NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

KÜMNENDIVAHETUSELE TAGASI VAADATES.

1960-ndate aastate lõpu ja 70-ndate alguse Nukuteatrile tagasi vaadates võib märgata püüdu oma seniseid žanripiire avardada. Kõrvuti algupäraste traditsiooniliste seikluslike nukukomöödiatega sirmil (“œMustkunstniku kübar” , “œMemme musi” , “œVembu ja Tembu” , “œKiki ja Miki” ) võeti repertuaari sisult märksa tõsisemaid ja sügavamaid näidendeid, kus väikesele publikule julgeti näidata ka elu tõsisemat, nukramat poolt (“œKureke ja Hernetont” , “œLugu sepast” , “œPikse pasun” ). Omalaadsed lavastused Nukuteatri repertuaaris olid ka V. Luubi W. Disney järgi tehtud “œMiki-Hiir tondilossis” ning R. Aguri instseneeritud ja lavastatud A. Tolstoi “œKuldvõtmeke” .

Aastail 1969–70 lisandus näitlejateperre seitse II õppestuudio kasvandikku (Evi Uus, Ly Lippur, Renate Luhavee, Andres Roosileht, Krista Urvet, Mare Soomre ja Reet Rootare). Koos esimeste stuudiolastega moodustasid nad nüüd juba üle poole näitlejate koosseisust.

“œEdasises töös lähtusid lavastajad Veike ja Agur oma loomingulises töös kumbki täiesti erinevatest seisukohtadest, mis ühe täisvereliselt professionaalse teatri juures pole sugugi halb nähtus, vaid ainult mitmekesistab ja rikastab teatri kunstilist palet. F. Veike pani oma töös enam rõhku lavastuste välisele hiilgusele, kasutades rohkelt efektseid trikke ning nõudis sealjuures näitlejatelt virtuoosset nuku käsitsemist. R. Agurile aga polnud niivõrd tähtis nuku meisterlik valdamine, kuivõrd näidendis peituva mõtte avamine. Ta ütles, et lapsi ei tule ainult naerutada ega hämmastama panna, vaid nende tunde- ja mõttemaailma avardada, et nad tänapäeva elunähtusi paremini mõistaksid. Vastavalt oma tõekspidamistele valis kumbki ka repertuaari.” 668

Suure osa Nukuteatri repertuaarist aastail 1968–1972 moodustasid algupärased nukunäidendid. Kahekümne viiest esietendusest (välja on jäetud aastavahetuse kontsertetendused) oli algupärandeid kolmteist. Teatri oma autorite loetellu kuulusid J. Kangilaski, E. Raud, U. Leies, O. Liigand, R. Reiljan ja E. Niit. Nii suure autoriteringi olemasolu oli kahtlematult hea, ent paraku just algupärase repertuaari juures ilmnes ühekülgsus, žanriline piiratus. Need olid enamasti elavalt kulgeva tegevustikuga lõbusad lookesed, kus sisuline külg jäi pinnapealseks, teisejärguliseks. Ühtlasi kaldusid teatri repertuaaris olevatest näidenditest paljud nn rutiinse pedagoogilise teatri valda. Viimast on R. Agur kommenteerinud järgmiselt: “œSelline teater ei austa oma lapsvaatajat. Ta leiab, et laps peab nii-öelda kõrvad kikkis kuulama, võtma seda, mis talle pakutakse, ja mitte vastu vaidlema. See on ju publiku alavääristamine. Poeetilise kujundi mõistmisega kaasneb teadmine, et publik saab sinust aru ja sina suhtud temasse kui võrdväärsesse.“œ669

