NUKUTEATER KUUENDA JA SEITSMENDA AASTAKÜMNE VAHETUSEL (1968 – 1972)

UUS BURATINO

“œKuldvõtmeke ehk Buratino seiklused” erines suuresti tollal repertuaari vallutanud lihtsatest nukukomöödiatest. See oli paljude tegelastega ja Peeter Linzbachi kinoliku lavakujundusega suurejooneline piltiderohke lavastus. Lavastaja R. Agur: “œSee oli raske periood, kus iga töö, mida ma tegin, ikka skandaali esile kutsus, kus iga idee, mis minu poolt tuli, harilikult ikka vastasseisu leidis. /.../ Need tekstid, mida meile kirjanikud tõid, olid tavaliselt lihtsalt illustreerivad, mingisuguse valmilikult lõppeva moraaliga. /.../ Tuli hakata ise instseneerima. Kas ma tegin seda paremini, oli seal midagi sügavat taga – seda ma ei tea. Aga igal juhul ma arvasin, et midagi muud ta oli.“œ582

Koos Buratino osatäitja M. Peedoga püüdis R. Agur leida oma, tol ajal teatris ja estraadil ülipopulaarsest F. Veike Buratinost erinevat. Selles Buratinos pidi olema rohkem seda tootsilikku poisilikku alget ja vähem mehaanilist nukulikkust, aga ikka A. Tolstoist lähtudes. Uuel Buratinol oli nii pooldajaid kui ka vastaseid, aga rohkem on “œKuldvõtmekest” siiski teatri õnnestumiste hulka arvatud.

Nagu ajakirjanduse vastukajadest võib lugeda, oli R. Agur “œpüüdnud võimalikult napilt anda sõna, jättes vaid selle, mis tegevuse käigus on kõige olulisem.” 583 R. Reiljani arvates oli lavastus hoogne, “œvõib-olla et ainult mõnes üksikus stseenis on läinud välise hoo taha kaduma osake karakterite sisemusest” . P. Linzbachi lavakujunduse põhielemendiks oli kolm raami, mis võimaldas kiiret ühest pildist teise üleminekut, luues sel teel kinoliku efekti. Nukukujundajad J. Maisaar ja E. Startšenko läksid traditsioonilist liini pidi. Need nukud olid juba läbi mitmete raamatute ja lavastuste just sellistena lugejate-vaatajate mällu sööbinud. Külaliskriitik Irina Žarovtseva ei olnud rahul ei lavakujunduse ega nukkude teostusega.584 Kohalik kriitika on aga märkinud lavastuse rohkeid õnnestunud misanstseene ja näitlejatöid.

Lisaks M. Peedo Buratinole olid meeldejäävad osatäitmised H. Toompere Duremar ja kass Basilio ning V. Luubi Carabas Barabas. “œEraldi tahaksin lavastusest veel välja tõsta kass Basilio. Juba nuku ilmumine tekitab elevust. Ei saa pilku lahti tema uljastelt kollastelt mandlisilmadelt, paksudelt suurte vurrudega põskedelt, elegantselt lillalt keebilt. Ning kui siia juurde lisada Hendrik Toompere mänguoskus, on kõuts nii tore, et viiks selle võrukaela hea meelega koju kaasa,” 585 kirjutas R. Reiljan. Väljendusrikas oli Carabas Barabas oma toreda värviküllase habemega. Õnnestunud oli teatri õppestuudio õpilaste Reet Rootare ja Mare Soomre debüüt vastavalt Pierrot’na ja Malvinana. Positiivsest küljest märkis kriitika ka episoodilist konnade ansamblit, millele puhusid elu sisse Reet Rootare, Mare Soomre, Rein Savi ja Väino Luup.586

H. Toompere: “œ” Kuldvõtmekeses” oli mul kaks huvitavat karakterit mängida – Duremar ja kass Basilio. Ja see oli minu jaoks (võiks nii öelda) päris esimene täisvereliste karakterite loomine. Duremari nukk oli juba kujundatud niimoodi, et seal pidi eriline karakter sees olema. /.../ Ja kuna kaks tegelast oli ühes tükis mängida, siis nad pidid paratamatult olema üsna erinevad. /.../ Tol ajal oli harjutud sellega, et Ferdinand Veike on Buratino. Rein Aguri lavastuses aga mängis Malle Peedo Buratinot. Esialgu oli see publikule vastuvõtmatu. /.../ Rein Aguri lavastuses oli Buratino täiesti erinev ja selles mõttes publikule üllatav. Aga see kohmetus ei püsinud kaua. Alguses võib-olla, kui Peedo Buratino hakkas häält tegema, oli natuke imelik, aga see läks üle. Peab ütlema, et “œKuldvõtmekese” lavastus võeti publiku poolt üsnagi hästi vastu.” 587