TÕUSUAASTAD (1956 – 1963)

HUVI RAHVUSLIKU DRAMATURGIA VASTU

Rahulolematus seni tehtuga, püüe leida uusi arenguvõimalusi oli 1950-ndate aastate keskel omane Eesti teatrielule tervikuna. Sõjajärgsetel aastatel oli Eesti kultuuriilma kammitsenud konfliktituse teooria. Isikukultuse aegadele järgnenud kergenduspuhang poliitilises elus tõi uusi värskendavaid tuuli ka kultuuriilma. Nagu kirjutas teatriteadlane Karin Kask, olid “œteatris toimuvad muutused ning teisenemised seotud kirjandus- ja kunstialase teoreetilise mõtte avardumisega” .364

Oluline oli kaasaja mõiste avardumine. Teatriinimesed rõhutasid suurema isikupära, lavastuste unikaalsuse, režissööri loomingulise individuaalsuse vajalikkust. “œStanislavski õpetab, et lavaline elu on ligilähedane ja peaaegu see, mis tegelik elu. Lavaline tegevus aga ei saa ega võigi olla kunagi täpselt see, mis on elus, ta peab olema palju tugevam, palju eredam, palju väljendusrikkam. Üksikasjad ei tohi matta üldist, vaid üksiknähtuste kaudu peame jõudma üldise juurde. Laval peab kõik rõhutama mõtet, kandvat ideed, seda, milleks näidend on kirjutatud, milleks see on lavastatud ja misjaoks seda mängitakse täna.” 365

Olulised muutused toimusid teatrite repertuaaripildis. Senisest suurema osa moodustas klassikaline näidend, sealhulgas ka eesti klassika. Erilist huvi tunti Tammsaare teoste vastu. Süvenes huvi Brechti teoste ja tema teoreetiliste tööde vastu. “œBrechti aktiivne sotsiaalne hoiak, /.../ eepilise teatri printsiibid, võõritusefekt, vaatajaga otsesuhtlemine, tõlgendaja kriitiline hoiak jm. – kõik see muutus arvestatavaks eesti teatripraktikas, leides otsesemat või kaudsemat rakendamist režissuuris,” kirjutas K. Kask.366

Neid põhimõtteid püüti arvestada ka Nukuteatris, mille nägu pidi avanema eelkõige folklooriainelise nukunäidendi kaudu. 1954. aastast repertuaaris olnud J. Kangilaski “œKaval-Ants ja Vanapagan” oli teatri n-ö eliittükk. 19. aprillil 1956 esietendus veel teinegi J. Kangilaski eesti muinasaineline lavateos “œSuur Tõll” . Peategelasi Suurt Tõllu, tema naist Piretit, nende poega Noort Tõllu ja Vanasarvikut kehastasid vastavalt B. Mitt, H. Raa, U. Leies ja O. Liigand elavplaanis. Saarlasi, sõdalasi, Vanasarvikut, selle ja raudmehi esitati aga nukkudega. Nii rõhutati kontrasti vägilaste ja tavaliste inimeste vahel. Vahekord suurte inimeste ja väikeste nukkude vahel sai siis ilmsemaks. Nii astus näitleja ise nukurolli, ent sirmita nukuteatrile omast nuku ja näitleja mitmetasandilist koosmängu veel ei sündinud. Siiski järeldub V. Kruusi arvustusest,367 et F. Veike lavastus mõjus omas ajas uudsena mitmete leidlike lavastusvõtete ja lahenduste poolest.

Omi mõtteid seoses Nukuteatri “œSuure Tõlluga” avaldas ka kirjanik R. Kaugver: “œKuidas on teatri kollektiiv suutnud edasi anda muistendi allegooriat? Võiks ütelda, et väga hästi. Neli tegelast – Tõll, Piret, Noor Tõll ja Sarvik – mõjuvad ehtsalt ja haaravalt. Eriti õnnestunult on lavastaja F. Veike valinud Tõllu osatäitjaks Bruno Miti. Tema Suur Tõll vastab täielikult meie ettekujutusele muinaskangelasest. Hiigeljõuga vägimees astub alati kõhklemata võitlusse rahuliku töö ja vabaduse kaitseks, ta on avasüleline ning heasüdamlik kõigi heade inimeste suhtes ja halastamatu Sarviku ning tema käsilaste vastu.” 368

Õnnestunuks pidasid kriitikud üksmeelselt O. Liigandi Vanasarviku osalahendust. Tema Sarvik polnud mitte üleloomulik kurjuse etalonkuju, vaid lihast ja verest sarvekandja, “œkelle võim just liiga kaugele ei ulatu, kuid kes võib väga palju kurja teha, kui tema suhtes muretuks muututakse” .369

