II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
1990-NDATE AASTATE TEINE POOL
Oma uue hooaja avas Nukuteater 30.
septembril 1995 Janno Põldma nukunäidendiga “Koera pulm” .
Lavastas külalisena Ivo Eensalu. Selle sirmilavastuse eriliseks väärtuseks
olid karikaturist Heiki Ernitsa isikupäraselt kujundatud nukud ja lava.
“Koera pulma” tegevus toimus kodutute koerte varjupaigas. ” Ka
seal on oma rõõmud ja mured. Ka seal armutakse. Kuid tekib oht,
et armunud lahutatakse...” 985 Noori armunuid, koerapiiga Muriiat ja tema sõpra
Rommit mängisid A. Vaher ja M. Kampus.
V. Luubi lavastuses “Buratino”
mängiti paralleelselt nii elavplaanis kui ka sirmi- ja
marionettnukkudega. Lavastaja oli lähtunud A. Å apiro ja R. Aguri instseneeringutest A. Tolstoi “Kuldvõtmekese” põhjal. Lavastuse
parimaks stseeniks osutus Papa Carlo nukumeisterdamisstseen. Läbi
Tõnu Tamme näitlejatöö (elavplaanis) jõudis
saali Papa Carlo hingesoojus ja südamlikkus. Kunstnikutöö tegi
G. Randla ja muusikalise kujunduse Margo Kõlar.
R. Agur oli koostöös M. Undiga 1973. a lavale toonud uudse ning elavat
vastukaja äratanud “Punamütsikese” .
Ka tema teine, üle paari aastakümne hiljem sündinud “Punamütsike”
pakkus publikule lavastajapoolset, eelnevast lavastusest sootuks
erinevat uudset tõlgendust vendade Grimmide üldtuntud muinasjutust. Esmakordselt tegi juba
üle kolmekümneaastase lavastajastaažiga R. Agur kujunduse oma lavastusele ise.
Laval võis näha kahemeetrist nukukonstruktsiooni – Maavaimu,
kes jutustas lastele tuttavat lugu Punamütsikesest ja kurjast
Hundist. Maavaimu kogukatel õlgadel ja põlvedel olid sirmiteatri
mängupinnad, puutüve meenutavate tugevate jalasäärte vahelt
avanes aga katteriide varjust varjuteatri ekraan. R. Agur kasutas
taas oma lemmikvõtet, s.o teater teatris või mäng mängus vormi
– väikene nukk-ema jutustas oma nukk-tütrele muinasjuttu
Punamütsikesest, taustaks igapäevane kodune
miljöö supikeetmiste ja muude askeldustega. Laval toimuv
oli ühtlasi Maavaimu jutustus. Lavastuses võis täheldada mitmeid
huvitavaid tehnilisi leide, nagu mitu paari siputavaid nukujalgu
triibulistes sokkides; kääksuga avanev puujuur, mille alla sai
peitu pugeda; koos jänese püstitõusvate kõrvadega üleskerkiv
müts jne. Tänu omapärasele sisulisele tõlgendusele ja mitmetele
toredatele lavastuslikele võtetele oli lavastus nauditav erinevas
vanuses lastele ja täiskasvanuile.
1996. a esimese lavastusena esietendus Janno Põldma näidend
“Sõber
Kurk” , mis sai 1995. a Eesti Näitemängu Agentuuri
korraldatud uue draama konkursil esikoha. Nii autor kui ka kunstnik
Kalju Kivi on mõlemad tuntud joonis- ja nukufilmimehed.
“Nende kahe mehe filmilik käekiri ja visuaalne fantaasia on
kindlasti see positiivne värskendav loovmõtlemine, mis toob uut
hingust nukuteatrisse. Suurepäraselt sobib meeskonda ka noor
helilooja Tõnis Kaumann, kes vaieldamatu professionaalsuse ja
muusikalise huumoritajuga loob lavastuse meeleolu ja
temporütmi.” 986
E. Spriidi lavastus mõjus multifilmi paroodiana. Selles
oli nii lastele meelepärast vaatemängulisust ja nalja kui ka
täiskasvanutele mõistetavat absurdi ja paroodiat.
“Kuna keskne tegelane on Leiutaja (Margus Tabor), siis on näidendi lavaleseadjad lasknud
fantaasial lennata ning vaatajad näevad igasuguseid imemasinaid.
Ja muidugi Leiutaja leiutatud rääkivat Kurki (Meelis Sekk või Tiina Tõnis - E.V.), kes on pandud kentsakalt
kõnelema, mõtlema ning ka väsima.” 987
Lavastuses olid kenasti kasutatud nukuteatri võimalused
mängida topeltmängu – mängisid näitlejad elusuuruses sirmi
ees ja ka nukkudega sirmi taga. Tegelased olid naljakad, eriti
Jänes (H. Toompere), kes ei teadnud, “kas ta ikka on jänes
või hoopis karu või koer” .988 Tema tekst ja käitumine olid lõbusalt
absurdsed.
H.Chr. Anderseni järjekordse “Pöial-Liisi”
lavastuse seadsid rühmatööna lavale ja mängisid Helle Laas,
Riho Tammert ja Are Uder. Kaunid kuldlokilised
nukud ja lava kujundas Leenamari Pirn. Lavastuse omapäraks oli see, et sõnade
asemel kasutasid näitlejad vaid häälitsusi, muusikat ja
liikumist. Seetõttu oli seda lavastust hea esitada mis tahes
keeles kõnelevale publikule.
1996. a lõpul jõudis lavale veel teinegi üldtuntud muinasjutt
- vendade Grimmide “Lumivalgeke” .
Läbi aegade ühe kõige armastatuma muinasjutu kirjutas
nukuteatrile ja lavastas E. Spriit, võttes abiks K. Komissarovi dramatiseeringu. Oma
teatrivariandis püüdis E. Spriit pidada kinni algsest
muinasloost, nii nagu see oli kirja pandud umbes 200 aastat
tagasi.989 G. Randla suurejooneline lavakujundus ja meeldejäävad
nukud ning helilooja Sven Grünbergi muusika aitasid omakorda esile tuua
muinasloos peituvaid väärtusi ja võlu. Selles sirmilavastuses
mängisid Lumivalgekest T. Tõnis või L. Hanstin, Printsi M. Tabor või M. Sekk.
Mudilastele esietendusid 1996. a septembris kaks seikluslikku
sirmilugu: H. Männi “Töntsa-Täntsa”
ja E. Raua “Ninatark
muna” . Esimese lustaka loo karupoeg Töntsa-Täntsast
(Malle Peedo) täis nauditavaid sõnamänge ja
naljakaid äpardusi lavastas H. Laas ja kujundas L. Pirn. E. Raua
nukunäidendi esmalavastuses 1968. a mängis H. Toompere kaasa
näitlejana, nüüd oli ta aga lavastaja rollis. Kunstnikutöö
tegi Kalju Kivi.
|