II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD
VEELKORDNE TAGASIPILK SEITSMEKÜMNENDATE
AASTATE NUKUTEATRILE
Kui 1970-ndate aastate Eesti teatrielus tervikuna hakkas
jällegi põhitähelepanu liikuma “režiiteatrilt”
näitlejateatrile, siis Nukuteatri puhul võib kõnelda ikkagi
eelkõige “režiiteatrist” . Selle teatri näo määrasid
põhiliselt kaks lavastajat: F. Veike ja R. Agur. Siiski oli näitlejate mängumaa selles teatris
seoses “avatud mängu” võidukäiguga tohutult avardunud.
Näitlejad ei olnud enam nukujuhid, kelle tundmuste väljendajaks
jäid nende hääl ja nukuliikumine, vaid sirmi ette tulekuga sai
lavaelu väljendusvahendiks kogu näitleja käsutuses olev
inimfüüsis. Lahtine mäng, näitleja väljumine kulisside tagant
oli omane mitte ainult Eesti nukuteatrile, vaid nukuteatrile kogu
maailmas. Nihked sisulise sügavuse suunas nõudsid ka uut
vormi.
“Avameelselt teatraalne laad ei tekkinud ju kellegi
pahatahtlikkusest, vaid aja nõudmistest, ajastu vaimust ja
teatrikunsti tsüklilise arengu seaduspärasustest. Elulist
materjali teisendades ja ümber luues püüdis teater jõuda
võimalikult näitlikus vormis üldistusteni elu ja inimese olemuse
ning teatrilooja ideede edasiandmisel. Too teater tegeles ka
sisemise nähtavakstehtud, väliselt lööva väljendamisega
metafoorkujundite või märkide kaudu, inimese mitmesuguste
seisundite plastilis-kujundliku “lahtimängimisega” .” 811 Need sõnad kehtivad ju eriti nukuteatri kohta,
kuna kujundite ja metafooride keel on just nukuteatri uue
režissuuri pärisosa. Draamaelementide sissetoomine ning
nukuetenduse psühholoogiline pingestamine esitas näitlejaile
senisest palju suuremaid nõudmisi.
Nukuteatri uuenemisprotsess, mis sai alguse R. Aguri “Punamütsikese”
lavastusega (1973), toimus siiski teatava järellainetusena Eesti
sõnateatrite uuenemisprotsessile. Nukuteatris toimus see omal
moel, arvestades nukuteatri omapära ja võimaluste avarust, kuigi
sõltuvuses eesti teatri- ja kultuurielu üldarengu ja
suundumustega.
Võimalused hinnata oma teatri taset ja saavutusi
rahvusvahelisel tasandil olid seitsmekümnendail aastail
(võrreldes varasemate aastakümnetega) Nukuteatri jaoks avardunud.
Siiski ei olnud kontakt rahvusvahelise teatriilmaga piisav,
seepärast oli teatrile ääretult tähtsaks ettevõtmiseks
osalemine Baltimaade ja Valgevene nukuteatrite festivalidel. Alates
esimesest festivalist Tallinnas 1966. a, kus meie Nukuteater
jättis üsna kahvatu mulje, elati justkui festivalist festivalini.
Uusi lavastusi ette valmistades peeti silmas võimalust nendega ka
festivalil üles astuda. Varasematest festivalikogemustest
lähtudes püüti vältida vigu ning saavutada järjest kõrgemat
kunstilist taset, pidades oluliseks omanäolisust ning uudsust.
Baltimaade ja Valgevene nukuteatrite festivalid on Eesti
Nukuteatri loomingulise tõusu ilmekaks tunnistajaks. Riia
festivalil 1968. a läks eestlastel juba märksa paremini kui
Tallinnas. Riias ja Kaunases 1971. a oli Eesti teater oma puhaste
lastelavastustega kuskil keskel. Eesti Nukuteatri tõusutee neil
festivalidel oli pidev, lõpuks oli ta liider.
Balti Liiduvabariikide ja Valgevene NSV IV festival toimus
Minskis. Festivalil kriitikuna osalenud R. Reiljanile ei jätnud see festival nii üllatavat ja
kõrgetasemelist muljet kui III festival Kaunases. Ja võib-olla
just seetõttu, et teised teatrid tallasid juba tuttavaid teid,
mõjus Eesti Nukuteatri esinemine värskelt, lennukalt.
Eestlaste “Punamütsike” sai Minskis festivali
populaarseimaks lavastuseks. Selle juures köitis novaatorlikkus,
hoog, iroonia ning näitlejate meisterlik mäng. Teinegi sellel
festivalil näidatud lavastus “Muumimuinasjutt”
köitis publikut ja andis põhjust kõnelda Eesti Nukuteatrist kui
väga huvitavast teatrist. “” Punamütsike” meeldis eranditult
kõigile. Žürii autasustas teatrit žanrilt originaalse näidendi
loomise eest, lavastuse kasvatusliku suunitluse, omapärase
lavastusliku lahenduse, värvika lavakujunduse, väljendusrikaste
nukkude ja musikaalsuse (H. Hindpere) eest, samuti tõsteti esile näitlejate
ansambli (H. Toompere, M. Peedov, M. Soomre) esinemist ja nukukäsitsemise kõrget taset.
“Muumimuinasjutu” väikeseks komistuskiviks sai keelebarjäär.
Kuna tegemist on eepilise materjaliga, millel puudub tugev
tänapäevane süžeetelg, mille peavad /.../ korvama poeetiline
tekst ja meeleolu, jäid näidendi süžeekäigud tõlke puudumise
tõttu mõningal määral arusaamatuks ja tekitasid küsitavusi.
