NUKUTEATRI AJALUGU Prev Page Prev Page
Esileht
Saateks
Sissejuhatus
I osa. Algus
Eellugu
Esimestest Eesti alasid külastanud nukutruppidest
Esimesi katsetusi
Eesti nukuteatri sünd
August Libliku nukuteater (1933-1936)
Skupa teatrist ja tema külalisetenduste mõjust eesti nukuteatri arengule
Taavet Poska nukuteater
Eesti Draamateatri nukutrupp (1936-1944)
Eesti kutselise nukuteatri loomine
Õppereis Tšehhoslovakkiasse
Õpitu realiseerimine praktikas
Algupärane nukuseriaal
Nukutrupi ja repertuaari kujundamine
Draamateatri nukutrupp pärast juunipööret
Nukuteater sõja-aastail
Kutselise nukuteatri kujunemisaastate loomeolud ja iseloomulikud jooned
Riikliku Noorsooteatri nukuteater (1944-1948)
Nukuteater ümberkorraldusprotsessis
Visa tööga tehniliselt keeruliste suurlavastusteni
Kokkuvõtteks Noorsooteatri nukuteatri lühikesest, ent tulemusrikkast tööst
Nukuteater taas Draamateatri juures (1948-1951)
Uued ümberkorraldused teatrielus
"Reinuvader Rebane" Ferdinand Veike lavastajadebüüdiks
Moskva Riikliku Kesknukuteatri mõjust eesti nukuteatri arengule
Rahvuseepose kangelased nukulaval
Iseseisva Nukuteatri sündi ettevalmistavad lavastused
Nukumängust teistes linnades
Ugala nukuteater (1948-1951)
Kuressaare Teatri nukuteater (1949-1951)
Nukuteatritegemisest Tartus
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater
Kujunemisaastad (1952-1955)
Iseseisva nukuteatri sünd
Repertuaari kujundamine
Tagasivaade esimesele tegevusaastale
Näitetrupi kujundamine
Klassikaline muinasjutt ajastu vaimus
Kriitika süüdistab teatrit pealiskaudsuses
Rahvuslik dramaturgia - täistabamus Nukuteatris
Nukuteater avab statsionaari
Puunukk Buratino üldise keskpärasuse taustal
Algusaastate kasvuraskused
Tõusuaastad (1956-1963)
Huvi rahvusliku dramaturgia vastu
Stiilipuhas klassikaline sirmiteater
Festivalidel Moskvas ja Bukarestis
Hooaeg pärast festivali
Stabiilne tööaasta
Itaallaste eeskujul ooper eesti nukulavale
Edu II rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Bukarestis
Esimene lavastus täiskasvanutele
Algupärase repertuaari osatähtsus suureneb
"Isand Seguini kitseke" - suure üldistusjõuga romantiline lavastus
Nukuteater koondab enda ümber autoriteringi
Rein Aguri esimene lavastus
Näitleja nukuteatris
Lavastaja nukuteatris
Kunstnik nukuteatris
Nukulavastuse muusikaline kujundus
Repertuaaripoliitika
Eesti nukunäitlejate õppestuudio
Ebastabiilsuse aastad (1964-1967)
Teater vajab muutusi
Repertuaaripilt mitmekesistub
Festivalitraditsiooni algus
"Olematu Odysseus" - pöördepunkt teatri kunstilises elus
F. Veike traditsiooniline nukuteater
Rein Agur oma teed otsimas
Raivo Laidre lahkumine Nukuteatrist
Nukuteater kuuenda ja seitsmenda aastakümne vahetusel (1968-1972)
Eesti teatri uuenemislaine haarab ka Nukuteatri
Eno Raud kirjutab Nukuteatrile
"Majake ratastel" ja "Memme musi" - edukad Riia festivalil
Uus Buratino
Õppestuudio lavastus
Uno Leies lavastab oma näidendi
Legend "Kurekesest ja Hernetondist"
Vallatu "Muinasjutt hiirepojast" ja süngevõitu "Lugu sepast"
Lood kutsikatest ja ahvidest
"Kaval-Ants ja Vanapagan" Rein Aguri noortetrupi algustähisena
Baltimaade nukuteatrite festival Kaunases 1971. aastal
Uno Leiese "Kiki ja Miki" ja Oskar Liigandi "Pikse pasun" - vastandliku nukutükid
Disney kangelased Väino Luubi lavastuses
Sirmiteater pakub uusi võimalusi
Kümnendivahetusele tagasi vaadates
Nukuteatri kuldsed seitsmekümnendad
Uus, avarduv nukuteater
"Muumimuinasjutu" avatud nukumäng
Nukuteatri poeetiline maailm
Jaan Urveti lavastajadebüüt Nukuteatris. Lihtsakoelised sirmilood
