EESTI DRAAMATEATRI NUKUTRUPP (1936 – 1944)
EESTI KUTSELISE NUKUTEATRI LOOMINE
1930-ndate aastate lõpus oli Eestimaal välja kujunenud
euroopalike traditsioonidega rahvuskultuur. Tähtsat osa etendas
selles rahvuslik teater. Erilist tähelepanu pöörati tulevase
vaataja kasvatamisele lasteetenduste kaudu. Lasteetendused
Draamastuudio teatris paistsid silma poeetilisuse ja stiilsusega.
“Kõik see paneb aluse spetsiaalse alajaotuse tekkimisele teatri
juurde 1935-ndast aastast: Draamastuudio Noorsooteatrile, kes
omakorda hakkab arendama Eestis seni vähe tuntud
nukulavastusi.” 63 Draamastuudio teater leidis endale tänuliku
auditooriumi väikelinnades ja maal. Ent ringreisid noorsoo- ja
lasteetendustega lõppesid enamasti puudujääkidega, sest
kulud olid suured.
“Skupa nukuteatri külaskäik ning selle edu meie rahva hulgas
viis mõttele teha nukumänguga laste- ja noorsooetendused
maapublikule kättesaadavaks,” meenutab O. Liigand. 64 Niisiis tingis nukuteatri tekke Eestimaal
peaasjalikult noorsoo vajadus lasteetenduste järele. Nukuteatrile hakatakse vaatama kui
lasteteatrile ja see jääb nii aastakümneteks. Kuigi
maailmapraktikas ei olnud nukuteater kaugeltki ainult
lasteteater.
Koostöös kunstnik Päären Raudveega võttis kutselise nukuteatri
ettevalmistamise raskused oma õlule Draamastuudio teatri juht
Leo Kalmet. “Kaasavaraks” oli tal
sõnalavastusteatrist saadud näitleja-, lavastaja- ja
kunstnikupagas ning eeskujuna ja innustajana kuulus Tšehhi
nukuteater. Paraku ei reetnud prof. Skupa eestlastele oma teatritegemise saladust ega
lubanud ka külalisetenduste aegu Estonias lähemalt tutvuda oma
teatri kulissidetagusega.
Kuigi professionaalsete teatrimeeste Eduard Lembergi (Lemmiste) ja Herbert Tamme lõpule viimata jäänud töö
“Pisuhänna” väljatoomiseks nukulaval ja August Libliku ning Poska-Siirakute poolprofessionaalsed
nukuteatrid, samuti Alla Orava dekoratiivnukud olid loonud soodsa pinnase
Eesti kutselise nukuteatri tekkeks, osutus nukuteatri loomise
mõtte praktiline teostus väga raskeks. Puudus vastava
ettevalmistusega kaader peale Sam ja Helma Siiraku.65 Draamanäitlejatest moodustatud nukutrupp pidi
alustama nukumängu AB-st.
Esialgseks katseks palus Leo Kalmet Taavet Poskal kirjutada väheste tegelastega
lühinäidend, et saaks nukumängu proovima hakata. Paari päevaga
valmiski Poskal ühevaatuseline kolme tegelasega laulumänguke
“Möldri
mälestused” . T. Poska on meenutanud selle sisu: “Selle
pildina ma olin kavandanud veski, et oleks laval pidevat liikumist.