Nukuteatri sisulise külje uuenemisele eelnes püüd muutuda visuaalses plaanis. Kõneldes 60-ndate aastate lõpu ja 70-ndate alguse Nukuteatri kunstnike töödest, ei saa unustada Jutta Maisaare lühikest, ent ergast loomeperioodi. Vahetades välja peakunstniku kohal juba väsinud R. Laidre, tõi ta teatrisse värvirõõmu ja sära. J. Maisaare aastail 1967–1970 tehtud üheteistkümnest tööst olid parimad “œMemme musi” oma läbitunnetatud ruumilise lavapildi ja armsate nukkudega, “œTahan olla suur” napp ja lakooniline lava kolme pöörleva ristküliku, maitseka värvikombinatsiooni ning isikupäraste nukkudega, “œMuinasjutt hiirepojast” tinglik-stiliseeritud lavapilt. Muidugi lisandub siia “œKurekese ja Hernetondi” lahendus kunstnikule harjumuspäratuis mahedais värvitoonides. Tähelepanu äratasid ka omapärased nukud.

Palju uusi tuuli lava- ja nukukujunduses tõi Jaak Vausi asumine Nukuteatri peakunstniku kohale 1971. aastal. J. Vausi tulekut ja algavat koostööd R. Aguriga võib seostada uue tõusuperioodi algusega. R. Agur: “œJaak Vaus tuli meile verivärske tudengina, mõtteid täis. Selleks ajaks oli meil juba ka oma n-ö noorte trupp, kellega ka Jaak Vaus liitus. Nüüd me tundsime end juba kindlamini, võisime mitte ainult rääkida ja unistada, vaid ka oma mõtteid realiseerida.” 670 Elsa Startšenko: “œKui Jaak Vaus Nukuteatrisse tuli, siis olid tal nukud rohkem õnnestunud kui ülejäänud kujundus. Esimesed lavastused tulid Jaagul lavakujunduselt võib-olla ehk liiga kirjud, nii et nukud nagu uppusid sinna ära. Aga muidugi, mida edasi, seda paremaks ja ka huvitavamaks ning sümboolsemaks tema kujundus läks.” 671

J. Vaus äratas tähelepanu juba päris esimeste töödega. Tema esimesed sammud nukuteatri tohutute võimaluste maailmas olid julged ja eredad. Igas töös oli märgata noorele inimesele omast otsivat vaimu ja julgust. Nii nagu R. Laidre, nõnda oli ka J. Vaus kohe algusest peale väga tööga koormatud. Aastail 1971–1972 oli kaheteistkümnest esietendunud lavastusest üheksa tema kujundatud.

Nukulava kujunduses taotleti lakoonilisust ning paremaid mänguvõimalusi. Uus eritasandiline liigendatud sirm laiendas tublisti mängupinda ning võimaldas näitlejail ilmuda kord publiku ette, kord varjuda sirmi taha. Stiliseeritud nukkude välimuses võis eelkõige märgata püüet avada nende seesmist olemust ning ülesannet. Intervjuus E. Purjele ütles O. Liigand: “œVäär on see, kui arvatakse, et nukuteater on suure lava kunst miniatuuris. Teatris nagu üldse kunstis on kujutlemisobjektiks inimene. Suurel laval sünnib see läbi inimese, nukulaval aga läbi elutu nuku. Seetõttu on nukkudel suur üldistusjõud, nad väljenduvad allegooria kaudu. Üldistatud, sümboolsed kujud /.../ on suutelised väga suuri ja filosoofilisi mõtteid kandma.” 672

Nukuteatri kunstnike saavutusi madaldas etenduste kunstilis-tehnilise taseme ebaühtlus. Teater oli palju rännakutel. Statsionaaris anti vaid kuuendik etendustest. Eri paigus olid aga esinemistingimused erinevad.673 Ka olid tekkinud omamoodi käärid tingliku lavapildi ja nukulaval valitseva realistliku ning poeesiakauge dramaturgia vahel.674

“œNukuteatri etendus on peaaegu alati sünteetiline – selles põimuvad sõna ja tegevus, nukud ja nende elukeskkond, muusika ja helitaustad. Rõõm on tõdeda, et teater on muusikale suurt tähelepanu pööranud: enamik lavastusi läheb koos originaalse muusikaga, kusjuures koostööle on kutsutud paljusid meie silmapaistvamaid heliloojaid. Nende hulgas on olnud B. Kõrver, E. Tamberg, H. Otsa, Ü. Vinter, A. Oit, J. Koha, A. Pärt, K. Sink jt,” kirjutas V. Kivilo. Ja lisas samas: “œKüll oleks tore, kui säärases esinduslikus rivistuses saaks üles lugeda ka meie nimekaid kirjanikke, kes nukuteatrile kirjutaksid!” 675