Eesti klassika nukulaval. Nukuteater avastab Illimari maailma
Mitmetasandiline, sümbolistlik nukuteater
Ferdinand Veike klassikaline sirmiteater
Hiirepoja ja elevandipoja uus lavaelu
Heljo Männi muinasjuttnäidend Helle Laasi lavastajadebüüdiks
Ferdinand Veike läheb kaasa avatud mänguga
Rein Aguri nukukompositsioon A. H. Tammsaare novellidest ja miniatuuridest
Helle Laasi lavastused
"Petja ja hunt" pakub improvisatsioonirõõmu
Ingo Normet ja Jaan Urvet - külalislavastajad Nukuteatris
Nukuteater ei ole ainult lasteteater
Veelkordne tagasipilk seitsmekümnendate aastate nukuteatrile
Rein Agur - eesti nukuteatri uuendaja
Nukuteater seitsmenda ja kaheksanda aastakümne vahetusel
Teatrisisesed vastuolud
"Tuhkatriinu" üllatav tõlgendus
Ferdinand Veike ühe loominguperioodi väärikas lõpp
Ferdinand Veike läbi kolleegide silmade
Ferdinand Veike mõtteid nukuteatrist
Kunstnik Jaak Vaus
Nukuteatri kaheksakümnendad aastad
Uus algus
Lastekriminull - noorte näitlejate nukumängukool
Intiimne laulukava ja laadateater
Nukumuusikal ja supershow
Igihaljad muinasjutud ja valmid
Hendrik Toompere debüüt lavastajana ja uudne näärilavastus
Tuhkurhobuse traagiline elukäik
"Pessi ja Illuusia" - armastus ja sõda
Edu Baltimaade festivalil Tallinnas
Nukker Näkineid ja lustlik Hiir
Uudne "Okasroosike"
Eesti Riikliku Nukuteatri kolm aastakümmet
Näidend inimese ja looduse suhetest
Eero Spriit külalislavastajana Nukuteatris
Rõõmsameelsed, poeetilised lavalood väikelastele
Shakespeare toob täiskasvanud publiku Nukuteatrisse
Taas algupärane dramaturgia
Teatriaasta täiskasvanuile
"Suveöö unenägu" lummab vaatajaid ja kriitikuid
Sirmiteater jääb
Tuglas aitab leida Eesti nukuteatri oma nägu
Ajas muutuv Gulliver
Mägramängust Kalevipojani
Absurdiklassikud nukuteatrisse
T. Å. Bringsværdi muinas-fantastiline nukunäidend
Leedulaste traagiline muinasjutt
Esimene jõuluetendus
Helle Laasi muinasjutuetendused
80-ndate aastate Nukuteater
90-ndad, muutuste aastad
Aguriga ja Agurita
Eero Spriit tuleb Nukuteatrisse
Nukuteatri suveõu
Repertuaar uueneb
"Faustike" ovaalsaalis
1990-ndate aastate teine pool
Uuslavastused suveõues
Eero Spriit lahkub ametist
Tuttavad muinasjututegelased
Nukuteater õpetab täiskasvanuile elutarkust
Trollid ja haldjad
Taas külalislavastajad
Debütandid Janno Põldma ja Evald Hermaküla
Nukuteatri lava jälle vanade tuttavate päralt
Evald Hermaküla võtab koorma kanda
Poolelijäänud töö viiakse lõpule
Tagasivaade 90-ndatele aastatele
Eesti Nukuteater taastab rahvusvahelised sidemed
Uus algus uuel sajandil
Sajandivahetus uute juhtidega
Andres Dvinjaninov riskib
Pilguheit tulevikku
Lõpetuseks
Allikaviited
Lisad
Eesti kutselise nukuteatri lavastusi aastail 1936-2004
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Lavastajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Kunstnikud
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Heliloojad, muusikalised kujundajad
Draamateater (1936-44 ja 1948-51)
Noorsooteater (1945-48)
Ugala (1948-51)
Kuressaare Teater (1949-51)
Vanemuine (1940 ja 1950)
Eesti Riiklik Nukuteater (1952-2004)
Eesti Riikliku Nukuteatri juhid 1952-2004
Eesti Riikliku Nukuteatri näitlejad 1952-2004
Aunimetused
Diplomeid, preemiaid
Festivale, külalisesinemisi, välissõite
Külalisnukuteatreid Eestis
Kauaaegsed töötajad ER Nukuteatris
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.01.2002
Eesti Riikliku Nukuteatri töötajad 01.08.2004
Töötanud ER Nukuteatris
Isikunimede register
Ilmunud artikleid
Pildigalerii
Lühendid
CD abi-info
II osa. Eesti Riiklik Nukuteater

NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

VEELKORDNE TAGASIPILK SEITSMEKÜMNENDATE AASTATE NUKUTEATRILE

Kui 1970-ndate aastate Eesti teatrielus tervikuna hakkas jällegi põhitähelepanu liikuma “œrežiiteatrilt” näitlejateatrile, siis Nukuteatri puhul võib kõnelda ikkagi eelkõige “œrežiiteatrist” . Selle teatri näo määrasid põhiliselt kaks lavastajat: F. Veike ja R. Agur. Siiski oli näitlejate mängumaa selles teatris seoses “œavatud mängu” võidukäiguga tohutult avardunud. Näitlejad ei olnud enam nukujuhid, kelle tundmuste väljendajaks jäid nende hääl ja nukuliikumine, vaid sirmi ette tulekuga sai lavaelu väljendusvahendiks kogu näitleja käsutuses olev inimfüüsis. Lahtine mäng, näitleja väljumine kulisside tagant oli omane mitte ainult Eesti nukuteatrile, vaid nukuteatrile kogu maailmas. Nihked sisulise sügavuse suunas nõudsid ka uut vormi.

“œAvameelselt teatraalne laad ei tekkinud ju kellegi pahatahtlikkusest, vaid aja nõudmistest, ajastu vaimust ja teatrikunsti tsüklilise arengu seaduspärasustest. Elulist materjali teisendades ja ümber luues püüdis teater jõuda võimalikult näitlikus vormis üldistusteni elu ja inimese olemuse ning teatrilooja ideede edasiandmisel. Too teater tegeles ka sisemise nähtavakstehtud, väliselt lööva väljendamisega metafoorkujundite või märkide kaudu, inimese mitmesuguste seisundite plastilis-kujundliku “œlahtimängimisega” .” 811 Need sõnad kehtivad ju eriti nukuteatri kohta, kuna kujundite ja metafooride keel on just nukuteatri uue režissuuri pärisosa. Draamaelementide sissetoomine ning nukuetenduse psühholoogiline pingestamine esitas näitlejaile senisest palju suuremaid nõudmisi.

Nukuteatri uuenemisprotsess, mis sai alguse R. Aguri “œPunamütsikese” lavastusega (1973), toimus siiski teatava järellainetusena Eesti sõnateatrite uuenemisprotsessile. Nukuteatris toimus see omal moel, arvestades nukuteatri omapära ja võimaluste avarust, kuigi sõltuvuses eesti teatri- ja kultuurielu üldarengu ja suundumustega.