Kiitust pälvisid teisedki osatäitjad. Võrreldes esimeste hooaegadega oli paranenud näitlejate intonatsioon ning ka nukujuhtimises oli märgata suuremat ilmekust ja dünaamikat. Ent suurte näitlejate liikumist kammitses Nukuteatri tilluke lava. R. Kaugver: “œOmamoodi “œelamuseks” on näha Bruno Mitti Suure Tõlluna balansseerimas kämblalaiusel laval, samuti Helle Raad Pireti ja Uno Leiest noore Tõllu osas, aga ühtlasi veenab see “œvaatepilt” lõplikult, et teater vajab avaramat, rohkem lavastuslikke võtteid võimaldavat lava. /.../

Lavakujundus rahuldas täiesti. Hoolimata piiratud võimalustest oli loodud meeleolukas pilt kivisest Saaremaa rannikust taamal sinendava merega ja noore Tõllu poolt leidlikult ümberehitatud tuulikuga. Ilmekad ja muistendilisele koloriidile vastavad olid ka kostüümid. Uno Naissoo poolt loodud rahvalik ja teose ideed selgesti väljendav muusika aitas näidendi algusest kuni lõpuni luua ühtse ning tervikliku õhkkonna.” 370

Lavastuse kõrgpunktiks sai Tõllu võitlus Sarviku ja tema sellidega ning sellele järgnev mõjuv tormistseen. V. Kruus: ” Juba sellide väljapuistamine ühe liigutusega Sarviku mantli alt on üllatuslik ja eriti peab märkima selle veidra koori mitmesuguste häälitsuste ja kõneluste omapärast “œharmooniat” , mis mõjub oma koomilisuse, fantastilisuse kui ka kujukusega. Mõjuv on ka üle kallaste paiskuv meri ja heitlus raudmeestega, kus on tunda tõelist pinget ja ohtlikkust, mida kutsub esile võitlus ülekaalukate jõudude vastu. Üldise mõjuvuse saavutamiseks aitavad kaasa ka valgusefektid.” 371

Väino Luup on sellest lavastusest meenutanud järgmist: “œKui ma 1956. aastal teatrisse tulin, mängiti “œSuurt Tõllu” . Ma nägin seda lavastust esimest korda Lõuna tänava Vineeri- ja Mööblivabriku klubis. Seal oli valgustus ja kõik see tehniline värk algeline. Ja juba seal avaldas see lavastus minule muljet. Palja riide või palakaga oli seal see lainetus kujundatud. Aga meri voogas, lained justkui jooksid saali. Ja mis ta siis veel õige valguse juures oleks võinud olla. Hiljem hakkasime seda mängima vabaõhuetendusena. Me käisime “œSuure Tõlluga” Haapsalus, Saaremaal ja mujal. Ja muidugi oli vabaõhuetendustel tohutu inimmass koos justkui laulupeol. Nukuteatril oli tol ajal ikka publikut. Peale kino ju midagi muud tol ajal ei olnud. Iseasi, milline oli siis meie Nukuteatri tase, aga inimestele Nukuteater tol ajal ikka midagi ütles. Nüüd on igal lauljal mikrofon nina ees, aga siis polnud ju midagi. Kuressaares oli suur lossiplats, aga meil oli kasutada üks ainsam mikrofon. Ja mis need võimendidki siis oma kvaliteedilt olid. Üks mikrofon pandi kuidagi keset lava. See mikrofon oli võib-olla seal kümne meetri kaugusel näitlejatest. Palju see siis juurde andis? Näitlejatel pidi ikka olema enda hääl, mis kogu sellest rahvamöllust üle käis. Saaremaal olid siis ju tuhanded inimesed koos. Meie käest nõuti, et viimane inimene viimases reas, kes on sama palju maksnud kui esimeses reas, peab ka kuulma. Sinu hääl pidi jõudma ka viimasesse ritta. Ja polnud kellegi asi, mismoodi sa selle hääle sinna vibutad, lennaku kas või kopsutükid, aga sinna peab see hääl jõudma. Ei olnud mingit hääleseadet ega midagi. Sellepärast meil, vanematel näitlejatel ongi nüüd niisugused rikutud läbilõikavad hääled.” 372

Ka Sarviku rollis esinenud O. Liigand on meenutanud üht “œSuure Tõllu” etendust: “œLavastus oli nii haarav, et ühel etendusel Kadrioru kõlakojas just näidendi kulminatsioonihetkel, kus Tõll vaenlase vastu võideldes hukkub ja Sarvik tema pojale kallale tungib, ronisid poisid pealtvaatajate hulgast kõrgele lavale ja astusid Tõllu poja kaitseks välja. Sarvikul ei jäänud muud üle, kui päästa end publiku omakohtu eest lavalt pagemisega. See polnud ulakus, vaid spontaanne nõrgema kaitsmise avaldus, sest laps näeb ju näidendi kangelases iseennast. Sarnased vahejuhtumised kordusid sama tüki etenduste puhul ka Suure-Jaani ja Karksi kultuurimajades.” 373