NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

UUDNE “œOKASROOSIKE”

R. Aguri poolt detsembris 1982 lavale seatud “œOkasroosike” sai aga sootuks omapärase lavalise lahenduse. Vendade Grimmide muinasjutt näitleja Piret Sikkeli seades esitati lauateatrina. Muinasjutuvestjate Piret Sikkeli ja Tõnu Raadiku või hiljem ka Heino Seljamaa poolt avatavast võlulaekast sünnib terve muinasjutumaailm. Selle imelise võlulossi ja nukud meisterdas Estonia teatri kunstnik Lembit Roosa. Otse uskumatuna näis, et näitlejate käes võiksid need minimaalse liikumisvõimega humoristlikult kujundatud nukud elama hakata, aga nii see oli.

Ühe ja kahe näitleja teater oli küll maailmas juba ammugi laialt levinud, ent eestlased olid senini enamasti viljelnud mastaapsemaid teatrimänge suurejoonelise lava, paljude nukkude ja enam kui kahe näitlejaga.

R. Agur: “œTeatrisse olid tulnud noored näitlejad. Neile oli vaja kohe tööd anda. Ja üks nendest oli Tõnu Raadik, kelle peale tuli kohe hakata väga palju üles ehitama tänu sellele, et ta on kõigepealt muusikainimene. /.../ Tema sarmi juures näitlejameisterlikkus ei olnudki enam nii oluline. Meisterlikkuse vajakajäämise korvas ta oma orgaanika, sarmi ja muusikaga. Mul oli plaan teha “œOkasroosike” ja R. Pillot’ “œMeie majas” ühe plokina – üks vaatus on üks ja teine vaatus on teine. Ja nii me alustasime. Tol korral õnnestus see, mis nüüd ei ole mitte kuidagi õnnestunud. Alustasime ideest ja proovides nii-öelda sünnitasimegi lavastuse. Aga võib-olla kõige olulisem “œOkasroosikese” juures on see, et Lembit Roosa pakkus välja lauateatri võimaluse. Ma käisin Magdeburgis festivalil. Televisioonis rääkisin seal nähtud pisikesest teatrist, mida üks sakslane kasutas. Lembit Roosa, hea inimene, oli seda telekast kuulnud ja helistas mulle, et tule vaatama, mis tal kodus on. Tema koduriiulid olid täis paberist tehtud nukke ja lavakujundusi /.../. Tema proua mängis nendega oma lasterühmale lasteaias. See oli vaimustav avastus. Korrapealt leppisime kokku, et ta teeb kujunduse klassikalise muinasjutu materjalil. Ma palusin, et nukud ja mängulaegas (mõõdud me leppisime kokku) oleks niisugusest materjalist ja nii tugev, et näitlejate käes ikka aastaid vastu peaks. /.../ Jäime “œOkasroosikese” juurde. Stsenaariumi meil ei olnud. /.../ Kui kujundus ja nukud olid valmis, alustasime Piret Sikkeli ja Tõnu Raadikuga proove /.../. Lõpuks tuli välja täispikk tükk ja meie olime sellega väga rahul.” 904

“œOkasroosikese” lavastus polnud pelgalt ühe vana armsa muinasjutu lavaelu, vaid pilguheit teatrimaailma selle laiemas tähenduses. Näitlejad oma kaasakiskuvas, veidi salatsevas mängulustis avasid vaatajate silme ees teatri värvimaailma lumma. Sai näha, kuidas muidu kahvatu nukuprintsessi nägu värvus teatriprožektori valgel kord punaseks, kord roheliseks või koguni lillaks. Ja kuulda, kuidas õige lihtsate vahenditega sünnivad eriskummalised helid... Pärast niisugust sissejuhatust teatrimaailma algas muinasjutt. P. Sikkel oma pikas seelikus ja tanumütsis oli ühtaegu jutustaja ja võluv muinasjutuhaldjas.

“œOkasroosike” oli intiimne kammerlavastus, mida mängiti lastehaiglates, lasteaedades ja mujal, kuhu tavalise nukutükiga minna ei saanud. Lavastuse võlu pääses aga mõjule vaid siis, kui vaataja oli sellele lauale ja nukkudele väga lähedal. Suurtes saalides jäi lauake oma pisikeste nukkudega kaugeks, muinasjutulise teatriatmosfääri lumm ei jõudnud vaatajani.

“œOkasroosikest” mängiti palju väljaspool Eestit. Ülevenemaalise Teatriühingu kutsel esineti selle lavastusega 16. veebruaril 1983 Moskvas ÜTÜ väikeses saalis ja 17. veebruaril ajakirja Dekorativnoje Iskusstvo toimetuse kutsel toimetuse ruumides.

“œMeile näidati muinasjuttu just sellisena, nagu me seda lapsepõlvest mäletame: väga ilusa, mitte eriti hirmsa ja veidi naljakana. /.../ Lugu mängiti valgel laual, mida kaunistasid veiklevad mustrid, ja muinasjutusündmuste taustaks oli raamat, mille uhked illustratsioonid osutasid tegevuskohale; tegelasteks olid imekenad väikesed nukud, kes (nagu muinasjutule kohane) saladuslikult laual-laval edasi-tagasi liikusid, tuues meelde veel ühe muinasjutu, Pähklipurejast /.../. Ka selles etenduses jutustasid näitlejad oma kangelastest, jagades nendega muret, laulsid, mängisid pilli ja jalutasid, seljas vanaaegsed kostüümid. Ja raske oli uskuda, et näitlejaid on vaid kaks – P. Sikkel ja T. Raadik, ning muidugi ka kolmas osaline, lavastaja R. Agur –, kellest poleks tahtnud lahkuda, nagu poleks tahtnud lahkuda ka nähtud muinasjutust ja nagu me ei taha lahkuda lapsepõlvest. /.../ Sest Tallinna nukunäitlejad kinkisid imelise lapsepõlvetunde, pannes meid nagu lapsi uskuma teatri võlujõusse ning lastes tunda puhast rõõmu ja kurbust.” 905

“œOkasroosikese” pikaealisus on seletatav selle atmosfääri võluga. “œOn lausa uskumatu näha, kuidas väikene pisikene valge karp võib sisaldada lossitäie ilu ja hiilgust veel praegugi. /.../ Sa hoiad hinge kinni ja sisened ettevaatlikult Lembit Roosa valmistatud nukulossi /.../, kus väikesed nukud on elanud, head ja halvad haldjad tülitsevad, printsessid on ärganud oma 100-aastasest unest salasuudluse abil, mis nüüd on paljastatud kogu maailmale.

Kuigi see lavastus on olnud vaid osakeseks teatrikollektiivi kuue aasta repertuaaris, jätkab meie noor publik elava huviga selle vaatamist – järelikult on ta endiselt üks hea lavastus.” 906 Ja needsamad Avo Üpruse poolt aastal 1989 kirjapandud sõnad kehtisid ka 1995. aastal, kui toimus “œOkasroosikese” viimane, 359. etendus. Lavastuse sünnist oli möödunud rohkem kui kaks korda kuus aastat.