NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

“œMAJAKE RATASTEL” JA “œMEMME MUSI” – EDUKAD RIIA FESTIVALIL

Taas sirmilavastusena esietendunud Bulgaaria autori Atanas Pavlovi näidend “œMajake ratastel” oli traditsiooniline muinasjutt võlumajakesest, mis liikus ainult laulu saatel. See majake oli laste päralt seni, kuni nad olid head, kadus aga kohe, kui kellelegi ülekohut tehti.565

Selle lavastuse puhul täheldas kriitika lavastaja R. Aguri ja kunstnik A. Undi õnnestunud koostööd. “œLavakujunduse kunstiline lahendus on terviklik ja põhjendatud. Kuna majake ühtelugu edasi liigub, oleks pidev dekoratsioonide vahetamine vägagi tülikas. Projektsiooniga tegevuskohtade markeerimine on aga hästi paindlik ja operatiivne võte. Samal ajal ei jää projektsioon ainuüksi taustaks, vaid sulab orgaaniliselt tegevusega kokku. Nimelt on rida episoodilisi tegelasi samuti antud projektsiooni abil,” loeme D. Normeti arvustusest. Kriitik jätkab samas: ” Nukkudest on kõige meeldejäävam onu Ai. Juba dramaturgilise materjali poolest on ta huvitav ja ainulaadne, mida näidendi teiste rohkearvuliste tegelaste kohta kahjuks ütelda ei saa. Karu Mõmmikul ehk on veel individuaalseid jooni. Teised on kirjutatud tavalise šablooni järgi: pai poiss Tõnu, vaene külmetav Pääsuke, tragi koer Pontu, salakaval Rebane ja tema õel, kuid rumal paarimees Hunt. Need kujud võivad südamerahuga ühest nukunäidendist teise rännata ning igal pool vastavalt skeemile otsekohe tegutsema hakata. Huvitavaks näitlejatööks kujunes Lembo Mägi onu Ai. Nuku originaalne kunstiline lahendus annab võimalusi ootamatuteks mängulisteks efektideks: kui äkilise loomuga onu Ail järjekordselt hing täis kargab, siis puhub ta ennast ka sõna otseses mõttes täis. Kõhna, lotendavate rõivaste ja liikmetega vanamehe asemele tekib järsku priske, pingul, seene- või vihmavarjutaolise kujuga isik.“œ566

“œMajake ratastel” sündis ajal, mil Nukuteatris ansamblimäng oli veel välja kujunemata. Etendustes köitsid tähelepanu ja pälvisid publikumenu mitmed eredad näitlejatööd. F. Veike on meenutanud R. Kuremaa Karu, kes ülejäänud seltskonda kohati “œsurnuks mängima” kippus: “œRaivo Kuremaa nukuplastilisus oli nii tugev, et varjutas need, kes ei osanud nii hästi nukku liigutada. Ta tõmbas tähelepanu endale ega allunud režiile.” 567

“œMajake ratastel” oli karakteritetükk, hoolimata sellest, et nii mõnegi karakteri ereduses jäi autoripoolselt vajaka. Ent lavastaja ja näitlejad püüdsid omalt poolt mõndagi huvitavat juurde pakkuda. Meta Jürgo: “œMina mängisin selles lavastuses Pääsukest. Igal loomal oli võlumajas sõidu ajal midagi ette kanda: kas laulda, trummi mängida või muud. Aga Pääsukesel mitte midagi. Mina mõtlesin, et teen ka midagi. Läksin oma Pääsukesega teistest ettepoole ja võtsin väga kõrgelt, oktaav või kaks teistest kõrgemalt viisi üles. Pääsukese nokk käis samal ajal hästi laialt lahti. Teised naersid ja plaksutasid ning ka Rein Agurile see laul meeldis. Nii jäigi Pääsukese laul sisse.“œ568

Lavastuses oli mitmeid õnnestunud stseene. “œEtenduse võluvaimaks momendiks on aga Pontu (Kalju Renel) kohtumine elevandiga (projektsioon). Väike lontkõrv pärib hiiglaslikult loomalt, kus on Pääsukese ema. Vastust aga ei tule. Elevant vaikib suursuguselt. Pontu aga seisab tema ees, parem kõrv pingsaks kuulamiseks tõstetud. Järgneb veel kord sama küsimus ja uuesti tõuseb kõrv kuulamisvalmilt.” 569

“œMajake ratastel” võeti kaasa Baltimaade nukuteatrite II festivalile, mis toimus 23.–29. novembril 1968 Riias. R. Reiljan kirjutas teatri festivaliesinemisest Nukuteatri hooaja ülevaates: “œKartsime pisut lavastuse “œMajake ratastel” pärast, sest see ei saanud viimastel proovidel kuidagi hoogu sisse, tegelaste vahel ei tekkinud õiget kontakti või, teatri keeles öelduna, “œhaakumist” . Kuid vastu ootusi toimus festivalietendusel lausa ime. Etendus läks algusest peale toreda hooga ja kulges tõusujoones.” 570 R. Agur pälvis selle lavastuse eest parima noore lavastaja preemia ja R. Kuremaa ning K. Renel näitlejapreemia. Ka S. Obraztsov hindas seda lavastust kõrgelt. Lisaks väntas Kesktelevisioon lavastusest “œMajake ratastel” filmi, mille võtted toimusid Tallinnas vabas looduses.571

Teine lavastus, mida mängiti Riia festivalil, oli E. Kuusi “œMemme musi” . H. Toompere: “œ” Memme musi” oli niisugune kangelasnäidend, kus kõige pisem jänku läks hundile ja rebasele vastu – tooma tagasi äravarastatud kapsapead. Ja ainsaks “œrelvaks” oli tal “œmemme musi” . “œMemme musi” – see oli niisugune ilus sümbol, mis tähendas kodukaitset ja emaarmastust, mida see väike jänkupoiss endaga kaasas kandis. /.../ Selles tükis oli juba tõsisem iva sees.” 572 “œNäidendi mõte – suur armastus teeb ka väikese ja abitu tugevaks ning annab talle jõudu kangelasteo sooritamiseks – realiseerus lavastuses hästi,” nentis R. Reiljan.573 F. Veike lavastuses oli südamlikku huumorit, isegi sentimentaalsust. J. Maisaare kujunduses oli läbitunnetatud ruumilisust ning nukkude armsust.

