NUKUTEATRI KULDSED SEITSMEKÜMNENDAD

NUKUTEATRI POEETILINE MAAILM

Kim Meškovi “œRõõm rohelisest laulust” jääb oma terviklikkuselt, puhtuselt, poeesiatunnetuselt ja teatrikeele täpsuselt “œMuumimuinasjutule” tublisti alla, kuigi näidend pidanuks R. Agurile hästi sobima. Võib-olla oli põhjus selles, et lavastaja ei töötanud seekord oma “œnoortetrupiga” (välja arvatud M. Toompere) ning näitlejad (mängisid veel H. Laas, L. Lippur ja P. Kuulpak) ei suutnud tabada või realiseerida lavastaja ideed või ei leidnud lavastaja seekord ise seda õiget võtit või olid põhjused milleski muus. Igal juhul pole ka kriitika lavastusele erilist tähelepanu pööranud. Vaid V. Kivilo kirjutas Nukuteatri 1974/75 hooaja ülevaates: “œ” Rõõm rohelisest laulust” jäi R. Aguri käe all paraku vaid eksperimendi tasemele. Lavastaja püüdis selles näidata inimest, kes otsib iseennast. Ent ta oli etenduse jaoks välja mõelnud liiga lakoonilise ja tingliku vormi, see jäi sisuliselt kõledaks ja väheütlevaks. Nimelt seetõttu, et näitlejad suutsid küll antud väliseid ülesandeid täita, ent ettekirjutatud vorm ei lasknud neil ennast näitlejaina “œvälja mängida” , nad jäid sisemiselt tühjaks.” 732

Lavastuse ebaõnnestumise põhjuste üle on juurelnud ka H. Laas: “œ” Rõõm rohelisest laulust” – seda lavastust me mängisime väga vähe. Selle tükiga ma Reinuga nõus ei ole. Tal oli väga ilus mõte, aga ma ei tea isegi, miks see mõte välja ei tulnud. Ma ei oska öelda. Võib-olla tõesti meie, näitlejad, ei kandnud seda välja. Reinul olid oma trupis tugevad näitlejad, aga meie tegime niisuguseid asju esimest korda. /.../ Näidendi süžee oli liiga lihtne selle suure mõtte väljendamiseks, mida lavastaja tahtis. Rein võttis mängu ka autori repliigid, mis dialoogi segasid. /.../ Seda tükki vaatas üks draamanäitleja. Ma küsisin, mis selles loos viltu on, et saal läheb käest ära. Ta ütles, et tähelepanu on täiesti valesti juhitud. Näiteks mina Karuna räägin oma vanaisast ja teine näitleja ütleb äkki vahele: “œJa siis hüppas jänes põõsast välja.” – jänes hüppabki põõsast välja. /.../ Aga vaataja tähelepanu oli juba lõhutud. /.../ Vähetähtis oli tehtud tähtsaks. Minu arvates oli niisuguseid patustamisi palju. Ka misanstseeniliselt. /.../ Selles lavastuses toimus mäng elavplaanis + nukud. Seal ei olnud peaaegu mingisuguseid dekoratsioone, ent oli üksikuid mänguliselt väga ilusaid kohti.” 733

Oluline oli ” Rõõm rohelisest laulust” aga Maie Toompere lavateel, kelle osatäitmist kriitika tunnustas. “œOmeti tuleb märkida, et M. Toompere suutis kõigele vaatamata (või kõige kiuste!) just selles lavastuses ennast toredasti maksma panna. Temas oli ootamatut enesekindlust ja iseseisvust, päris omanäolist mängulist ilmekust. Lausa tajutav kvalitatiivne hüpe selle näitleja loomingus,” kirjutas V. Kivilo M. Toompere Rohutirtsust.734

Poeetilises lavaloos “œRõõm rohelisest laulust” omas erilist tähtsust K. Singi muusika oma huvitava helikeelega. Oli ju Rohutirtsul eriline võime kuulata looduses peituvat muusikat ja seda oma viiulil teistelegi õpetada. Kenad ja väljendusrikkad olid ka kunstnik J. Vausi kavandatud suuresilmsed nukud.

Oscar Wilde`i kaunis ja poeetiline muinasjutt “œTähepoiss” oli eelduseks elamuslikule ning haaravale teatrietendusele. F. Veike kirjutas “œTähepoisi” kavalehel: ” Lavastus esitab küsimuse: Kas saab elu paremaks muuta hea sõnaga või heateoga?” Lavastus vastas sellele küsimusele jaatavalt.

Siiski ei suudetud kõiki muinasjutus kätketud võimalusi õigesti ära kasutada. V. Kivilo arvates jäi “œTähepoiss” juba dramatiseeringuna skemaatiliseks (dramatiseerijad F. Veike ja R. Reiljan), sest kõige olulisem murrang etenduse lõpus oli vähe ette valmistatud. “œJäi mulje must-valge tehnikast, pelgalt hea ja halva vastandamisest. See oht süvenes F. Veike lavastuses veelgi ja seetõttu läks kaduma areng, läbi katsumuste ja kannatuste oma eesmärgini jõudva poisi vaevarikas taassünd. Puudu jäi inimhinge liikumise ja arenemise protsess, igasuguse dramaturgia alus” , kirjutas V. Kivilo.735

Külaliskriitikud O. Glazunova Moskvast ja L. Nemtšenko Sverdlovskist, kes vaatasid mitmeid Eesti Nukuteatri etendusi 1975. a märtsikuus, märkisid, et “œTähepoiss” on teos, mis erutab igas eas vaatajat. “œTõelise ilu olemus, sisemise ja välise ilu vaagimine on siin kätketud sümboolika keelde ja on seetõttu eriti köitev. Kahjuks pole kunstnik A. Püüman suutnud tabada ja edasi anda O. Wilde’i tükile vastavat miljööd. Lavapilt jätab ebamääraselt määrdunud mulje; tegevuskohad on konkretiseerimata ja pole väljendusrikkad. Meeldivalt mõjub nukkude liikumistäpsus ja plastilisus. Kahjuks pole aga lavastaja F. Veike suutnud kõiki tegelasi ühtlasele tasemele viia.” 736

Selles lavastuses oli kasutusel jällegi traditsiooniline nukusirm. “œTähepoisi” nimirollis oli H. Gustavson ja Kerjuseite mängisid M. Jürgo või A. Renel. Teistes osades olid O. Paesüld, K. Renel, I. Tamre, E. Uus, T. Soodla ja R. Luhavee.