II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)
TAGASIVAADE ESIMESELE TEGEVUSAASTALE
Nukuteatri esimese tegevusaasta repertuaaripildis torkab silma
vene dramaturgia täielik domineerimine. Seitsmest uuslavastusest
oli ainsaks algupärandiks H. Vaagi “Ahnus ajab
upakile” . Kriitika süüdistas teatri juhtkonda selles,
et pole loodud vajalikke kontakte eesti
lastekirjanikega.285 Ent tol ajal ei teadnud teatritegijad ega ammugi
mitte kirjanikud, milline peaks olema vahe suure lava ja nukulava
dramaturgia vahel. Üha enam hakkas selgeks saama, et nukunäidend
peab olema elav, tegevuslik, võimalikult minimaalse tekstiga.
Staatilisi nukktegelasi oli pisipublikul lihtsalt igav laval
lobisemas kuulda. Liiati kui veel tekst pealetükkivalt didaktiline
või moraliseeriv juhtus olema. H. Vaag teadis, mida nukk nõuab ja
kui kaua kannab dialoog. Tema näidendid olid enamasti väheste
tegelastega, võimalikult mudilastepärased ja lihtsa
dramaturgilise ülesehitusega. Nende kirjutamisel oli arvestatud
tollase nukuteatri võimalusi. Iseküsimus on see, milline
oli nende nukunäidendite kirjanduslik väärtus. Aga ilmselt
alahinnati neil aastail ka laste vastuvõtuvõimet, püüti iga
hinna eest järgida eakohasuse nõuet. Lastele pidi kõik laval
nähtav olema selge ja arusaadav. Ei osatud õigesti hinnata
väikestest inimhakatistest publiku loova mõtlemise ega sügavate
emotsioonide tähtsust. Kunst lastele (teatrietendus, film,
kirjandus jne) pidi last tingimata manitsema hoolsale õppimisele,
kuulekusele, alluvusele täiskasvanu diktaadi suhtes jne.
Nii lavastuslikult kui ka kujunduslikult oli enamik esimese
hooaja lavastusi võimalikult naturalistlikud. Kunstnik R. Laidre alles otsis võtit nukuteatri maailma. Suurt
puudust tunti nukuskulptorist ja nukutehnikust. Esialgu tuli läbi
ajada vaid kahe mehega: kunstnik R. Laidre ise meisterdas nukud ja
lavastusala juhataja V. Kaljumaa tegi neile mehhanismid.286 R. Laidre oli ikkagi suure lava kunstnik. Ta oli
harjunud nukulava draamalava kombel kujundama. Ent tollane suure
lava kujundus oli suurejooneline ja detailirohke. Majad, lilled,
puud jms pidid olema ” nagu päris” .287 Ka nukk-inimesi ja nukk-loomi püüti enam vähem
selles proportsioonis kujundada, nagu inimene tõeliselt on ehk
nagu tõeline loom välja näeb, ei suudetud aga anda vastavale
karakterile omaseid jooni. A. Kraavi arvates olid näiteks
tütarlapsed lavastustes “Kolm karu” ja
“Printsess
Tindiplekk” “väga sarnased oma nukulike,
mittemidagiütlevate, surnud ilmetega” .288
Muidugi avaldasid etenduste kunstilisele tasemele
paratamatult mõju ka halvad töötingimused. A. Kraav on
kirjeldanud tollaseid tööolusid järgmiselt: “Teatri osakonnad
on laiali pillatud üle kogu linna. Kunstide Valitsuse hoones on
leidnud ulualuse teatri büroo. Kunstitöökoda asub ebasobivas
toapugerikus. Katkisest katusest sajab tuppa vihma. Kunstnikud on
sunnitud tegelema oma loomingulise tööga lahti tõmmatud
vihmavarju all, ettenägelikult tõmmates jalga kalossid või
botikud. Kunstnik Laidre esindab siin ainsuses üheaegselt mitut
eriala: ta on niihästi tehnik, kes vastutab nukkude mehhanismide
eest, dekoraator kui ka rekvisiitor. Kuna aga kõiki neid töid on
kunstitöökojas lihtsalt juba füüsiliselt võimatu teostada,
siis on ta sunnitud tormama ühest toast teise, leidma endale
tööruumi kord siin, kord seal.” 289
Aeg ja olud ise tingisid muutused lavakujunduses. Kuna
väljasõitudel maakondadesse kimbutasid teatrirahvast alailma
viperused veokitega, hakati kunstnik Laidrelt nõudma
portatiivsemat lavaseadeldist ja kujundust, mis bussi katusele ära
mahuks. Seda nõuet arvestades valmiski “Loomade kontserdi”
lavakujundus juba märksa lakoonilisemas, stiilsemas ja puhtamas
vormis. Nii jõudis eesti nukuteater transpordihädadest ajendatuna
lavastuste kujunduses “tinglikkuse ja lakoonilisuse juurde, mis,
nagu hiljem selgus, ongi nukulava eripära.” 290
Näitetrupis olid tooniandvaiks Draamateatrist üle tulnud
näitlejad, teistest teatritest tulnud pidid alles kohanema
nukumänguga. Sõnateatri koolitatud näitlejate kõneosavus
ületas tunduvalt nende nukukäsitsemise oskused. Oma emotsioonide
ülekandmine nukule sageli ei õnnestunud. Nukk lihtsalt jäi
puiseks ja elutuks. Mõistagi oli teatril ka universaalseid
näitlejaid, kes valdasid võrdse eduga nii sõna kui nukutehnikat,
näiteks L. Tui ja F. Veike. Viimane tegutses paralleelselt nii
lavastaja kui nukunäitlejana. Neil kahel õnnestus suurepäraselt
nukku “elavaks mängida” . Ühtsest ansamblist esimesel hooajal
kõnelda veel ei saa.
