NUKUTEATER TAAS DRAAMATEATRI JUURES (1948 – 1951)

RAHVUSEEPOSE KANGELASED NUKULAVAL

Tõeliseks katsumuseks sai nukutrupile Muia Veetamme näidend meie rahvuseepose ainetel “œKalevipoeg ja sarviklased” . Tegu oli suurlavastusega, kus oli rakendatud rohkesti näitlejaid. Kontrolletendusejärgsel arutelul hinnati näidendi idee õnnestunuks. Avaldati arvamust, et M. Veetamme näidend viib lapsi eesti folkloori juurde ja “œõpetab seda eepost väga armastama” .229

Nukke oli palju ja mitmesugustes süsteemides. Hiiglasuured nukud ei tahtnud kuidagi alluda näitleja tahtele. Huvitavad olid selles lavastuses kasutatud miimilised nukud.

Mänguväljana kasutati tervet Draamateatri suurt lava nagu ka varem “œReinuvader Rebase” lavastuses. H. Vaag oma mälestustes on F. Veike lavastuse kohta kirja pannud järgmised read: “œKa selles lavastuses andis Veike oma tohutule fantaasiale piiramatu voli. Kasutati jälle suuremõõtmelist lava, dekoratsioon oli niivõrd rikkalik, et näitlejaile laval liikumiseks peaaegu ei jätkunud ruumi. Tegelaste arv oli väga suur; peale nukutrupi võeti kaasa mängima suur hulk Draamateatri näitlejaid. Etendus kestis üle normaalse pikkuse. Etendusi selle lavastusega palju ei suudetud anda, käis üle jõu. Repertuaarist pidi ta välja langema ka seetõttu, et näidend ise oli nukulavale sobimatu. Teksti oli liiga palju, tegevust vähe. Sarvikud ajasid lastele hirmu peale.” 230

Lavastuse suurima puudujäägina märgiti nukkude puudulikku liikumistehnikat. Küllap oli selle peamiseks põhjuseks vähene jaava- ning miimiliste nukkude kasutamise kogemus. Mitmesuguses süsteemis nukke alles katsetati, et nende väljendusvõimalusi tundma õppida. Õnnestunumad olid lavastuses väikesed väledad loomkäpiknukud. Lavastaja F. Veike mälestus sellest tööst seostub kõigepealt A. Jõgi väga huvitava karakteerse kõnemaneeriga ja hästi liikuva Siili rolliga.231

Kunstinõukogus suhtus lavastusse eriti kriitiliselt tollane kultuuriametnik Jevgeni Porvatov: “œ/.../ loen tõsiseks puuduseks selles etenduses nukkude primitiivsuse, puuduliku nukukäsitluse, nukud on piiratud kahe-kolme liigutusega, kuid me teame, et sõrm-(käpik)nukud omavad väga palju võimalusi. /.../ Sellega seoses tekib individuaalsuse puudumine nii nukus kui osatäitjas endas. /.../ Soosorts (abiline), temal ainukesena on suu avamine. Ometi võiks kasutada sõrmi nii, et põsed liiguksid, silmad liiguksid. /.../ Ma ei näe näitlejate ja näitejuhi läbimõeldud tööd. Nukud on võrdlemisi puhtad oma väljatöötluselt. Liikumised on puudulikud. Kõnes teie ei tunne, kes räägib. /.../ – kuju individualiseerimist ei ole. Võitluses sortsidega võiks näidata, et Kalevipoeg ühe viskab alla kaljult, teise lööb pooleks, kolmanda... Siin oli rohkem rabelemine, siia-sinna jooksmine. See on töö kvaliteedi küsimus – süvenemine kuju välisesse väljatöötlusesse. See mõjub ka kuju sisemisele väljendusrikkusele. See osutus niivõrd puudulikuks, millega ei või leppida. Me peame nõudma paremat tehnilist lahendust.” J. Porvatov toob näitena merestseeni: “œ/.../ see oli näidatud nii, et Kalevipoega ei olnud näha. Lained olid nii kujundatud, et me neid ei usu, et need olid lained.” Illusiooni merest, “œillusiooni Kalevipoja püüdest saada kätte sortsi (Tuuslarit)” J. Porvatov lavastusest ei leidnud. R. Kuremaa Kalevipojale heitsid mitmed kunstinõukogul viibinutest ette tema hääle ning kogu esitatud kuju nõrkust, mittevastavust Kalevipoja kui rahvuskangelase klassikalisele tüüpkujule.232 Ent näitleja tähelepanu, kogu tema füüsis oli keskendunud kohmaka ja raskekaalulise nuku liigutamisele, jätmata talle võimalust psühholoogiliseks süvenemiseks.

Ajakirjanduses avaldatud lapsevanema (O. Rünk) arvamus Kalevipoja rollikäsitluse kohta ühtib kunstinõukogu omaga: “œKalevipoeg nukuna ei anna ega saagi anda publiku poolt oodatud-loodetud kangelaskuju: ta on selleks liig paindumatu, tema hõljuvad liigutused ebausutavad, tema kõne (eemaloleva näitleja suust) liiga nõrk, vajalik miimika puudub. /.../ Kaaskangelased – Olevipoeg (Edgar Vilba), Sulevipoeg (Olaf Paesüld) ja Alevipoeg (Hermann Iila) – esinevad näidendis millegipärast hoopis nigelate vennikestena, kes kaugeltki ei sobi Kalevipoja võitlus- ja võistluskaaslasteks, nagu nad esinevad eeposes.” O. Rünk ei pidanud õigeks ka “œpilkast pimedust Kalevipoja ja Sarviktaadi võitluse ajal, kus ainult kokkupõrkavatest mõõkadest paiskub sädemeid, mis annavad nõrku sähvatusi. On ju see Kalevipoja viimane otsustav võitlus tema võitluste sarjas sarviklastega. Just seda viimast otsustavat võitlust tuleks näidata üksikasjaliselt, et võitluskäigus selguks Kalevipoja üleolek Sarviktaadist nii jõu kui ka osavuse poolest. Kuidas võib siis pakkuda seda tähtsat stseeni nii, et sellest õieti mitte midagi näha pole!“œ O. Rünk kiitis küll Draamateatri nukutrupi julgust ja ettevõtlikkust nii keerulise lavastuse kavvavõtmisel, kuid arvas siiski, et "Kalevipoeg ja sarviklased" oleks olnud õigem tuua lavale elavate näitlejatega.233

Kontrolletendusejärgne kunstinõukogu hindas kõrgelt Villem Reimanni loodud “œrahvapärast, õnnestunud intonatsioonidega” muusikat, milles “œrahvamuusika moment on õigesti väljendatud” .234

Lavastuse “œKalevipoeg ja sarviklased” näol oli siiski tegu huvitava katsetusega. See võis oma suurejoonelisuses olla omas ajas väga huvitav ja otsinguline lavastus. Oli ju selles lavastuses kasutusel rohkesti erinevat süsteemi nukke. Rikkalikult oli kasutatud mitmeid lavatehnilisi võtteid nagu sädemed, tuli, merelained, äike, tuul jne. Paraku jäi kogumulje liiga kirevaks ja sisulises mõttes mitmeti arusaamatuks ning segaseks.