NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

NÄIDEND INIMESE JA LOODUSE SUHETEST

Seda, et Nukuteater ei loobunud tõsiste probleemide käsitlusest, näitas prantslase Renê Pillot’ nukunäidend “œMeie majas” (1983). See väikene kahe näitlejaga (P. Sikkel ja T. Raadik, hiljem Ü. Vihma) ökoloogia valdkonda tungiv kammerlik lavalugu kõneles vajadusest säilitada, hoida ja kaitsta enda ümber loodust niisugusena, et seal oleks hea elada lapsel ja loomal. R. Lauksi lavakujunduses olid äratuntavad Tallinna uute linnaosade ebasõbralikud paneelelamud. Lavastuses oli kasutatud V. Luige, H. Runneli, B. Alveri ja L. Tungla meeleolukaid luuletusi. Lauluviiside autoriks oli T. Raadik.

“œ“œMeie majas” on sotsiaalne muinasjutt. Selle sisu sügavus avaldub nüüdisühiskonna aktuaalsetes probleemides nagu looduse ja inimese suhted ning inimese osa neis. (Kahjuks ei kohta nüüdismuinasjutte meie teatrilavadel just sageli.) Väikesed vaatajad viiakse selles kokku sündmuste ja olukordadega, millele nad seni on tõenäoliselt vähe mõelnud. Praegused uuslinnade noorukesed teatrisõbrad võivad vaid unistada nende isade-emade lapsepõlve mängumaast.” 910

Nagu “œOkasroosikese” , nõnda oli ka “œMeie maja” puhul tegu lauateatriga. Seekord oli aga laud suur ja ümmargune ning täitis ühtaegu ka pöördlava funktsioone. Selle tühjale, veidi publiku poole kaldu pinnale rajatakse vaataja silme all loodusmaastik. Selles idüllis võiks kanake rahulikult muneda ja poegi välja haududa. Seda seni, kuni kuri Ehitaja oma müriseva ekskavaatoriga rohelise maastiku olematuks muudab. Etenduse ähvardavate helide saatel lammutatigi aiamaja koos seda ümbritsevate lillede, puude ja rohukamara minemapühkimisega. Üksteise järel kerkisid sellesse paika kõrged tornelamud ja tossavad korstnad kui hirmuäratavad monstrumid keset kõledat tühjust. Heitunult eksles majahiiglaste vahel kanake, otsides asjatult sobivat kohta munakesele.

Lavastaja R. Agur oli suutnud teatraalsete vahenditega teha täiskasvanute maailma globaalsed probleemid mõistetavaks kõige väiksematelegi teatrikülastajatele. Lavastuse kaudu püüti puudutada vaataja hingekeeli, teha teda osasaajaks väikese õnnetu linnukese muredest ja võitlusest loodusesõbraliku maailma säilitamise eest kalgi ja tundetu inimese – Kurja Ehitajaga. Pisikesed poisid ja tüdrukud, kes vaatasid etendust “œMeie majas” , on ju tuleviku maailma kujundajad, ja kui nad suudavad oma lapsesüdames tunda valu väikese linnukese vaevade pärast, siis ei saa neist kunagi Kurja Ehitajat – nii lootsid arvatavasti lavastuse tegijad.

R. Agur on oma lavastust pidanud hingele kalliks ja teatri repertuaaris olulisel kohal olevaks. Isegi paremaks, kui olid varem lavale jõudnud ja palju kiitust toonud “œTuhkurhobuse saatus” , “œPessi ja Illuusia” ning “œOkasroosike” .911

Sama aasta veebruaris jõudis Nukuteatri lavale valik Ellen Niidu lastelugusid pealkirja all “œKrõlliga ja Krõllita” . Lavastuse seadis kokku Anni Kreem, olles ühtaegu ka üks kolmest osalisest. Lisaks temale jutustasid, laulsid ja mängisid lavakavas veel Veiko Jürisson ja Taivo Niitvägi. Viimane hoolitses ka lavastuse muusikalise külje eest ning kirjutas ise mõned lauluviisid ja nende sõnad. E. Niidu kirjanduslikul materjalil põhinevat lavakava võis iseloomustada kahe sõnaga – rõõm, fantaasia. R. Agur ootas esinejailt suuremat emotsionaalsust. “œPraegu on etendus vaid heal “œkultuursel” tasemel ja ega seda olegi vähe. Muusika on hea. Niitvägi oskab laval olla, ka tema režissuur on toeks.” 912

Murest ja missioonitundest sündis teatri tollase koostööpartneri, koondise Tartu Autoveod initsiatiivil Mario Kivistiku liiklusteemaline nukunäidend “œTänavatund” (1983). H. Toompere lavastuse praktiliseks eesmärgiks oli kaasa aidata liiklusalaste teadmiste levitamisele laste seas. “œTänavatund” oli eelkõige puhtdidaktiline lugu sirmil, kus mängulis-illustreerivas vormis näidati lastele, milliseid vigu tänaval liigeldes kõige sagedamini tehakse, ning ühtlasi õpetati tundma liiklusmärke ja liikluseeskirju. Selle lavastuse kujundas R. Lauks ja muusika kirjutas E.-S. Tüür. Kaastegevad olid näitlejad O. Paesüld, K. Renel, M. Mander (Soomre), E. Uus, H. Gustavson. Koos liiklusinspektor Mare Arnaga käidi peaaegu kõigis koolides üle Eestimaa. Kuna liikluskasvatust peeti sel ajal väga oluliseks, järgnes sellele 1986. a M. Kivistiku “œVusserdused kooliteel” . Sellegi lavastas Tartu Autovedude toel H. Toompere ja kujundas R. Lauks.