EESTI NUKUTEATRI SÜND
SKUPA TEATRIST JA TEMA KÜLALISETENDUSTE MÕJUST
EESTI NUKUTEATRI ARENGULE
Prof. Josef Skupa marionetiteatri külalisetendused Tallinnas,
Pärnus ja Tartus 1935. a suvel said eestlastele esimeseks
kokkupuuteks tõeliselt professionaalse nukuteatrikunstiga. Tšehhi
lavastaja, teatrikunstnik ja näitleja Josef Skupa esines juba
1920-st aastast omavalmistatud marionettidega. 1930. a asutas ta
Plzeňi linnas teatri, mida õige pea tunnustati kui Euroopa parimat
nukuteatrit. 1933. a Ljubljanas valiti prof. Skupa nukuteatrite
rahvusvahelise liidu UNIMA presidendiks. Sellele ametikohale jäi
ta kuni oma surmani 1957. aastal.
Tšehhimaal võib nukuteatrikunsti pidada rahvuskultuuri
lahutamatuks osaks. 30-ndate aastate keskel olevat
Tšehhoslovakkias töötanud koos koolide juures
tegutsevate teatritega üle 3000 nukuteatri. Ainuüksi Plzeňi
linnas tegutses kolmteist nukuteatrit, millest kaks kuulus prof.
Skupale - üks kohalik ja teine rändteater, millega oldi enne
Eestisse jõudmist läbi käidud peaaegu kõik Euroopa riigid,
lisaks veel oldud Ameerikaski.29
Kuna nukuteater oli tol ajal enamikule teatrihuvilistele Eestis
alles tundmatu kunstiala, siis esialgu ei osatudki aimata,
milliseks tähtsündmuseks prof. Skupa trupi esinemised kujunevad.
Kui esimese päeva etendustel oli küllalt palju vabu kohti, siis
edaspidi esineti juba täismajale.
Plzeňi Kunstilise Nukuteatri külalisetenduste kavalehelt võib
lugeda, et teatri kunstiline juht, režii ja dekoratsioonide autor
ning näitleja Josef Skupa oma trupiga pakkus eesti publikule
nautimiseks 20 lühipala, kus sõnaline osa oli minimaalne. Pealegi
olid nukkude žestid niivõrd väljendusrikkad, et igaüks taipas
tšehhi keelt oskamatagi, milles peitus asja tuum. Nii mõndagi
neist numbritest, mida hommikustel etendustel lastele mängiti,
etendati õhtul ka täiskasvanuile. Artur Adson kirjutab Päevalehes, kuivõrd
võimalusterohke see nukuteatrikunst õieti on: "Siin suudetakse
pakkuda peale groteski, mis ulatub koomilisest jubedani,
puhast idülli ja lüürilis-meeleolulistki.” 30 Henrik Visnapuu märgib oma arvustuses Skupa teatri ühe
tähtsaima iseloomuliku joonena just rahvuslikku omapära,31 aga ka kõrget tehnilist taset. Väljaandest Sakala
Pühapäev võib lugeda: "Numbrites nagu "Žonglöör Nosarini",
"Jõumees Sims̀ula", "Kunstuisutajatar", "Kunstratsutaja
Vrtinoz̀ka" jt. võis imetella kiireid ja tehniliselt viimistletud
liigutusi, otse kaelamurdvaid võtteid, mida nukud külmavereliselt
sooritasid nagu vanad kogenud tsirkusekunstnikud."32
Arvustuses on ka märgitud, et “muusikaline ja laululine osa
oli kõigiti kooskõlas esitatuga ja peab eriti alla kriipsutama
nukuteatri laulude head esitamist” .33 Saatemuusikaks kasutati nii grammofoni kui ka elavat
musitseerimist klaveril, bandžol, kitarril, akordionil jt
muusikariistadel. Esitatavasse kavasse oli põimitud mitmeid
puhtmuusikalisi etteasteid nukkudega. "Nii võis ettekandes
"Hurvinek muusikakunstnikuna” imetella täpset rütmitunnet,
millega Hurvinek väga elavalt ja ilmekalt ksülofonilt saatis isa
Å pejbli poolt mängima pandud vana grammofoni. Hää isana
tundis Å pejbl muidugi rõõmu poja meisterlikust
ksülofonisoolost ja lõi viimasele ilmekalt takti.
