähtepunkt on hea, mõte ehtnukuteaterlik ning keskne kuju –
Buratino – populaarne. Aga kuna populaarne, siis seda
vastutusrikkam. Paraku on autor vähe meeles pidanud
“Kuldvõtmekese” eeskuju, selle karakterite eredust, selle
sündmuste ahelikku oskuslikult põimitud mõtteid. Ja siit tulevad
ka küsimärgid, mis tekivad osal publikulgi. Kui Buratino on nii
rumal, kuidas oskab ta filmi demonstreerida, kuidas tunneb ta
kaamerat? Praegu on see lihtsalt efekt ja pealegi põhjendamatu
efekt. Milleks too Sea tõotus, et ta esmakordselt peseb ennast
puhtaks Kuu peal? Ja miks on autor jätnud kasutamata võimaluse,
et Buratinol “Kuu peal” selgub, et ta Kuu peal ei olegi,
miks ta laseb seda rabavat avastust Buratinol viimases pildis
ainult muuseas deklareerida. /.../ Hea algus, poolik
lahendus.” 441 Iga uue algupärase nukutüki lavalejõudmine oli
neil aastail juba iseenesest rõõmustav fakt. Paraku jäi aga
selle lavastuse tõeliseks kunstisündmuseks saamiseni parasjagu
maad.
“Buratino lendab Kuule” lavastusse oli autori tahtel toodud
veel teisigi klassikalisi tegelaskujusid nagu Punamütsike ja
Saabastega Kass. Viimasele oli antud õpetaja roll, Buratinost ja
Punamütsikesest olid aga saanud klassikaaslased. Punamütsike
paistis olevat virk ja usin õpilane, Buratino aga nagu Tolstoilgi parasjagu vallatu, parasjagu laiskvorst ja
põikpea. Seega siis kasutas U. Leies tollal küllalt levinud
lähtepunkti – klassikalistest muinasjuttudest või teistest
tuntud teostest pärit tegelaskujude tänapäeva toomist. Et 1961.
aastal oli vene kosmonaut Juri Gagarin esimese inimesena maailmas sooritanud lennu
ümber Maa ja seda teadis iga pisemgi mudilane, siis kiskus ka
Nukuteatri Buratino süda enam kosmose avarustesse kui maapealsesse
kooli A-d ja B-d veerima. Buratino otsustas lennata Kuule, kus
kindlasti pole koole ja kus õpetajad oma küsimustega tema pead ei
vaeva. Buratinot mängisid nii F. Veike kui ka V. Luup. Sealjuures
kasutasid mõlemad juba varasematest F. Veike sooloesinemistest
tuntud Buratino kõnemaneeri. Kriitik E. Kail on Buratino teise
osatäitja V. Luubi töö kohta kirjutanud: “Näitleja tabab
üsna hästi Ferdinand Veikese poolt loodud Buratino kuulsat
häält ja kõnemaneeri, kuid suuremat tähelepanu tuleks eeskätt
pöörata kõne selgusele – kuuldavusele /.../. Seevastu
nukukäsitsus on laitmatu: Buratino on elav ja liikuv.” 442 V. Luup: “Üks osa, millele ma uhke olin, oli
Buratino osa. Ja uhke olin ma sellepärast, et ma suutsin seda
rolli mängida pärast seda, kui Buratino oli F. Veike poolt juba
nii populaarseks mängitud ja niivõrd iseloomulik oli see krõbin,
mis ta häälega tegi. Minule anti see osa vist ainult
sellepärast, et ma suutsin F. Veiket järele teha. Ja lõpuks ma
saavutasin Buratinona niisuguse meisterlikkuse, et isegi kui ma
seda televisioonis tegin (Veike oli ise kas haige või kusagil
ära), isegi F. Veike abikaasa ei tundnud ära /.../. Buratinot oli
omajagu huvitav mängida. Aga eks see osa tegi mulle külge ka
mingisuguse stamphääle, mis võib-olla isegi praegu lööb
kusagil välja. Näitlejale on teatud mõttes hukatuseks, kui ta
saab mängida mõnd väga populaarset osa. Siis jääb see eluks
ajaks külge. Sellest on väga raske välja saada. Ma olen muidugi
püüdnud sellest eemalduda. Vahel ma seda Buratinot enese juures
märkan, aga võib-olla märkavad teised palju rohkem.” 443 I. Kivirähk on oma lavapartneri osatäitmise
iseloomustamisel öelnud: “Väino Luup oli seal lihtsalt
suurepärane! Väino on ju eriliselt hea nukunäitleja! Ta liigutas
seda nukku tohutult detailselt /.../. Mina mängisin seal
Punamütsikest ja Jänest. Punamütsikese nukk mulle ei meeldinud
ja ma palusin ning R. Laidre tegi mulle uue nuku. Ega Laidre ei
olnud selline väga rahulik kunstnik, vaid ta väga kergesti
vihastas, väga kergesti solvus, kui sa talle mingi märkuse tegid.
