NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

HENDRIK TOOMPERE DEBÜÜT LAVASTAJANA JA UUDNE NÄÄRILAVASTUS

1981. aasta sügisel esietendus rumeenia autori Viorica Filipoiu “œKukkur kahe krossiga” (Ion Crenga muinasjutu põhjal). Tegemist oli nukuteatri klassikasse kuuluva lavalooga, millega Bukaresti Nukuteater 1960-ndate aastate alguses alustas oma võidukäiku.

“œKukkur kahe krossiga” oli omamoodi sulam debüütidest ja traditsioonidest: lavastajana debüteeris seni nukunäitlejana tuntud Hendrik Toompere, muusikadebüüdi nukulaval tegi ansambel “œKukerpillid” . Õigluse eest võitleja kukekese rollis oli Harry Gustavson, tema vastase Kühvel-Saksa osas esines aga staažikas nukunäitleja Oskar Liigand, kelle 70. sünnipäeva selle lavastusega tähistati. Lavastuse kujundas Kersti Rattus. Eriti toredad, grotesksed ja naljakad olid nukud: Kukk ja Kana, Eit-Ahnemoor ja hädavaresest Taadikõbi, Kopsakas Kaunitar ja Kühvel-Saks jne. H. Toompere, kes näitlejana on ühtviisi kodus nii sirmi taga kui avatud mängus, eelistas oma esimeses lavastuses kasutada sirmi, et anda näitlejaile võimalus nukumängus taas kord oma kätt harjutada. Võrreldes viimase aja modernsemate lavastustega oli see tagasipöördumine traditsioonilisusse.

J. Volodarskaja on H. Toompere esimese katse lavastajana tunnistanud kordaläinuks: “œSüžee on, nagu muinasjuttudes ikka, lihtne, ent selles on iva... Saamatu väike kukk, kes on vaese mehe hütis ulualust leidnud ja kes oma peremeest /.../ rikka eest kaitseb, muutub otsustavaks ja julgeks. Sellele nõrkade kaitsmise üllale aatele ongi tegelikult etendus allutatud. Paraku aga kipub väline süžeeahel varjutama toimuva peamist mõtet. Rahakoti pöörane tagaajamine hakkab eriti II vaatuses võimust võtma kokkupõrke tegeliku tuuma üle.” 883

“œKukkur kahe krossiga” oli parasjagu põnev lavalugu, täis ootamatusi, naljakaid sõnamisi ja pila nn heaolujüngrite aadressil.

Aastavahetuse uuslavastus “œNäärid 1981–1982” erines suuresti varasematest aastavahetuse pidudel näidatust. Nukuteater hakkas juba oma loomisest alates lastele talvisel koolivaheajal korraldatud nääripidusid sisustama. Enamasti mängiti repertuaaris olevaid lavastusi. “œNäärid 1981–1982” oli aga esimene spetsiaalselt selleks otstarbeks kirjutaud ja lavastatud tükk. Seda mängiti 34 korda järjest ainult nääriajal. Näärimeeleolusse püüti lapsed viia juba majja sisenemisel. Laval oli perekond (mängisid Maie Toompere, Helle Laas, Riho Tammert ja Are Uder), kes tegi ettevalmistusi uusaasta vastuvõtuks. Nende punutav nääripärg kasvas etendusest etendusse. Teatri tulevasele peakunstnikule Rein Lauksile oli see esimeseks tööks Nukuteatris. Teksti autorist V. Koržetsist sai hiljem mõneks ajaks teatri kirjandusala juhataja. Üks osa etendusest, muinasjutt “œTähesära” elas H. Toompere monotükina oma lavaelu edasi hiljemgi. Lavastuses “œNäärid 1981–1982” kõlas Mare Väljataga esituses esmakordselt RenĆ© Eespere näärilaulude tsükkel.