Möldri õues talitab ta emand, samas mängib poeg kitarri. Nende
vahel on ka kõnelusi. Siis tuleb veski poolt jahuse põlle ja
mütsiga mölder, kel on hallid juuksed. Ta istub pakule puhkama ja
siis nad räägivad sääl omi nooruspäevade
mälestusi.” 66 Et möldripere õu asus mere ääres, siis
võis tegevuse ajal näha merel ka laeva. Mälestuste heietamisega
see primitiivse süžeega lugu lõppeski. Ent “Möldri
mälestused” oli just paras pala esimeseks nukuteatrialaseks
õppetunniks. Marionettnukud oli valmistanud treial Holts (kunstnik
Uko Halla isa), kellele tehnilistes küsimustes
oli abiks Siirakute abielupaar. Esimestes lavastustes kasutati
samuti mõningaid A. Libliku pärijatelt omandatud nukke. Et
nukumänguga tegelemine ka majanduslikult võimalikuks saaks,
määras Draamateatri ühingu juhatus 1936. a kevadel
nukuteatrialasteks katseteks ja eeltöödeks teatrijuht L. Kalmeti
käsutusse väikese krediidi.67
L. Kalmet kirjeldab oma mälestusteraamatus nukumängu esimesi
proove: “Nukud käivitusid niitide abil, mida tuli ühe nuku
kohta paarkümmend. Niidid olid ühte otsa pidi kinnitatud nuku
“ihuliikmete” , teist otsa pidi puupulkade külge, mis kujutasid
endast näitleja käes nukujuhtimise instrumente. Nukud olid puust
ning selle tõttu väga rasked. Selgus, et nende käivitamine
nõuab suurt vilumust, külma närvi ja tugevat
kontsentratsioonivõimet. Niidid kippusid dekoratsioonide taha
kinni jääma ja sassi minema ning nende harutamine tekitas mängu
sisse pause. Oh neid kirumisi siis! Veelgi keerukamaks tegi asja,
et juurde tuli kombineerida tekst ning see tegevusega
“sünkroniseerida” . Näitejuhina tegutsesin mina, kuigi olin
sellel alal, nagu teisedki algajad, väga kohmetu.” 68
Selleks nn päristükiks valiti juba keerulisema süžeega
O. Lutsu “Nukitsamehe”
instseneering. Pärast neljakuist katsetuste ja harjutuste perioodi
otsustati selgeksõpitud palad publiku peal “ära proovida” .
Katseks saadeti need incognito väikesele ringreisile. Hoolimata
mõningatest tehnilistest puudustest tekitasid katseetendused
publiku hulgas elavat vastukaja. Paari nädala pärast oli ilmne,
et nukuteatrist kujuneb Draamastuudio teatri uus tegevusala. Nüüd
julgeti oma algatusega välja tulla ka ühingu juhatuse ja teiste
näitlejate ees. “Juhatus otsustas võtta ürituse teatri programmi ja asuda
selle edasiarendamisele.” 69 Draamastuudio juhatus määras selleks omalt poolt
ka vastavad summad.
Avalik esietendus toimus 20. detsembril 1936 Saksa teatri laval.
Nukuetenduste tarvis oli ehitatud nukulava kuldkollase eesriidega
ja P. Raudvee kenade lavapiltidega.70 Põhitükile “Nukitsamees” mängiti
sissejuhatuseks T. Poska “Möldri mälestusi” . Mõlemad
näidendid lavastas Leo Kalmet. Inspitsiendi kohuseid täitis
Ruudu Kalk. Näitlejatena mängisid “Möldri
mälestustes” Voldemar Alev – mölder, Aino Talvi – tema naine, Salme Reek – nende poeg. “Nukitsamehes” mängisid
Voldemar Alev – vanaisa ja vanaätt, Salme Reek – Iti, Aino
Talvi – Kusti, Helma Siirak – Metsamoor, Sam Siirak – Tölpa
ja Nukitsamees, Oskar Liigand – Mõhk.
Esietenduse eel ilmusid peaaegu kõigi
Tallinna ajalehtede veergudel nukuteatrit reklaamivad artiklid koos
fotodega lavastusest. Nii lehtedes kui kavalehel kirjutati
nukuteatri tutvustuseks: “Nukuteater ei ole mitte tänapäeva
leiutis. Meil ei ole seni seda ala peaaegu sugugi harrastatud, kuid
Lääne-Euroopas on see juba õige vanasti harrastatav
näitekunstiharu ja tänapäeval õige levinud paljudes maades.
Nukuetendused olid alul õige primitiivsed, kuid viimasel ajal on
need Lääne-Euroopa maades tehniliselt niivõrd täienenud, et
võivad kunstiliste saavutustega võistelda isegi tavalise
teatriga.” 71 Ja edasi: “Ainult seda peab rõhutama, et ka
nukuteatriga võib saavutada täieliku ja omapärase kunstilise
naudingu, nagu meie oleme võinud veenduda, jälgides
Tšehhoslovakkia parima nukuteatri võõrusetendust.
Draamastuudio teatri juhid, jõudes veendumisele, et meie
teatrielus on sel alal tühimik, otsustasid katsetada selle alaga,
et jõuda selgusele, kas on meie oludes kunstitasemel seisev
nukuteater teostatav.” 72
Esimene nukulavastus pälvis kohe elava tähelepanu ja nii
publiku kui ka kriitika soosiva suhtumise. Tolleaegsed nimekad
teatrikriitikud nagu Rasmus Kangro-Pool, Voldemar Mettus, Leo Soonpää jt reageerisid julgustavalt.
Esietendusjärgsed arvustused ilmusid tol ajal väga operatiivselt.
