II osa. Eesti Riiklik Nukuteater |
NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD
NUKKER NÄKINEID JA LUSTLIK HIIR
1982. a jõudis Nukuteatri lavale veel kolmaski nukra alatooniga
lavastus – H.Chr. Anderseni-I. Normeti “Näkineid” .
Lavastas selle Ingo Normet külalisena Pärnu teatrist ja kujundas
Liina Pihlak külalisena Eesti Televisioonist.
Muusika kirjutas Leo Normet. Mängisid M. Peedo(v), P. Sikkel, V. Kõrvits, O. Paesüld ja H. Gustavson.
“Näkineiu” näol oli Nukuteatri lavale toodud ilus
poeetiline muinasjutt, kus pääsesid mõjule inimhinge kõige
kaunimad ja üllamad tunded. Lavastaja ja instseneerija I. Normet
oli tõsisele teemale – headuse võit kurjuse üle nii sees- kui
väljaspool inimest – leidnud lastepärase lahenduse.899 See oli visuaalselt kaunis ja rikkalik lavastus,
kus tähtis osa oli valgusel, värvidemängul ja muusikal. Puudu
jäi sügavuti minekust rollides. R. Aguri arvates eraldusid rääkivad tegelased vaid
sellega, et nad liikusid, liikumine aga oli mehaaniline,
formaalne.900 Lavastus võinuks pakkuda sügavaid elamusi, paraku
surus peale tehniline poolus ja näitleja tundis ennast
animaatorina. Ilmselt oli rohke tekstiga harjunud näitlejaile
harjumatu niisugune tegevustiku, liikumise ja visuaalse külje
tähtsustamine.
“Näkineiu” kontrolletenduse järgsel arutelul oli ilmekalt
välja öeldud, mis selles lavastuses hästi, mis halvasti
oli901:
H. Toompere: “Olen solvatud, mulle kui nukunäitlejale
on solvav olla animaator. Lindile loetud tekst on ka halvasti sisse
loetud. Nukuteatrist on kadunud elu, heliülesvõte ei anna midagi
juurde. /.../ Muusikalised liikumised fantaasiavaesed.”
R. Agur: “On olemas ka primitivistlik maaling – heas mõttes
leian seda siin, ainult natuke pooleli jäänud. Laad ise on meie
majas haruldane, ilmselt omane Normetile. Tekst on vist asjata
lindile loetud. Nukk naivistlik, tekst psühholoogiline,
dramaatiline, muusika ei toeta alati toimuvat.”
L. Vellerand: “Praegu pole stiilitunnet. Vibamist on
palju. Tasu headuse eest jäi saamata. Ülev, poeetiline kujund
jääb puudu.”
R. Agur: “Silmailu praegu jätkub, vaevama jääb ainult see,
et majast välja minnes (külalisetendustel kultuurimajades,
koolides – E.V.) muutub ilu mannetuks.”
I. Normet: “Sõnaprobleem: näitlejad või animaatorid –
peaasi, et iga võte end õigustab. Kuid me ei saa lahutada tekste
muusikast ja vastupidi. Liikumismaneeri peaksime
täpsustama.”
I. Normetile järgnes 1982. a sügishooajal veel teinegi
külalislavastaja – Krista Arbet. Tema tõi Nukuteatri lavale M.
Velleri vaimuka lastenäidendi “Tõeline
elevandipoeg” . Lavastuse väärtuseks oli R. Aguri sõnutsi
noore kunstniku Reet Muna “väga huvitav funktsionaalne
kujundus” .902 Omapärase kirjandusliku algmaterjali sügav mõte
kadus lavaaskelduste lärmakasse saginasse. Tegelaskujud jäid
üksteisest erinevateks ainult väliselt, mitte seesmiselt ning
liikumine laval ei olnud lavastuse mõtte teenistuses.
Kim Meškovi näidendi “Muinasjutt hiirepojast”
põhjal sündis näitlejate Tõnu Raadiku, Heino Seljamaa, Harri Kõrvitsa ja Anu Presjärve ühistööna 1982. a suveks lustlik ja
särav näitemäng “Hiir! Hiir!
Hiir!” . Mängiti J. Vausi poolt selle näidendi 1977. a lavastuse jaoks
kavandatud nukkudega. Suur osakaal oli muusikalisel kujundusel,
mille tegi Tõnu Raadik. Laulutekstid kirjutas Ilmar Trull.
“Hiir! Hiir! Hiir!” oli lustmäng
kogu perele, kus pupedega mängisid, kolistasid ja kolisid eespool
nimetatud etenduse väljamõtlejad – nii nagu kavalehel kirjas
seisis. Lavastus oli kavandatud meelelahutusliku suvetükina,
millega mööda Eestimaad ringi rännati ja väga erinevatel
vabaõhulavadel üles astuti. Esietendus toimus Tabasalus. Sellest
said lusti nii noored kui vanad.
Eriti hea oli lavastuse muusikaline külg, sest kaasa tegid ju
kolm muusikameestena tuntud näitlejat, kes teatritööst vabal
ajal eri ansamblites pilli mängisid: Tõnu Raadik Kukerpillides,
Harri Kõrvits Rock-Hotellis ja Heino Seljamaa Kontoris.
Hästi võeti “Hiir! Hiir! Hiir!” vastu juba
kunstinõukogus. R. Agur leidis, et kollektiivse režissuuri korras
tehtud tükk õnnestus. Ja ka A. Presjärv sai oma esimese
näitlejatööga hästi hakkama. Nukuteatri pedagoogi T. Vapperi arvates polnud nii lustakat, lastele kohe
arusaadavat tükki varem repertuaaris olnudki.903
See hiirepoja majaehitamise lugu jäi Nukuteatri repertuaari
paljudeks hooaegadeks. Seda mängiti veel üheksakümnendate
aastate alguseski. Vaheldusid osatäitjad (teatrist lahkunud T.
Raadiku asemel tuli kvartetti Ülo Vihma, H. Seljamaad asus dubleerima H. Toompere),
muutusid riietus ja rekvisiidid, ent nukud ja lavastuse põhiolemus
jäid samaks.
|