II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)
REPERTUAARIPOLIITIKA
Aastail 1956–1963 pöörati suurt tähelepanu
algupärase repertuaari lavaletoomisele. Sealjuures järgiti üha
enam rahvuslikkuse printsiipe. L. Kalmeti arvates oli hinnatav see, et teater ise
hoolitses oma algupärase repertuaari eest ja oli enda ümber
koondanud oma autoreid. Teatrile kirjutasid J. Kangilaski, L. Tamm, D. Normet ja P. Mäeots. Olude sunnil haarasid sule ka teatri oma
inimesed.
Nukuteatrile kirjutasid enamasti noored algajad kirjanikud, kes
polnud veel kirjanduslikku täisküpsust saavutanud. Seega ei saa
algupärase nukurepertuaari puhul rääkida kuigivõrd kõrgest
kirjanduslikust tasemest. Oli märgatavaid ülesehituslikke
puudusi, alati ei olnud arvestatud nukuteatri eripära ja
võimalusi.
Lisaks algupärastele näidenditele olid teatri repertuaaris
tähtsal kohal kaasaegsed vene ja teiste slaavi rahvaste teosed.
Klassikalist muinasjuttu kohtas Nukuteatri repertuaaris vähem kui
varasematel aastatel. Publiku ette jõudsid vaid H.Chr.Anderseni - Fischeri “Prints-seakarjus” ,
T. Gabbe “Tuhkatriinu”
ja eesti klassikast A. Kitzbergi “Koogike”
F. Veike töötluses.
Osalemine Moskva ja Bukaresti
festivalil pani aluse sidemetele teiste rahvaste nukuteatritega ja
repertuaarivahetusele. Nukunäidend “Jänkude
kool” koos muusikaga telliti Sofia nukuteatrilt. Uno Leiese näidendid “Buratino
lendab Kuule” ja “Vihavaenlased”
jõudsid aga mitmete tollase Nõukogude Liidu nukuteatrite
lavadele.
Eesti kutselise nukuteatri loomisest peale vaadati talle kui
lasteteatrile. Ent 1961. a esietendunud esimene nukulavastus
täiskasvanuile – I. Å toki ja J. Drda “Kuradiveski”
ning lisaks veel ka J. Kangilaski “Suur Tõll” ,
“Kaval-Ants ja
Vanapagan” ning “Kalevipoja
sõit maailma otsa” laiendasid oluliselt Nukuteatri
vaatajaskonda.
|