Esimesele nukuetendusele ilmus juba järgneval päeval ajalehes
Päevaleht V. Mettuse arvustus. Seal kirjutatakse muu hulgas
järgmist: “Kui arvestada seda, et meie nukuteater astus alles
oma esimesi samme, siis ei tohigi meid üllatada see, et nukkude
liikumine on esialgu veel väga primitiivne, mõjudes sageli ka
ebaesteetselt ja liig ebaloomulikult seal, kus ta peaks olema
loomulik. Kuid paremate tagajärgede saavutamine nõuab palju
praktikat ja muidugi põhjalikku tutvumist juba olemasolevate
(välismaa) heade nukuteatritega. Kiitma peab tegelaskonna indu,
millega L. Kalmeti juhatusel seni on tööd tehtud. Iseäranis
“Nukitsamees” huvitas lapsi ja koomiline nimiosaline ise sai
publiku lemmikuks. Kahjuks läks Metsamoori tekstist palju kaduma
– miks, seda on saalisistujal raske kindlaks teha. Parim
diktsioon on üldiselt Aino Talvil.” 73
Esimesest nukulavastusest on kirjutatud ka ajalehes Tallinna
Post: ” Nukuteater on lõbus vaadata ka täisealistel. Pisikesel
laval käivad, tantsivad ja kummardavad kentsakate, kohmakate
liigutustega nukud-tegelased, laulavad või kõnelevad suud
maigutades ja saavad hakkama tegude ja trikkidega, mis inimesel
laval käib ülejõu /.../. Nuku mängitamine nõuab suurt
vilumust. Peab teadma kui palju peab pingutama niiti, et
möldripoisi käeliikumine näiteks annaks edasi kitarrimängu
mulje. Või et vana mölder ei käiks liig kõveras jalgadega
/.../. Kõik see töö nõuab proovidel palju peamurdmist ja
harjutamist. “Rohkem liikumist oleks tarvis,“ arvab
Draamastuudio direktor Kalmet peale etendust Raua tänava
algkoolis. ” Tants peab näiteks minema suure hooga.“” 74
Ka lavakunsti ja -kirjanduse ajakirja Teater 1936. a
detsembrikuu numbris leidis draamastuudiolaste tulemusrikas töö
äramärkimist: “Näitlejad on selle lühikese ajaga võrdlemisi
osavalt õppinud tehniliselt nukke käsitama ja on eeldusi, et nad
viimistlemise teel õige pea suudavad nukumängu viia nõutavale
kunstilisele tasemele. Publiku elav ja pooldav reageerimine
senistele nukuetendustele ja senised töötulemused annavad julgust
selle ala edasiarendamiseks. Esimesele katsele järgnevalt tahab
Draamastuudio teater Noorsooteatri eriharuna järjekindlalt hakata
andma nukulavastusi, neid kordkorralt tehniliselt täiendades ja
nende kunstilist taset tõstes.” 75
Näitleja Oskar Liigand on meenutanud oma esimest vahetut
kokkupuudet nukuteatri köögipoolega: “Esimeseks rolliks
nukulaval oli mul Mõhk “Nukitsamehest” . Esimeses lavastuses
olid Libliku pärijatelt ostetud nukud. Need olid puust, väga
rasked ja täiesti naturalistlikud, mille tõttu neid tuli ka
inimtegevust matkides liigutada. Marionettidega mängides läksid
niidid alalõpmata segamini, ei osanud õiget raskust võtta.
Siirakud siis harutasid neid niite. Helma Siirak oligi meil
niidistamise peal. Siis ei olnud nukkudel seda õiget raskuspunkti,
nad tuigerdasid. Käsi väsis ära ja võttis diafragma haigeks.
Riided kulusid meil ka nii kähku ära vastu barjääri. (Tšehhi
nukkudega oli hea mängida.) Aga samal ajal oli isegi väga huvitav
nukuetendust teha. Mäletan, et väga hästi mängis “Möldri
mälestustes” möldrit ja “Nukitsamehes” Vanaätti Voldemar
Alev.” 76
Huvist ja tähelepanust Draamastuudio esimese nukulavastuse
vastu kõneleb ka asjaolu, et “Eesti Kultuurfilm” jäädvustas
L. Kalmeti “Nukitsamehe” lavastuse filmilindile. Filmimine
toimus 21. jaanuaril 1937 Saksa teatri ruumes ja kestis viis tundi.
Filmiti suurema liikumisega 2., 3., 4. ja 5. stseen.77
|