Võimalused hinnata oma teatri taset ja saavutusi rahvusvahelisel tasandil olid seitsmekümnendail aastail (võrreldes varasemate aastakümnetega) Nukuteatri jaoks avardunud. Siiski ei olnud kontakt rahvusvahelise teatriilmaga piisav, seepärast oli teatrile ääretult tähtsaks ettevõtmiseks osalemine Baltimaade ja Valgevene nukuteatrite festivalidel. Alates esimesest festivalist Tallinnas 1966. a, kus meie Nukuteater jättis üsna kahvatu mulje, elati justkui festivalist festivalini. Uusi lavastusi ette valmistades peeti silmas võimalust nendega ka festivalil üles astuda. Varasematest festivalikogemustest lähtudes püüti vältida vigu ning saavutada järjest kõrgemat kunstilist taset, pidades oluliseks omanäolisust ning uudsust.

Baltimaade ja Valgevene nukuteatrite festivalid on Eesti Nukuteatri loomingulise tõusu ilmekaks tunnistajaks. Riia festivalil 1968. a läks eestlastel juba märksa paremini kui Tallinnas. Riias ja Kaunases 1971. a oli Eesti teater oma puhaste lastelavastustega kuskil keskel. Eesti Nukuteatri tõusutee neil festivalidel oli pidev, lõpuks oli ta liider.

Balti Liiduvabariikide ja Valgevene NSV IV festival toimus Minskis. Festivalil kriitikuna osalenud R. Reiljanile ei jätnud see festival nii üllatavat ja kõrgetasemelist muljet kui III festival Kaunases. Ja võib-olla just seetõttu, et teised teatrid tallasid juba tuttavaid teid, mõjus Eesti Nukuteatri esinemine värskelt, lennukalt.

Eestlaste “œPunamütsike” sai Minskis festivali populaarseimaks lavastuseks. Selle juures köitis novaatorlikkus, hoog, iroonia ning näitlejate meisterlik mäng. Teinegi sellel festivalil näidatud lavastus “œMuumimuinasjutt” köitis publikut ja andis põhjust kõnelda Eesti Nukuteatrist kui väga huvitavast teatrist. “œ” Punamütsike” meeldis eranditult kõigile. Žürii autasustas teatrit žanrilt originaalse näidendi loomise eest, lavastuse kasvatusliku suunitluse, omapärase lavastusliku lahenduse, värvika lavakujunduse, väljendusrikaste nukkude ja musikaalsuse (H. Hindpere) eest, samuti tõsteti esile näitlejate ansambli (H. Toompere, M. Peedov, M. Soomre) esinemist ja nukukäsitsemise kõrget taset. “œMuumimuinasjutu” väikeseks komistuskiviks sai keelebarjäär. Kuna tegemist on eepilise materjaliga, millel puudub tugev tänapäevane süžeetelg, mille peavad /.../ korvama poeetiline tekst ja meeleolu, jäid näidendi süžeekäigud tõlke puudumise tõttu mõningal määral arusaamatuks ja tekitasid küsitavusi. Žürii märkis “œMuumimuinasjutus” positiivselt ära poeetilise kirjandusliku materjali valiku, lavastaja loomingulised otsingud suurema kujundlikkuse saavutamiseks, muusikalise väljendusrikkuse (R. Rannap) ja näitlejate sujuva koosmängu.” 812

Nukuteater on enda jaoks alati tähtsustanud hea dramaturgilise algmaterjali olemasolu. Paraku on kõikjal maailmas tuntud puudust nukudramaturgiast. Nukuteatrile kirjutavaid tugevaid autoreid on väga vähe. Suur osa algupärasest nukudramaturgiast ei anna õiget kirjanduse mõõtu välja. Seitsmekümnendail aastail jõuti üha enam äratundmisele, et lastele on primitiivse didaktilise dramaturgia asemel vaja pakkuda teoseid, milles peegelduks elunähtuste mitmekesisus. Sellest olukorrast otsiti väljapääsu väärtkirjanduse instseneerimisega.

1978. a kevadel Vilniuses toimunud V Baltimaade ja Valgevene nukuteatrite festivalil torkaski silma väärtkirjanduse dramatiseeringute rohkus. Festivalipublik nägi O. Wilde’i “œTähepoissi” , R. Kiplingi “œElevandipoega” , A.H. Tammsaare novelle ja miniatuure (“œInimese jälgedes” ), E. Adamsoni “œMuinasjuttu kandlemängijast” , J. Degutyte “œMa otsin vilepilli” , M. Martinaitise “œKohust ute üle” .