Aga töövõime oli tal suur.” 444
Kriitik E. Kaili hinnang R. Kuremaa lavastajatööle, R. Laidre
kujundusele ning J. Koha meloodilistele lauludele oli
üldjoontes positiivne. Laidre kujundatud nukkudest olid
ilmekamad roosa kõhukas siga, ehmunud silmadega jänku, hiiliva
olekuga rebane ja elava loomuga kikk-kõrvaline kutsu.445
Eesti rahvuseepose “Kalevipoeg”
sajanda aastapäeva tähistamiseks esietendus Nukuteatris J. Kangilaski värssnäidend “Kalevipoja
sõit maailma otsa” J. Kangilaski võttis oma näidendi
süžee aluseks ainult ühe peatüki eeposest. Sealjuures oli autor
oskuslikult konkretiseerinud tegevust ning teravdanud karaktereid,
nii et kogu lugu omandas “üsnagi tervikliku ning sealjuures
nukuliku vormi” .446 F. Veike: “Valisime nukulava jaoks eeposest
ainult ühe terviklikuma – 16. loo “Teekond maailma otsa” ,
kus Kalevipoeg eesmärgi saavutamiseks ei karda mingeid raskusi.
Näidend on kirjutatud rohke tekstiga ja huvitavas värsivormis.
Kuid pearõhu tahaksime siiski asetada tegevusele. Nukke on alati
huvitavam vaadelda tegutsemas kui kõnelemas.” 447
Probleemiks J. Kangilaski näidendi lavaletoomisel oli, et
nukuga tuli edasi anda rahvuskangelase jõudu ja energiat, aga
samal ajal ka küllaldast liikuvust, ilma et kogu see kooslus
muutuks naeruväärseks. “Kalevipoeg” oli uudseks katsetuseks
kujundlikus stiilis. Kuna laval oli ikkagi kangelane, siis
otsustati kujunduses lähtuda rangejoonelistest
skulptuuri-võtetest. Lavastuse tegelased olid justkui puust välja
tahutud ja kindlameelsete ilmetega nukud. Sarvikute riukalisus ja
pahelisus oli rõhutatud ka nende väliskuju
nurgelisuses.
“Kalevipoja sõit maailma otsa” oli omas ajas suurejooneline
fantaasiaküllane lavastus. Selles ei peetud vajalikuks süüvida
üksiktegelaste karakteritesse, vaid seati esiplaanile rohketel
lavastuslikel efektidel põhinevad massistseenid. Suurt osa trupist
hõlmanud lavastuse keskseid osi mängisid O. Paesüld
(Kalevipoeg), K. Renel (Sulevipoeg), O. Liigand (Olevipoeg), R.
Kuremaa (Kannupoiss).
Lavastustega “Kalevipoja sõit
maailma otsa” ja “Buratino lendab Kuule” võttis Eesti NSV
Riiklik Nukuteater osa Moskvas 24.–31. mail 1962 toimunud
üleliidulisest nukuteatrite festivali finaalvoorust. Moskvasse
pääses tollase Nõukogude Liidu sajast nukuteatrist kuusteist.
Viit nendest autasustati esimese järgu diplomiga, nende seas ka
Eesti Nukuteatrit. Ühtlasi kinnitati Eesti Nukuteater ülemaailmse
nukuteatrite festivali kandidaadiks.
Festivalietendusi jälginud kriitikute arvates oli katsetus tuua
kangelaseepos nukulavale esimeseks õnnestumiseks kogu Nõukogude
Liidus. Seniseid bõliinade lavastusi vene nukuteatrites hinnati
ebaõnnestunuteks. “Te näitasite tee, kuidas tuleb lavastada
kangelaseepost nukkudega. Olen ammu unistanud võimalusest vene
bõliinasid nukulavale tuua. Nüüd julgen asuda oma kavatsuste
realiseerimisele” , lausus Moskva Nukuteatri peanäitejuht
Gromov.448 Sergei Obraztsov aga oli ülimalt vaimustatud
lavastusest “Buratino lendab Kuule.” Tema arvamine oli, et just
niisuguse lihtsakoelise dramaturgia ja tinglike lavastuslike
võtete najal ongi võimalik selgitada lastele kaasaegset teemat.
S. Obraztsov: “Mulle meeldis teie etendus eriti seepärast, et
sel on puhas aadress, et see on määratud lastele, lahendatud
lastepäraselt, lihtsalt ja lakooniliselt. Väga hea!” 449
|