KUJUNEMISAASTAD (1952 – 1955)

RAHVUSLIK DRAMATURGIA – TÄISTABAMUS NUKUTEATRIS

Õigeks sammuks repertuaarivalikus oli Juhan Kangilaski folklooriainelise näidendi “œKaval-Ants ja Vanapagan” kavvavõtmine. Näidendi autor oli lisaks Kaval-Antsu ja Vanapagana lugudele kasutanud ka teiste rahvajuttude motiive ja tegelasi. “œNäidendis on püütud välja tuua Kaval-Antsu kuju kui rahva tarkuse ja nupukuse esindaja, kellele vastandatakse Vanapagana ja ta perekonna liikmete totrus.“œ339 Ühtaegu lõi J. Kangilaski näidend elava ja huvitava pildi tolleaegsest eesti külast oma lopsakate rahvapäraste karakteritega.

“œKaval-Ants ja Vanapagan” oli Nukuteatris lavastatud nii lastele kui ka täiskasvanuile, mis oli selle aja kohta üpris haruldane, sest nukuteatri pärispublikuks peeti ikka mudilasi. Kuna näidend oli üles ehitatud põhiliselt tekstile, ei olnud ta tolle aja malli silmas pidades küllalt nukulik. Lavastaja F. Veike arvates saavutati aga selle töö juures maksimum, milleks tol ajal võimelised oldi.340

Hästi võtsid lavastuse vastu nii publik kui ka kriitika. R. Tiitus kirjutas: “œMis puutub näidendi lavastusse, siis võib ka seda pidada õnnestunuks. Elga Vilmsi nukud on lihtsalt suurepärased. Vaevalt võib kujutleda antud tegelastele veel sobivamaid ja karakteersemaid kujusid. Juba nende lavale ilmudes on tunne, nagu oleks tegemist vanade ammuste tuttavatega – kuigi illustreerivas kunstis puudub meil isegi peategelasest sellele vastav kujutis. Vääriliselt oma välimusele käituvad ka nukud ise, -on saavutatud “œhingeelu kooskõla” koore ja sisu vahel. Diktsioon ja liigutused harmoneerivad kõigiti kujudega, muidugi liigutused niivõrd, kuivõrd seda võimaldab nukkude “œtehnoloogia” . Kui kõnelda osatäitjatest, siis on raske kedagi üldisest ansamblist esile tõsta. Ühe sõnaga – iga mees on oma kohal. Psühholoogiliselt käsitluselt kõige sügavam on kahtlematult Vanamoor, kuid siin ei tohi unustada, et autori poolt on temale antud ka kõige komplitseeritum siseelu.” 341

L. Tui Vanamoor kujutas endast üsna tavalist taluperenaist, kes oma mehele targaks nõuandjaks võis olla, ent kellele tema rahaahnus hukatuslikuks sai. L. Tui ja B. Mitt Vanapagana osas moodustasid suurepärase paari. B. Mitt oli ehtne Vanapagan, tölpjas, “œvähese otsustusvõimega, Vanamoori käsualune, kes julgeb küll toriseda mõnesuguste lahkhelide puhul, kuid mitte eide kuuldes, armastab muusikatki – pillipuhumist, kuid kõige üle muidugi kulda.” 342 Noort Vanapaganat mängis U. Leies. M. Jürgo: “œTema oli seal ka vahva. Noore Vanapagana nukk oli väike ja blond ja juuksed olid püsti peas. See roll sobis Uno Leiesele hästi.” 343 Säravalt oli esitatud R. Kuremaa Kaval-Ants, “œsee julge ja nutikas vembumees, rahva arukuse kehastaja“œ (R. Tiitus), kes Vanapagana juurest võitjana minema pääses. Üle küla Krõõta, energilist vanaeite, lesest taluperenaist mängis lopsakates värvides M. Jürgo. Näitlejanna oli leidnud rollile ka vastava kõnemaneeri, mis aga tegi teksti jälgimise paiguti raskeks. M. Orgussaare teenijatüdruk oli tubli ja töökas maaneiu, igati vääriline pruut Kaval-Antsule.

“œKaval-Ants ja Vanapagan” oli üks oma aja suurema publikumenuga lavastusi ja seda eelkõige tänu karakteersetele, rahvapärastele tegelastele. Omajagu värve lisasid mõõdutundega kasutatud vanasõnad ja V. Reimanni muusika. “œKaval-Antsu ja Vanapaganat” mängiti ka Kadrioru kontserdiväljakul vabas õhus ja seal oli pealtvaatajaid eriti rohkesti.

Nukuteatri “œKaval-Ants ja Vanapagan” äratas nii publiku kui ka teatraalide tähelepanu niivõrd, et sai aluseks hilisemate Vanemuise ja teiste teatrite lavastustele.