Riias sai “œMemme musi” rohkesti auhindu: F. Veike lavastajatöö eest, J. Maisaar kujunduse ja V. Tarkpea muusika eest. Näitlejapreemia said V. Luup ja M. Peedo. V. Luup Röövliselli-Rebase rollis demonstreeris suurepärast nukuliigutamisoskust, M. Peedo Pisipõnni osatäitmine oli kriitikute hinnanguil läbi mõeldud – tunnetatud viimase detailini.574 V. Luup pidas eriti oluliseks nuku mehaanilist täiuslikkust. “œRöövliselli osa mulle meeldis. Ja see nukk oli ka hästi õnnestunud. Igakord mind ei rahuldanud need nukud, mis töökojas tehti. Seepärast ma hakkasin jälgima nukke juba nende valmimise käigus. Ma püüdsin juba eos avastada vigu nende mehaanikas, et poleks pärast ümbertegemist. “œMemme musi” Rebasele mõtlesin ma ise mehhanismi välja ja sain ta enam-vähem liikuma, nagu ise tahtsin.” 575

Seega läks Eesti Nukuteatril Riias Baltimaade nukuteatrite II festivalil juba tunduvalt paremini kui kaks aastat tagasi. “œHinnati Eesti Nukuteatri kõrget näitlejakultuuri /.../. Meeldisid teatri uute kunstnike tööd: Jutta Maisaare läbitunnetatud ruumikujundus ja nukud (“œMemme musi” ) ning Aime Undi stiliseeritud, dekoratiivsed taustad (“œMajake ratastel” ).” 576 Puudujääke märgati meie festivalitükkide dramaturgilises materjalis.

Kõik festivalil osalenud nukuteatrid, sealhulgas ka Eesti Nukuteater, jäid aga Kaunase Nukuteatri varju. “œLeedulaste muusikaline programm nukulaval “œEgle – Ussikuninganna” jättis tervikuna väga sügava mulje,” nentis meie Nukuteatri pedagoog E. Purje.577 “œSellest Leedu suure poetessi SalomĆ«ja NĆ©rise poolt kirja pandud muinasjutust olid Kaunase Nukuteatri peanäitejuht S. RatkeviĨius ja kunstnik V. Mazuras loonud ereda, lüürilis-eepilise koega klassikalises stiilis nukulavastuse, mis võlus lakoonilisuse, musikaalsuse ja nukuteatrile omase sümboolikaga. Dekoratsioonide ja nukkude kujundamisel oli kasutatud leedu rahvapärast õle- ja kõrkjapunutise imitatsiooni, mis mõjus väga maitsekalt ja väljendusrikkalt,“œ meenutas O. Liigand.578 Seega oli meie nukuteatriinimestel leedulastelt nii mõndagi õppida.

Nagu “œMajake ratastel” , oli ka Riia festivali järgselt lavale jõudnud R. Aguri lavastus “œTahan olla suur” seikluslik nukukomöödia sirmil. G. Sapgiri ja G. Tsõferovi näidendi tõlkis teatri tarvis E. Niit, muusika kirjutas V. Tarkpea ja kujundas J. Maisaar. Kriitika heakskiitu ja tähelepanu pälvis eelkõige lavastuse kujundus. See oli napp ja lakooniline ning nukud pääsesid hästi mõjule. Siin oli maitsekaid värvikombinatsioone ning lõbusaid leide, näiteks eri värvi lapikestest tilluke päevavari lõvi aseme kohal. Nukud olid huvitavad ja nii isikupärased, et kedagi ei häirinud musta kassi ja kollase kaelkirjaku kõrval lilla elevandipoeg ja helesinine jänku. “œTäielikuks vastandiks lõvile on kaelkirjak. Lõvi suures traagiliste kulmudega näos on olemas avanev suu. Kaelkirjaku väikeses peas “œei liigu ükski närv” . Kuid see tõsiasi saab selgeks ainult hoolikal vaatamisel, sest etenduse käigus tekib kindel mulje, et kaelkirjaku nägu vägagi liikuv ja ilmekas on. /.../ Näitleja Olaf Paesüld valdab oma nukku meisterlikult. Tema käitumises avaldub aktiivne suhe kõigesse toimuvasse. Ta on irooniline, agar, uudishimulik, innustunud ja rõõmus. Ja kui ta solvunud on, siis väljendab kogu tema selg “œsüdamepõhjani solvunud olemist” .” 579

R. Reiljani arvates oli lavastuse suurimaks õnnestumiseks noore näitleja, teatri õppestuudio kasvandiku Helle Laasi nüansirikas ja humoorikas peaosatäitmine – väike vallatu, jonnakas kassipoeg.580 H. Laasi headest nukunäitleja eeldustest andsid tunnistust meisterlik nukuplastika ning hääle ja liikumise kooskõla. D. Normet heitis aga ette, et “œlavastuses on vähe rõhku pandud huvitavate misanstseenide loomisele” .581 Seetõttu mõjusid dialoogid staatiliselt ja jäid publiku jaoks igavaks.