Žürii märkis “Muumimuinasjutus” positiivselt ära poeetilise
kirjandusliku materjali valiku, lavastaja loomingulised otsingud
suurema kujundlikkuse saavutamiseks, muusikalise väljendusrikkuse
(R. Rannap) ja näitlejate sujuva
koosmängu.” 812
Nukuteater on enda jaoks alati tähtsustanud hea dramaturgilise
algmaterjali olemasolu. Paraku on kõikjal maailmas tuntud puudust
nukudramaturgiast. Nukuteatrile kirjutavaid tugevaid autoreid on
väga vähe. Suur osa algupärasest nukudramaturgiast ei anna
õiget kirjanduse mõõtu välja. Seitsmekümnendail aastail jõuti
üha enam äratundmisele, et lastele on primitiivse didaktilise
dramaturgia asemel vaja pakkuda teoseid, milles peegelduks
elunähtuste mitmekesisus. Sellest olukorrast otsiti väljapääsu
väärtkirjanduse instseneerimisega.
1978. a kevadel Vilniuses toimunud V Baltimaade ja Valgevene
nukuteatrite festivalil torkaski silma väärtkirjanduse
dramatiseeringute rohkus. Festivalipublik nägi O. Wilde’i “Tähepoissi” , R. Kiplingi “Elevandipoega” , A.H. Tammsaare novelle ja miniatuure (“Inimese
jälgedes” ), E. Adamsoni “Muinasjuttu kandlemängijast” , J.
Degutyte “Ma otsin vilepilli” , M. Martinaitise “Kohust ute
üle” .
Vilniuse festivali tipplavastused olid Eesti Nukuteatri
“Printsess ja
kaja” ning “Inimese
jälgedes” . “Inimese jälgedes” kui festivalitüki
puuduseks oli tekstirohkus. Keelt mitte valdaval festivalipublikul
oli seetõttu raske tungida mõnevõrra aeglustatud rütmiga
rahvuslik-rituaalse etenduse olemusse. Laadateatri põhimõttel
mängitud “Printsess ja kaja” sai aga festivali üheks parimaks
lavastuseks. Eesti teatri puhul kiideti sõna, tegevuse ja tekstita
mängu ühtsust. Samuti hindasid kriitikud kõrgelt teatri püüdu
oma vaatajatega tõsisel teemal rääkida.
Paljudes Vilniuse festivalil näidatud lavastustes, sealhulgas
ka meie Nukuteatri omades, oli loobutud traditsioonilisest sirmist.
“Ilmunud lavale n.-ö. elavas plaanis, on nukunäitleja end
justkui paljastanud ja me oleme õppinud teda lähemalt tundma.
Kuid vaatamata sellele, et ta on laval meie eest täies suuruses,
pole ta muutunud draamanäitlejaks, sest tema kõrvale on jäänud
nukk. Näitleja eksisteerimine laval pole mehaaniline ühendus,
vaid kuju mõtteline kahestamine, nukk ja näitleja aitavad
teineteisel väljendada näidendi ideelisi, kujundlikke ja
moraalseid situatsioone.” 813
Vilniuse festivalile tõid külakosti prantslased Jean Pierre
Lescot ja Marcelle Marga omalaadse kunstiküpse varjuteatriga ja
jaapanlanna Akiko Kaot paberist nukkudega, millega ta oma kodumaal
lasteaedades etendusi andis. Lisaks osalesid festivalil veel
delegatsioonid Ungarist, Tšehhoslovakkiast ja mujalt.
Festivali lõpupäeval toimunud teoreetilisel konverentsil
märkis UNIMA peasekretär Henryk Jurkowski Poolast, et kõige tugevama mulje
jätsid talle Eesti ja Leedu nukuteatrikunst.
Kui nüüd paari aastakümne tagant pilku heita, siis tundub, et
just seitsmekümnendail aastail tegi Eesti Nukuteater oma arengus
kõige järsema hüppe, kuigi omanäolisi ja uudseid ideid
pakkuvaid lavastusi jätkus ka järgmisesse aastakümnesse. Ent see
oli ka aeg, mil Nukuteatri pihta tema ebalastepärasuse, iroonia ja
nukumaailma illusoorsuse purustamise pärast ehk kõige rohkem
kriitikanooli sadas. Aastakümne vahetuseks see etteheidete tulv
mõneti vaibus. Väliskriitikute mõjul võeti omaks needki
lavastused, mida kodukriitikud esialgu kuidagi omaks ei tahtnud
võtta (“Punamütsike” , “Väike
Illimar” ). Siiski heideti veel ka seitsmekümnendate aastate
lõpul Nukuteatrile ette, “et tema lipukirjaks on, kõigepealt,
teha huvitavat ja moodsat kunsti ja alles teisejärgulisena tuleb
küsimus – kellele ja milleks?” .814 Adressaadiprobleemi peeti tolle aja lasteteatris
väga oluliseks. Ka märgati ja märgiti Nukuteatri lavastustes
kohati esinevat “ilutsevat poeesiat” . “Nukuteatrit näib
mõnda aega varitsenud olevat poeesiakramp. Vaatad ühe või kakski
etendust – ei märka. Aga kõike korraga kõrvutades näed,
kuidas näitleja intonatsioon, kael ja käsi ikka ühtmoodi kaunilt
ja ülemäärase pingutusega taeva poole tõuseb. Sellest liig
nähtavast poeesiataotlusest, mis vahest kõige enam silma paistis
R. Aguri lavastuses “Inimese jälgedes” , on lavastaja nüüd
küllap teadlikult loobunud.” 815 Näitlejate puhul on aga kõneldud
vajakajäämistest töös tekstiga.816
|