V. Kivilo arvates ei olnud aga tollal lood kaugeltki korras helitehnilise baasi ja võimendusseadmetega Nukuteatri päriskodus Tallinnas. “œAndekalt loodud ja väikesele koosseisule kujukalt instrumenteeritud muusika kaotab paraku paljugi oma mõjust, kui vaataja seda kahjuks küllalt ilmekalt-reljeefselt ei kuule. Võimaluste piires tuleks selles suhtes juba lähemal ajal midagi ette võtta. Muidu võib teater kaotada oma heliloojatest kaastöölised, kellel on ju igapidi õigus pretendeerida etenduse kaasautori nimetusele. Kes siis tahab pooltühja või poolikute resultaatideni jõudvat tööd teha?” 676

Üheks Eesti Riikliku Nukuteatri arengu piduriks sai kuuekümnendate aastate lõpus kasutusele võetud kolmetrupisüsteem, mille tingis suur etenduste arv aastas. Plaanilised näitajad olid teatrile kõrgemate instantside poolt ette kirjutatud. Nii oli kõigis teatrites üle terve NSV Liidu. Kõikjal pidi olema etenduste arv väga suur. Rõhku hakati panema mitte kunstilisele tasemele vaid plaanilistele näitajatele, võimalikult suuremale tulule. Suurendati etenduste arvu hooaja vältel, samal ajal ei pööratud küllalt tähelepanu nende kunstilisele küljele.677

Jaguneti kolmeks trupiks, tekkis kolm teatrit ühes teatris. Üks trupp võis anda ringreisietendusi, teine aga samal ajal omas majas uue lavastusega proove teha. Ka meisterlikkuse tasemelt ja koolituselt olid trupid erinevad. Küllaltki raske oli viia näitlejat ühest trupist teise või haarata ühe trupi näitlejat teise trupi lavastusse.678

K. Renel: “œKõik sõltus ju etenduste plaanist ja uuslavastuste plaanist. Ja kuna plaani täitmisega jäime hätta, siis loodi kolme trupi süsteem, et saaksime rohkem etendusi anda. Etenduste andmine omakorda sõltus sellest, kas teatril oli masinaid, et saaks kaks truppi maakondadesse välja sõita ja kolmas trupp võiks linna jääda.” 679

Ometigi võis Nukuteatris, nii nagu Eesti teatrielus tervikuna, täheldada uuenemistendentse. Kasvas allegoorilise kujundi osatähtsus ja vormilise külje mitmekesisus. Teatrikunstis oli märgata süüvimist karakterituuma ja uute väljendusvahendite otsingut.

Ülevaadet 1968.–1972. a Nukuteatrist sobib lõpetada V. Kivilo kui ühe neil aastail Nukuteatrist kõige enam kirjutanud kriitiku sõnadega: “œKahjuks on see teater kriitika vaateväljast rohkem kõrvale jäänud kui ükski teine. Ometi antakse ka seal etendusi ja tehakse üsna tõsiselt võetavat kunsti. Vahepealsest stagnatsiooniperioodist näib teater igatahes üle saamas olevat. Seda enam peaks ta muude kollektiivide kõrval huvi pakkuma ka laiemale teatriüldsusele, kerkima tema tähelepanu orbiiti. /.../ nukuteater /.../ pakub oma vaatajatele üldiselt head vaimutoitu ning on viimasel ajal hakanud ka oma vaatajate emotsionaalset skaalat laiendama ja neile südameharidust andma; /.../ Oodata jääb, et teater julgemalt laiendaks oma etenduste žanrit ja püüaks leida uusi väljendusvahendeid. /.../ Publik on tal küll erk ja vastuvõtlik, teatri enda fantaasialend aga ei tohiks mingil juhul madalaks jääda.” 680