NUKUTEATRI KAHEKSAKÜMNENDAD AASTAD

MÄGRAMÄNGUST KALEVIPOJANI

1980-ndate aastate teisel poolel oli Eesti teatrit haaranud poliitilisest õhustikust mõjutatud ajakajaliste näidendite buum. Teatrilavale jõudis nii maa- kui ka linnaelu argipäev, koosolekute sigin-sagin jm. Sellised algupärased näidendid olid publikule eriti teretulnud, kuna eluolu kitsaskohtadest ei võinud siis veel täiel häälel kõnelda. Vihjamisi ridade vahelt lugemist oli täisealise publiku tarvis ka M. Tiksi algupärases nukunäidendis “œMägramäng” , mis kajastas groteskses värvingus kaheksakümnendate aastate teise poole uutmistuhinat. Lapsed nägid laval lustakat lugu jänkuperest ja muu metsarahva elu-olust. Tegelikult oli aga suur loomade koosolek, valimised, ametite (ümber)jagamine jne tollase inimestemaailma selgelt tuntav analoog. Läbi hoogsa laulu, tantsu ja naljatlemise kumas tõsine alltekst. Pikast kahevaatuselisest näitemängust oli õnnestunum, ühtaegu mõttetihedam ja hoogsam selle esimene pool.

R. Lauksi lava ning suured ilmekate nägude ja miimikaga nukud pakkusid rohket värvirõõmu ja toredaid huumorilaenguid. Näitlejate ühtekuuluvust nukkudega rõhutasid ümarad punased ninad. “œMägramängu” rõõmus palaganlik käibepoliitika esitus võimaldas näidendit mängida ka mitmetel suvistel vabaõhulavadel. R. Agur pidas “œMägramängu” 80-ndatel aastatel Nukuteatri repertuaaris kõige publitsistlikumaks lavastuseks lastele. Samas tõdes ta, et ega mudilased sellest suurt ei peagi: “œAga väikesed põnnid ei tule kunagi üksi, alati on neil keegi kaasas. Vanemad vaatavad ja mõistavad neid probleeme, väikesed ei mõista ja siis tekib nii-öelda kahestunud saal. Vanematele on see siiski liiga primitiivselt antud. Nii et tükk on ikkagi kooliõpilastele, neile ta minu teada läheb. Ta olla läinud ka kolhoosi jaanitulel. Ma ise ei olnud etendusel kaasas, aga näitlejad kiitsid, et seal on õige publik. /.../ See etendus vajab õiget publikut, õiget aega ja kohta.” 955

R. Aguri järgmiseks lavastuseks 1988. aastal sai “œLumemuinasjutt” . See bulgaarlase V. Petrovi lavalugu oli meie publikule tuttav juba 1984. aastast, mil ta samuti R. Aguri lavastuses “œValge muinasjutu” nime all publiku ette tuli. V. Petrovi väga inimlik, kõige paremaid tundeid äratav lugu armastusest ja hellusest võimaldas aga mitmesugust interpretatsiooni. Nagu “œTuhkatriinud” , said ka V. Petrovi näidendi kaks lavastust teineteisest sootuks erinevad. R. Agur oli oma uue lavastuse üles ehitanud kahe näitleja emotsionaalsele mängule, mis harmooniliselt haakus lavakujunduse ja muusikaga. Mängiti etendust etenduses.

“œLavaprožektori kirgas valgusvihk kammib aeglase pöördumisega läbi kogu lavakardina taguse ruumi, kust tuleb nähtavale kunstnik Rein Lauksi lummavalt kaunis lavapilt. Kõigega harmoneerub ka Margo Kõlari seatud muusika, mõjudes otsekui talvisele lagendikule sadava lume vaikse lauluna. Sellisele audiovisuaalsele koosmõjule allutatud vaataja ees on siis valgesse riietatud eit ja taat. Taat voolib puust lindu. Eit aga annab pintsliga viimast lihvi väikesele hirvenukule. Peagi on nad oma töödega ühel pool ja nii eit (Tene Ruubel) kui ka taat (Hendrik Toompere) naudivad oma valge vaikuse rüpest võrsunud loomeidülli.” 956

Taat ja Eit, kelle omavahelisest suhtlemismängust kiirgus vastastikust hellust ja teineteise hoidmist, etendasid omakorda väikeste nukkudega Vantšo-Toti muinasjuttu. Läbi kahe lavastuse kasutati ühtesid ja samu kunstnik L. Roosa miniatuurseid nukke, mis meenutasid pigem dekoratiivseid skulptuurikesi. Nii koondus lavastuses peatähelepanu näitlejaile, mitte nukkudele. Duett Toompere – Ruubel elas otsekui omaloodud maailmas, mis on lüüriline ning puhas. Taadi osas oli ka A. Puudersell, kellele see roll oli samuti heaks saavutuseks.

Selle südantliigutava mängu mõju publikule vähendas läbipaistev vahekardin, mis eraldas näitlejaid ja nukke publikust. Vahekardin tekitas kinoliku efekti, kuid vähendas lavaaura vahetut mõju saalisolijaile.