Vilniuse festivali tipplavastused olid Eesti Nukuteatri “œPrintsess ja kaja” ning “œInimese jälgedes” . “œInimese jälgedes” kui festivalitüki puuduseks oli tekstirohkus. Keelt mitte valdaval festivalipublikul oli seetõttu raske tungida mõnevõrra aeglustatud rütmiga rahvuslik-rituaalse etenduse olemusse. Laadateatri põhimõttel mängitud “œPrintsess ja kaja” sai aga festivali üheks parimaks lavastuseks. Eesti teatri puhul kiideti sõna, tegevuse ja tekstita mängu ühtsust. Samuti hindasid kriitikud kõrgelt teatri püüdu oma vaatajatega tõsisel teemal rääkida.

Paljudes Vilniuse festivalil näidatud lavastustes, sealhulgas ka meie Nukuteatri omades, oli loobutud traditsioonilisest sirmist. “œIlmunud lavale n.-ö. elavas plaanis, on nukunäitleja end justkui paljastanud ja me oleme õppinud teda lähemalt tundma. Kuid vaatamata sellele, et ta on laval meie eest täies suuruses, pole ta muutunud draamanäitlejaks, sest tema kõrvale on jäänud nukk. Näitleja eksisteerimine laval pole mehaaniline ühendus, vaid kuju mõtteline kahestamine, nukk ja näitleja aitavad teineteisel väljendada näidendi ideelisi, kujundlikke ja moraalseid situatsioone.” 813

Vilniuse festivalile tõid külakosti prantslased Jean Pierre Lescot ja Marcelle Marga omalaadse kunstiküpse varjuteatriga ja jaapanlanna Akiko Kaot paberist nukkudega, millega ta oma kodumaal lasteaedades etendusi andis. Lisaks osalesid festivalil veel delegatsioonid Ungarist, Tšehhoslovakkiast ja mujalt.

Festivali lõpupäeval toimunud teoreetilisel konverentsil märkis UNIMA peasekretär Henryk Jurkowski Poolast, et kõige tugevama mulje jätsid talle Eesti ja Leedu nukuteatrikunst.

Kui nüüd paari aastakümne tagant pilku heita, siis tundub, et just seitsmekümnendail aastail tegi Eesti Nukuteater oma arengus kõige järsema hüppe, kuigi omanäolisi ja uudseid ideid pakkuvaid lavastusi jätkus ka järgmisesse aastakümnesse. Ent see oli ka aeg, mil Nukuteatri pihta tema ebalastepärasuse, iroonia ja nukumaailma illusoorsuse purustamise pärast ehk kõige rohkem kriitikanooli sadas. Aastakümne vahetuseks see etteheidete tulv mõneti vaibus. Väliskriitikute mõjul võeti omaks needki lavastused, mida kodukriitikud esialgu kuidagi omaks ei tahtnud võtta (“œPunamütsike” , “œVäike Illimar” ). Siiski heideti veel ka seitsmekümnendate aastate lõpul Nukuteatrile ette, “œet tema lipukirjaks on, kõigepealt, teha huvitavat ja moodsat kunsti ja alles teisejärgulisena tuleb küsimus – kellele ja milleks?” .814 Adressaadiprobleemi peeti tolle aja lasteteatris väga oluliseks. Ka märgati ja märgiti Nukuteatri lavastustes kohati esinevat “œilutsevat poeesiat” . “œNukuteatrit näib mõnda aega varitsenud olevat poeesiakramp. Vaatad ühe või kakski etendust – ei märka. Aga kõike korraga kõrvutades näed, kuidas näitleja intonatsioon, kael ja käsi ikka ühtmoodi kaunilt ja ülemäärase pingutusega taeva poole tõuseb. Sellest liig nähtavast poeesiataotlusest, mis vahest kõige enam silma paistis R. Aguri lavastuses “œInimese jälgedes” , on lavastaja nüüd küllap teadlikult loobunud.” 815 Näitlejate puhul on aga kõneldud vajakajäämistest töös tekstiga.816

Edasi

 

Converted from CHM to HTML with chm2web Pro 2.85 (unicode)