II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
NUKUTEATER EI OLE AINULT LASTETEATER
Uudsena Nukuteatri repertuaaris mõjus Priit Pedajase lauluõhtu täiskasvanuile nimetuse all
“Hingekell” .
Niisugust intiimset teatrit polnud senini Nukuteatris tehtud.
Vahest ärgitas taolist lauluõhtut mängukavva võtma P. Pedajase
mitmekülgne loovisiksus, musikaalsus, tema kirjutatud
sügavmõttelised laulud ning ainuomane esitusviis, vaikne-mõtlik
hingeminev laul kitarri saatel. Lõpetanud TR Konservatooriumi
lavakunstikateedri 7. lennu, oli P. Pedajas aastatel 1976–1979
Nukuteatri muusikaala juhataja.
Külaliskriitik E. Kalmanovski kiitis seda lauluõhtut eelkõige
inimhinge sügavuse pärast, mis avanes läbi P. Pedajase
musitseerimise.804 Ka teisele vene kriitikule L. Nemtšenkole meeldis
“Hingekella” lavastus väga. Ta tõstis esile suurepärast
kunstnikutööd, lavalist kultuuri, lavastusest õhkuvat suurt
inimväärikust, tõsidust ja sügavust.
J. Swifti motiividel kirjutatud M. Undi näidend “Gulliver ja
Gulliver” oli pärast “Kuradiveskit”
(1961) teine nukulavastus täiskasvanuile. M. Unt kirjutas
Gulliveri loo poliitilise näidendina. Gulliveri osatäitja
H. Toompere: “” Gulliveri” näidend oli tol
ajal väga aktuaalne. /.../ Ja see oli ka niisugune aeg, kus ei
saanud otsesõnu rääkida olukorrast ja aktuaalsetest asjadest.
Siis kritiseeriti rohkem saunadirektoreid ja turukojamehi, aga
poliitikutest ei maksnud iitsatadagi. Ent selles lavastuses
tekkisid niisugused ilusad paralleelid, mida publik õigesti
mõistis ja aru sai. Eriti tuli see välja lavastuse esimeses
osas: selles, kuidas Gulliver käitus nende pisikeste liliputtidega
– see seostus kuidagi nii ilusasti suure NSV Liidu ja väikese
Eestiga. Pluss siis veel majanduslikud probleemid, mis selles
lavastuses kajastamist leidsid.” 805
R. Aguri sõnutsi oli täiskasvanute tüki
väljatoomise vastaseid ka Nukuteatris eneses.806 Selleks, et lavastada “Gulliveri” , tuli samal
ajal välja tuua ka lastetükk, milleks oli “Reinuvader
Rebase lood” . Täiskasvanutetükki oli vaja näitlejate
arenemiseks. Ühekülgne repertuaar toob teatavasti kaasa seisaku
näitleja loomingus. Tõsi küll, “Gulliveris” oli õnn kaasa
teha vaid osal Nukuteatri näitlejaist, neil, kes kuulusid R. Aguri
truppi. Peale nimitegelase Hendrik Toompere ja laulusolist Urmas Alenderi mängisid kaasa veel M. Peedo, M. Soomre, H. Kõrvits ja A. Uder. Neil tuli taanduda n-ö taustansamblisse,
millel tervikuna oli aga lavastuses väga suur osakaal. R. Agur:
“Tahan, et sõjamäng oleks lammutajate-tapjate orgia. Samuti
tulekahju: see on minu arvates oluline. Ei taha illustreerida.
Tahan näidata poliitika võikust. Otsime manipulaator Gulliveri ja
otsime edasi. /.../ Gulliveri kangelaseks teha me ei taha. Gulliver
ei ole meie maailma erandnähtus. Positiivset kangelast me ei otsi.
Gulliver ei tohigi olla maskuliinne... Naised on ju samas
kostüümis, ka nemad on Gulliverid.” 807
“Gulliveri” lavastuse suurimaks
väärtuseks olid muusika (J. Nõgisto, M. Kappel, ans. “Ruja” ), laulud ja liikumine.
