II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
90-NDAD, MUUTUSTE AASTAD
NUKUTEATRI LAVA JÄLLE VANADE TUTTAVATE PÄRALT
1999. a suveõue lavastus “Fredi
võlumaailmas” pakkus lastele kaasamängimise rõõmu. Idee
autor oli Tõnu Paavo ja lavastaja Reeda Toots. Lastele telerist tuntuks saanud Onu Fredit
kehastas M. Sekk ja kaasa tegid mitmetest Nukuteatri varasematest
suvelavastustest tuttavad tegelased, näiteks Hiir Hermann M. Tabori kehastuses, draakonid, printsid, printsessid
jne.
R. Toots dramatiseeris ja lavastas ka hollandi kirjaniku A.M.G.
Schmidti tuntud lasteloo “Viplala” .
“Blomide peresuhte soojus (esietenduse koosseisus Margus Tabor,
Tiina Tõnis ja Mart Kampus) ja teise väändunud võõritus (õekesed
Zoetekaasid Ines Aru ja Terje Pennie värvikas duetis) oma mõõdukas
vastanduses tulevad üle rambi kohale. Nagu ka parajalt tempokas,
nalja ja põnevust parajas vahekorras hoidev, ilma oluliste
äralangemisteta lahti rulluv sündmuste rida.” 1042 Kummalist väikest mehikest Viplalat, kellele
meeldib tinistada, mängis südamliku huumoriga R. Rosberg.
Lavastuse miinuseks arvas S. Karja kolikambrit meenutava kujunduse (kunstnikud
Karmo Mende, Mare Kõrtsini ja Martin Nurm), “mille servast
näitleja mahub vaid külg ees lavale ukerdama” , aga ka
näitetrupi ühtlustamata mängustiili.
1999. a jõuludeks lavastas H. Toompere Edgar Valteri “Pintselsabade
jõulud” . Jõulunäidendi tegevus keerles selle ümber,
kuidas pintselsabad otsustavad inimeste kombel jõule pidama
hakata. Lavastuse kujundas autori illustratsioonide põhjal Maili
Lepp.
Ajal, mil Tartu Vanemuises mängiti M. Undi lavastatud “Hamleti tragöödiat” ,
Linnateatris E. Nüganeni nägemust W. Shakespeare’i “Hamletist” ja Tartu
Lasteteatris lastele kohandatud “Amletit” (ärajäetud h-täht
nime algusest näitab, et tegu on laste-Hamletiga, lavastaja Taago
Tubin), tõi raadioteatri juht T. Tohver külalisena Nukuteatris välja oma “Prints
Hamleti” . See oli W. Shakespeare’i lavaloo lastepärane
versioon kirjanik Friedrich Karl Waechteri tõlgenduses. Taani printsi
tragöödiat vaadati siin tema lelude Kasperi (teatrimaailmas juba
18. sajandist tuntud koomiline tegelane) ja Mängukaru silmade
läbi, “kes püüavad lahendada õukonnas tekkivaid intriige ja
segadust.” 1043 T. Tohveri lavastuses kehastasid neid tegelasi
H.Toompere ja R. Toots, viimane vahvasse karvasesse karukostüümi
pugenud inimnukuna (kunstnik P. Jänes külalisena Eesti Draamateatrist).
Nimitegelast – prints Hamletit mängis Taavi Pedriks.
Nii T. Tubin kui ka T. Tohver põhjendasid
laste-Hamleti köitvust võimalusega näidata klassikat
tavatust vaatevinklist. Mõlemad ütlesid, et neid ärgitas Taani
printsi lugu lastele lavastama T. Stoppardi teos “Rosencrantz ja Guildenstern on
surnud” , milles Hamleti tragöödia jõuab publikuni kahe
kojarüütli silme läbi.1044
Kristjan Arunurm kirjutas noorteajalehes Meie Meel: “Ei tea,
kuidas see mõeldud on, aga minule tundub “Prints Hamlet”
koguperetükk. Ja mitte mingi seep, nagu enamik koguperefilme, vaid
sügavalt hariv näidend, milles pere pesamunad näevad ehk
mänguasjade kiiduväärt jumalikustamist, vanemad aga tõsielu
tunnete virvarri.” 1045
Hamleti-etendus oli huvitav ja mitmeplaaniline mitte ainult
sisu, vaid ka erinevat suurust ja liiki nukkude poolest. M. Kampuse
juhitav Hamleti isa nukk nägi välja üsna koomiline oma lillakas
kostüümis, kartulikarva ihu, muigel näo, punnis põskede,
kiilaspea ja peast eemale hoidvate väikeste ümarate kõrvadega.
Lisaks vaimukatele nukkudele ja lavakujundusele aitas meeleolu
loomisele kaasa Toomas Lunge ja Indrek Kalda muusikaline kujundus ning
Tamur Tohveri kirjutatud laulude tekstid.
|