Trupi kujundamist, lavastaja tööd näitlejatega ja näitleja
tööd iseendaga takistas aga normaalsete töötingimuste
puudumine. Ei teatud isegi seda, “sõna otseses mõttes, kuhu
neid ja nende etendust homme suunatakse” 291, kas antakse neile kätte Draamateatri või Estonia
ruumid. Võimalik oli ka hoopis mingi klubisaal. Nukuteatri
töötajail tuli otsekui teise sordi tegelastel oodata
statsionaarsete teatrite puhkepäevi või anda etendusi varajastel
hommikutundidel, mil vastavate teatrite pärisperemehed veel laval
ei tegutsenud. Seetõttu hakati varsti mängima lastele sobival
ajal Tallinna koolides, maakonna klubides ja kultuurimajades.
Ühe ringreisi kestus oli kaks-kolm nädalat. Kuigi vastavalt
1952. a I poolaasta aruandele olid plaanilised näitajad täidetud
(etendusi oli planeeritud 245, neid anti 246, külastajaid oli
38300 asemel 41423 ja tulusid 139,5 tuh rbl asemel 139,7 tuh
rbl), oli teatril ikkagi rahalise plaani täitmisega suuri
raskusi.292 Ringreisietendustel olid saalid sageli
pooltühjad, kulud aga suured. O. Liigand on teatri olukorda kirjeldanud järgmiselt:
“Transpordivahenditeks olid meil kolm väikest GAZ-bussi ja
veoauto. Sõidukid olid valminud juba enne sõda ja olid seetõttu
täiesti logud. Üks neist tuligi kui remondiks kõlbmatu kohe maha
kanda. Ülejäänud sõidukeid tuli ringreisidel ilmast ilma
remontida. Seetõttu jäi ringreisidel palju etendusi ära või nad
toimusid hilinemisega. Rahval tekkis siit umbusaldus teatri vastu
ja tagajärjeks oli see, et saalid olid pooltühjad. See mõjus aga
omakorda rahalise plaani täitmisele, millest tulenes töötajaile
palgamaksmise viibimine päevade, sageli ka nädalate viisi. Osa
töötajaid esitas lahkumisavalduse. See äratas kõrgemate
organite tähelepanu ja pärast 1952. aasta septembris läbi viidud
revideerimist võeti teatri direktor A. Juhkum päevapealt kohalt maha ning tema asetäitjaks
määrati O. Liigand.
Järgmisel päeval tuli kokku töötajate üldkoosolek. Ühisel
nõupidamisel vaeti ja arutati olukorda ning leiti, et seniseid
juhtimises tehtud vigu on võimalik vältida, kui asi ühiselt
käsile võtta. Kõigepealt aga tuli asutuses tagada normaalne
töörütm. Võeti vastu mitmeid otsuseid, mille täitmisele
järgnevail päevadel ka asuti. Kunstide Valitsuselt paluti tagasi
1953. aasta eelarve projekt. Et seda mitme näitaja osas ümber
teha. Etenduste kassaplaani tõsteti 400 rublalt 700 rubla peale.
Niisugune kassaplaani peaaegu poole võrra üleskruvimine (ilma
pileti hinda tõstmata) eeldas vaatajaskonna arvu suurenemist. Seda
tuli teha teatrit igakülgselt populariseerides. Leiti, et rahva
poolehoiu võitmiseks tuleb nukumängu kunstilist taset tõsta. On
vajalik pöörata erilist tähelepanu repertuaari valikule,
kujundus-tehnilise külje maitsekusele ja loomulikult ka
näitlejameisterlikkusele. /.../ Sai määratud ka ringreiside
kestus, mis ei tohtinud ületada seitset päeva, saartel ja
Peipsi-äärseil aladel aga kümmet päeva. Igal reisipäeval tuli
anda kaks etendust. Reisile järgnes kahenädalane proovide
periood. Siis mindi jälle reisile. Ringreis oli
näitlejatele nagu uue, õpitava rolli küpsemise, töökodadele
aga nukkude ja lavaseadeldiste valmimise ajaks. Et reisid toimusid
mõlemal trupil üheaegselt, võimaldas see lavastajal kasutada
neid näitlejaid, keda ta uutes lavastustes vastavais osades näha
tahtis. Ka sai kahenädalasel prooviperioodil remontida sõidukeid,
et need ringreisidel vastu peaksid. Algul püüti ühe reisiga
hõlmata tervet Eesti territooriumi. Ent varsti piirduti
väiksemate piirkondadega. Kujunes välja kuus tsooni:
Rakvere-Kiviõli, Tartu, Jõgeva, Paide-Türi-Pärnu, Haapsalu ja
saared, Peipsi-äärsed alad ning Võru-Valga. Trupp elas
maakonnakeskuses ja sealt tehti väljasõite ümbruskonna kultuuri-
või koolimajadesse. See tagas õigeaegse etenduste andmise ja
hoidis kokku ka sõidukite kütust. Igat piirkonda hakkas
Nukuteater nüüd teenindama neli korda aastas. Mõne rahvarikkama
paiga kohta oli etenduste sagedus võib-olla liiga väike, kuid
selline maakondade jaotatus võimaldas kogu Eestimaa ühtlast
teenindamist. /.../ 1953. aasta alguseks oli teatris saavutatud
juba kindel töörütm. Poole aasta etenduste ekspluateerimise ja
kassaplaani ületamise tulemusena saavutati majanduslikult selline
rahaline ülejääk, et 1953. aasta esimese kvartali lõpuks maksti
ära osa Lõuna-Eesti Teatri võlast (ülejäänud osa kustutati
riigi poolt).” 293
|