NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

EESTI RIIKLIKU NUKUTEATRI KOLM AASTAKÜMMET

Aasta 1982 oli kolmekümneaastasele Eesti NSV Riiklikule Nukuteatrile kokkuvõtete tegemise aeg.

Neile kolmele aastakümnele tagasi mõeldes oli nii mõndagi, mille üle teatripere rõõmu ja uhkust võis tunda. Ent oli ka palju muret tegevat. Näiteks teatrit kolmkümmend aastat vaevanud ruumiprobleem. Oli küll lava, kus esineda, ent puudus proovisaal. Näitlejail polnud korralikke garderoobe. Jalutusruumgi jäi elavale publikule kitsukeseks. Väikese kodusaali tõttu oli pool teatrit peaaegu aasta läbi ratastel. 600 etendusest aastas anti umbes 400 väljaspool oma maja. Kolmekümne aastaga sõitsid Nukuteatri bussid näitetruppe vedades maha 1 602 890 kilomeetrit. See ei tähendanud aga lõbusaid ümbermaailmareise, vaid igapäevast väsitavat tööd: külmetamist, higistamist, sisse- ja väljaelamisi ning mis peamine – kunstitegemist ennekõike.907

Oma eksistentsi kolmandal kümnel püüdis Nukuteater visalt ületada arusaama temast kui pelgalt koolieelikute ja kooliea noorema astme teatrist ning tegi lavastusi teismelistele ja täiskasvanuilegi. Ent ikkagi näis noorele inimesele Nukuteatris käimine olevat niisama titalik tegevus kui nukkudega mängimine.

“œEriti valusalt sundis nukukunsti prestiižile mõtlema konkurss, mille teater kuulutas välja uute näitlejate saamiseks. Kui otsustada noorte näitlejapretendentide haridustaseme järgi, siis on pilt küll masendav. Enamikul pürgijaist oli varuks vaid viisipidamine ja (hull)julgus: peas ei ainsatki luuletusejuppi, proosapaladest rääkimata, keskkool pooleli – õpetajad ju nöögivad, küll “œõhtukas” veab läbi – teatrietendused tundmata. Neiu, kes väitis enda ainsaks hobiks olevat kirjanduse, teatas, kui tunti huvi ta lemmikautorite vastu: “œEesti kirjandust ma ei loe. Väliskirjandusest? Noh... noh see, kes kirjutas “œTriumfikaare” ” ... Mis siis tõmbas teatritööle? Ilmselt tubane töö, võimalik kuulsus (ikkagi laval), boheemlikud eluviisid (ikkagi näitleja!). “œTubasest ja lihtsast” tööst võiks jutustada iga näitleja, kes on äsja naasnud nädalapikkuselt ringreisilt mööda külmi kultuurimaju ja palavaid koolisaale, käed nukukantseldamisest surmväsinud. Võimalik kuulsus tähendab tihti seda, et mitte su kunsti, vaid iga su argielu sammu vaetakse läbi luubi. Boheemlikud eluviisid on aga tänapäeval ennemini lavapoiste kui näitlejate osa – lahtilastud jõutöömees leiab kohe uue tööpaiga, aga milline teater tahab kahtlaste elukommetega näitlejat... Isegi lõbu ja lust, mida mõnest artistist lavalt lausa purskub, on suure endaraiskamise ja samas -hoidmise tulemus. Rääkimata tööst endaga, lavastajaga, rolliga. Ja nii imelik kui see ka pole, kõik laste jaoks töötavad materiaalsed valdkonnad on võrdväärsed täiskasvanute omaga, kultuurivallas aga märkame tihti seisukohta, et lastele käib ka “œsakste vana” .” 908

Muret on tekitanud seegi, et kriitikute tugi ja tähelepanu on Nukuteatrile läbi aegade üsna pisuke olnud. Küllalt sageli on Nukuteatrist kirjutajad teatrile kasu asemel pigem kahju toonud. Nii kirjutas Rein Agur 1982. aastal murelikult: “œOn arvustajaid, kes tahavad lasteteatrist teha meelelahutusliku, käibekasvatuse retsepte jagava ettevõtte. Loomulikult ei sõnasta keegi oma soovi niimoodi, nagu siin on kirja pandud, kuid resultaat kujuneb selliseks. Varjatud mõtted heidetakse hoopis minema, ütlemata jäänud sõnad jäävadki tummaks, kus ilule vastukaaluks seatud inetu lubamatu on. Kõik lihtsustub eetilise informatsiooni kättejõudmise nimel. Tegelikult hävineb teatrikunst, kuna kunst ei ole siiski tükk nätsu, mis ennast lõputult tükeldada annab.”

Samas artiklis tõdes R. Agur kolmekümneaastase teatri ette kerkinud eriti teravat eakohasuse probleemi: “œKellele me oma etendusi teeme? Probleem on selles, kellele me oleme liiga targad probleemistiku ja vahendite valikult, ning kes meist targemad on. /.../ Iga laps on ju omaette individuaalsus. Vanusegruppidesse küll jaotatuna on nad ikkagi ka grupisiseselt erinevad /.../. On rumalaid ja tarku lapsi, nagu on rumalaid ja tarku vanainimesi. Kellele orienteeruda teatril? Ma arvan, et me teeme siiski õigesti, kui kõige sagedamini orienteerume targemale osale meie publikust. /.../ lastele on tarvis teha niisugust teatrit, kus lihtsustamine ja võltsimine on lubamatu. Etenduse teemaga seotud elulised probleemid, kas varjatud või varjamatud, peavad olema igas ausas lastele tehtud etenduses. Neid olematuks teha sellepärast, et osa lastest neid ei mõista, on väär ja ebaeetiline...” 909