“œLumemuinasjutu” etendus oli habras ja kujundlik, põhimeeleolult lüüriline. Paraku ei osatud Nukuteatrist niisugust elamuslikku ebaharilikku (nukuteatri mõttes) psühholoogilist lavastust otsida ja küllap seetõttu jäi enamasti see õige publik (vanem kooliiga, ka täiskasvanud) tulemata. Et nimetatud lavastuse puhul oli tegu pigem draamateatriga, kus nukul on täita vaid illustratiivne osa, jäi etendus nukuteatri põhipublikule liialt staatiliseks.

“œ” Lumemuinasjutt” – seda tuleb ilmselt üheks apsiks lugeda,” nentis R. Agur nukrusega. “œMa vaimustusin asjata ja arvasin, et publik kannatab kah niisuguse tüki välja, aga näe ei kannatanud. Ma ei arvestanud publikut. Minu jaoks oli seal kõige olulisem see näitleja kahekordne mäng, hellus ja armastus.” 957

“œLumemuinasjutuga” esines ER Nukuteater edukalt Varnas Bulgaaria dramaturgia festivalil. See väga poeetiline ja ilusatele tunnetele rajatud lavastus mõjus mitte üksnes omanäolisena, vaid ka vastandlikuna Bulgaaria nukuteatris valitsevale laadile, mille aluseks oli koomika, vali hääl ja kiired temporütmid.

80-ndate aastate lõpu suurde rahvusliku taasärkamise perioodi langes E. Spriidi teine lavastus Nukuteatris “œKalevipoja lood” . Selles nägid nii mõnedki eesti rahva pühade tunnete jalge alla tallamist ning kangelastegelase Kalevipoja mustamist-madaldamist. A. Ehini näidendi aluseks oli küll Fr. R. Kreutzwaldi “œKalevipoeg” , ent A. Ehin nägi eepost täiesti omalaadse ja üldsusele uudselt mõjuva vaatenurga alt.

H. Toompere: “œ... ega see Kalevipoeg päris õige mees küll ei olnud. Piisab, kui meenutada vaid osa tema tegudest: ta vägistas ja tappis ja jõi. Lisaks oli veel juhmivõitu ka. Siilgi oli temast targem. Need asjad on Ehin sealt eeposest kõik kokku korjanud. Kuivõrd eeposes on need episoodid laiali, siis ei tundugi see asi nii hull. /.../ Asju sügavamalt vaagides aga ei olnud see pilamine, vaid mõtisklus selle üle, kas Kalevipoeg ikka nii vägev sangar ja igatpidi tipp-topp mees oli. Mõistagi oli selle lavastusega päris palju probleeme, sest ninakirtsutajaid ja päris kõva sõna ütlejaid oli küllaga. Ikka vaimus, et kuidas me küll võime niisugust Eesti pühadust pilada. Meile endile tegid aga need ütlemised nalja. Ja eks see niisugune eriti tundlik aeg läheb ju ka mööda ja siis jälle hakatakse natuke kainemalt neid rahvuse ja üldse eestluse asju vaatama.” 958

“œKalevipoja lood” oli kavandatud suviseks vabaõhulavastuseks ja seda mängiti peaasjalikult Pirita kloostri varemetes, aga ka teistel vabaõhulavadel üle Eestimaa.

“œNeil päevil mängitakse “œKalevipoja lugusid” Pirita kloostri varemetes /.../ ja ei julge ennustada, kas vana kloostri müürid peale seda suurt tulevärki ja kiviloopimist ja kõike muud ka püsti jäävad. Kui mõni mürakas madalama taeva alla ära ei mahu, siis tuleb süüdistada teatri peakunstnikku Rein Lauksi, kes kõike suurt armastades nukud peaaegu kolmemeetristeks on kasvatanud. Müriseva muusika on kirjutanud Olav Ehala; kas ta seda ise ka kuulanud on, ei oska öelda. Igatahes on lugu püsti põnev /.../.

P.S. Tegelasi muudetakse kiviks, pealtvaatajaid loodetavasti mitte!” kirjutas lavastuse tutvustamiseks ajakirjanduses tollal Nukuteatris kirjandusala juhataja ametit pidanud Avo Üprus.959

Peale nimitegelast kehastanud H. Toompere mängisid lavastuses veel H. Kõrvits, T. Ruubel, A. Presjärv, M. Kampus, Ü. Vihma, A. Puudersell, T. Tõnis, M. Tabor, M. Toompere, A. Uder, R. Tammert jt.

Seega oli “œKalevipoja lugude” näol tegu üsna suurejoonelise vabaõhulavastusega, kus osales peaaegu kogu Nukuteatri trupp. Töö õnnestumine oli seda rõõmustavam, et see korvas teatrile veidigi seda moraalset ja materiaalset kahju, mida tekitas eelnenud suvel (s.o 1987. a) Pirita kloostri varemetesse planeeritud vabaõhutüki J. Å vartsi “œAlasti kuninga” ebaõnnestumine. Arvatavasti tegijatevaheliste lahkarvamuste tõttu ei jõudnud “œAlasti kuningas” 43 proovi jooksul veel esitusküpsuseni. Kuigi dekoratsioonid ja kostüümid olid juba valmis, otsustas kunstinõukogu seda lavastust teatri mängukavasse mitte võtta.960