R. Reiljan pidas “Gulliveri ja Gulliveri”
üheks Nukuteatri eredamaks lavastuseks, visuaalselt paiguti isegi
erakordselt huvitavaks. “Jaak Vausi lavakujunduses on rikkalikult toredaid leide,
alustades ümmargusest funktsionaalsest poodiumist, mille peal ja
ümber mängitakse, ning lõpetades hiiglastest ülikute
sõrmustatud kätega. Kiita tuleb samuti lavastuse meisterlikult
seatud valgustust. Ka Rein Aguril on olnud näitlejate ja nukkude
lavaleorganiseerimisel rohkesti fantaasiat: lavastuses on palju
huvitavalt ülesehitatud misanstseene. Näitlejatel on selles
erakordselt palju tööd, nad peavad peaaegu et iga viivu tagant
kellekski ümber kehastuma. Näitlejad liiguvad ja laulavad hästi
(kuigi mitte alati pole leitud Juhan Viidingu vaimukatesse värssidesse seda kõige
sobivamat suhet). Vaataja pilk peab liikuma üpris vilkalt,
nägemaks kõike laval toimuvat.” 808 Lavastuses oli nukkude ja näitlejate mänguga
loodud topeltprojektsioon. Näiteks kui üht nukku lüüakse,
nõksatab lisaks temale veel eeslavale tulnud näitleja jne. Terav
kontrast oli loodud I vaatuse pisikeste malenditena
manipuleeritavate nukkude ning II vaatuse hiiglaste vahel, kelle
suurtel kämmaldel Gulliver mõjus pisitillukese abitu
pöialpoisina.
H. Toompere Gulliver ilmus I vaatuses lavale elavplaanis:
võimukana oma mustas silinderkübaras, smokingus ning alt
narmendavates heledates pükstes. Pisitillukeste nukkude kõrval
mõjus ta võimuka ja hirmuäratavana. Gulliveris võis näha
suurriikluse, aga ka inimlike pahede sümbolkuju. Tema jalgade
vahelt läbi marssivad nukkud näisid väikeste, abitute ja
kaitsetutena. “Gulliveri” satiiriline, irooniline lavastus oli
väga mitmeplaaniline, mõtlemapanev ning nõudis intelligentset
publikut. Lisaks erisugustele nukkudele ja elavplaanile kasutati ka
maskimängu ning näitlejate näodki olid grimeeritud maskideks
(commedia dell ´arte põhimõttel).
“Gulliver” kui väga kaasaegne ja avangardistlik lavastus
pälvis laiemat tähelepanu. Seda vaatasid ka mitmed
külaliskriitikud. A. Girdziauskaite (Leedu): “M. Undi “Gulliver
ja Gulliver” (lavastaja R. Agur) on teatrile printsipiaalselt
tähtis etendus. See on missioonitunnetusega kirjutatud tekst.
Lugesin näidendi enne etenduse vaatamist läbi, keele
mittemõistmise tõttu läks etendusest siiski palju kaduma.
Lavastus paneb mõtlema, kes me õieti oleme, ja see, et pärast
etendust end ebamugavalt tunned, on väga hea. Torkas silma
näitlejate ja lavastaja hea üksteise mõistmine, ning see, mida
teeb H. Toompere Gulliverina, on jõukohane vaid vähestele
näitlejatele. Kujundus on huvitav, eriti I vaatus. II vaatuse
hiiglaste kujud võiksid ehk veel jubedamad olla...“809 J. Volodarskaja: “Ja lõpuks ” Gulliver ja
Gulliver” , mis seisab praeguses repertuaaripildis täiesti eraldi
ja annab kinnitust, et nukuteatris võib kõike teha. /.../
Näitlejate mäng on hea, aga lavastust vaadates sellele ei mõtle;
mõtled hoopis suurtele ja väikestele asjadele, inimelule. See on
näidend-enesetunnetus. Omas võõritatuses meenutas “Gulliver”
mulle Brechti. Muusika ja laul (U. Alender) on head, toredad
on ka visuaalsed efektid, nagu paraad Gulliveri jalge vahelt läbi
jms.” 810
Juba järgmisel päeval pärast “Gulliveri ja Gulliveri”
esietendust nägid rambivalgust “Reinuvader Rebase lood” ,
mis põhinesid Ernst Peterson-Särgava novellidel. See R. Aguri
lavastus oli illustreeritud lugemistund nendele, kes tulnud
teatrisse esimest korda elus. Hästi sobis selle laadiga
rahvalauludel põhinev muusikaline kujundus U. Alenderilt. H.
Toompere, U. Alender, H. Kõrvits, M Peedo, M. Soomre, M. Toompere ja A. Uder haarasid vaatajaidki oma
mängulustiga. Nad lugesid vaheldumisi muinasjutte, mängisid ja
laulsid ning ärgitasid ka publiku kaasa laulma.
|