NUKUMÄNGUST TEISTES LINNADES
KURESSAARE TEATRI NUKUTEATER (1949 – 1951)
1940-ndate teisel poolel tegutsesid teatrid mitmetes Eestimaa
väikelinnades nagu Paides (Narva Teater), Võrus, Valgas ja
Kuressaares (tol ajal Kingissepa). Ühtekokku üheksas
linnas.256 Kuressaare Teater avas külastajatele uksed 1945. a
algul A. Kitzbergi “Libahundiga” . Nagu teistelgi
väiketeatritel, nii oli ka Kuressaare Teatril raskusi
näitlejakaadri komplekteerimisega.
Esimesel hooajal oli ette nähtud kahekümne üheksast
näitlejast olemas vaid kolmandik. Näitlejate probleem jäi
püsima järgnevatekski hooaegadeks, kuigi näitlejate koosseisule
loodeti täiendust 1946. a kevadel asutatud õpperühmast. Väike
koosseis piiras näidendite valikut. “Püüe vaatajaile sisukamat
repertuaari pakkuda oli vastuolus trupi suutlikkusega.” 257 Lisaks näitlejaprobleemile oli teatrile raskeks
probleemiks ka publikuprobleem. Sõda oli “inimesi laiali
pillutanud ja vaatajaskonda vähendanud.” 258 Transpordivõimalused olid piiratud ja inimestel,
kes elasid väljaspool Kuressaare linna, puudusid enamalt jaolt
võimalused teatri statsionaari külastamiseks. Seega siis tuli
teatril endal viibida enamus aega ringreisidel nii oma saarel kui
ka Hiiumaal ja mandri-Eestis.259
Küllap oligi Kuressaare Teatri juurde nukuteatri loomisel
üheks põhjuseks püüe endale publikut juurde võita ja raskele
majanduslikule olukorrale leevendust leida. Oli ju nõudlus
lasteetenduste järele märgatavalt suurem täiskasvanutükkide
omast. Nii sõlmitigi leping Tallinna Draamateatriga (kandis siis
Uue Teatri nime), mille alusel saadi sealt nukud. Kohapeal nukkude
valmistamine käis niigi majanduslikes raskustes vaevlevale
teatrile üle jõu. Polnud ju Kuressaare Teatril endal meistrimehi,
kes omaksid vähimaidki nukuvalmistamisoskusi. Vastavalt Draamateatrist laenuks
saadud nukkudele tuli valida ka repertuaar.
Esimesena alustati jaanuaris 1949 proove H. Vaagi nukunäidendiga “Puunukk
seikleb” , mis esietendus sama aasta 10. märtsil. Näidendi
lavastas Lydia Merits-Sepa.260 Esimese nukuetenduse võttis publik hästi vastu.
Nukulavastuste tasemega olevat Kärdla esinemiste põhjal isegi
enam rahule jäädud kui Kuressaare Teatri draamalavastuste
tasemega.261 Olid ju Ugala ja Kuressaare Teatri nukutrupid
draamalavastuste kaaslased. Päeval toimus nukuetendus lastele,
õhtul aga draamaetendus täiskasvanuile.
Esimesele nukulavastusele järgnesid
peagi teisedki: H. Vaagi “Saarmas
Ahnepäits” (lavastaja Ruudu Kalk), H. Vaagi “Põrsake
Nahv-Nahv” , G. Vladõtšina “Talumatu
elevandipoeg” ja H. Vaagi “Reinuvader
Rebane” (lavastaja Rein Klink). Kõik Kuressaare Teatri lavastused kujundas
tol ajal Veli Aarma.
On muidugi selge, et laenatud nukkude, pealesunnitud repertuaari
ja nukuteatrialase töö kogemusteta näitlejatega ei olnud
võimalik saavutada märkimisväärset kunstilist taset.
Repertuaari ning nukusüsteemi valiku dikteerisid laenatud nukud.
Suurelt jaolt olid need marionetid, mida Draamateatris enam ei
kasutatud. Kunstnik oli sunnitud lavakujunduse kavandama vastavalt
olemasolevatele nukkudele ja kättesaadavatele materjalidele.
Kuressaare Teatri lavastaja Rein Klink märkis ajalehes Saarte
Hääl 1950. a avaldatud artiklis publiku suurt huvi nukuetenduste
vastu. Nii andis Kuressaare Teater 1949. a etendusi H. Vaagi
näidenditega “Puunukk seikleb “ ja “Saarmas Ahnepäits” 12
000-le külastajale.262 Samas tõdeti: “Nukuetenduste seniseks nõrgaks
kohaks on veel mitte küllaldane nuku liikumistehnika valdamine ja
see, et muinasjutuliste näidendite kõrval pole noorte vaatajate
jaoks lavastatud ühtegi nukunäidendit kaasaegselt teemal.” Kuna
nukuetenduste külastatavus oli tunduvalt suurem draamalavastuste
omast, on täiesti mõistetav, et nukuetendused moodustasid
kolmandiku 1949–1951. a kõikidest etendustest.263
Ent ka nukuetenduste ja väljasõiduetenduste arvu suurendamine
ei suutnud teatrit ummikseisust päästa. Teatri koosseisu
komplekteerimisraskuste ja publikupuudusega kaasnevast
majanduslikust kitsikusest tulenevalt tuli Kuressaare Teater 1951.
a sulgeda.
|