"Koloratuurlaulja" andis suurepärase groteskikontserdi; klaveril
saatis otse võrratult Å pejbl.” 34
Nukke oli Skupa teatril
külalisetenduste aegu kaasas neljakümne ringis. Eesti publiku
lemmikuks sai trio: isa Spejbl, ta poeg Hurvinek ja koer Žerry.
Spejbl ja Hurvinek olid grotesksed tüüpkujud. Spejblit on
kavalehel iseloomustatud kui “kõigi inimnõrkuste
kokkuvõtet” , kui nõrgeneva inimese tüüpi, “kes oma nõrku
külgi maskeerib kahtlase autoriteetsusega, oma teadmiste puudust
kavalusega ja kes paljastatuna abitult pahandab” . Tema poeg
Hurvinek, see “pungissilmne, suurekõrvaline jeekimi näoga
koerustüki tegija” 35 “muutus ta enda südametunnistuseks, mis ei anna
talle rahu ja sageli pöörab kummuli ta ebaloomuliku autoriteedi.
Need mõlemad marionetid esinevad mängudes, mida teatri
kaastöölised ise komponeerivad” .36 Prof. Skupa esitas nukk Spejbliga mängides samal
ajal nii tema kui ka Hurvineki teksti.
Kuigi Skupa teatri lavastustes olid nii nukkude mehaaniline
liikumine, muusika kui ka dekoratsioonid olulisteks
kaasarääkivateks komponentideks, nägi H. Visnapuu selle teatri
võlu siiski kõigepealt nukkude hingestatud mängus. Selles osas
pakkus Skupa “esmaklassilist kunsti” .37 Ja seda kõike väikeste nukkudega väikesel
marionettlaval. Teatrikriitik Voldemar Mettus hindas paari-kolme meetri laiuse lava
sügavuseks vaevalt ühe meetri ja kõrgustki ei olnud tal palju
rohkem. Sellisel laval paistavad nukud “väikese või isegi
keskmise inimese suurused. Tegelikult on nad vaid mõnekümne
sentimeetri pikkused."38 Skupa teatri etendused läksid suure eduga.
Tartus annetati prof. Josef Skupale austuse märgiks loorberipärg
Eesti lipulintidega.39
Skupa teatri etendustest kui eriti tähelepanuväärsest
sündmusest eesti kultuurielus kõneleb ka erakordselt elav
vastukaja ajakirjanduses. Kõik arvustused olid seejuures
läbinisti kiitvad. Skupa teatrist said edaspidiseks
nukuteatrialaseks tegevuseks vaimustust ja innustust nii mõnedki
meie teatriinimesed. Nii näiteks meenutas endale pöördelist
esmakohtumist Skupaga hilisem teenekas nukunäitleja Oskar Liigand: “Skupa vastu tekkis mul huvi siis, kui
ma nägin neid Raekoja platsil. Tal oli valge buss ja selle külje
peal oli suurte tähtedega maalitud “Prof. Josef Skupa” . Sellel
bussil käis luuk alla ja Skupa andis sealsamas väikese etenduse.
Tegi reklaami. Mind muidugi see väga huvitas. Läksingi õhtul
“Estoniasse” . Väga tore oli.” 40
Esimestes Draamastuudio nukulavastustes kaasa teinud Salme Reek meenutas: “Esimeseks
nukuteatrielamuseks said Josef Skupa marionett-teatri
külalisetendused 1935. aastal. See Tšehhi nukuteater jättis
vapustava mulje. Eriti jäi nendest lavastustest meelde koer. Ta
mängis vapustavalt. Me hakkasime seda tšehhi koera elavaks
pidama. Ma tänapäevani mäletan just seda koera. Poiss Hurvineki
samast lavastusest mäletan vähem, aga ka tema mängis
hästi.” 41
“Prof. J. Skupa teatri külaskäik avaldas nukumängu
edaspidisele arengule Eestis kaugeleulatuvat mõju. See andis
tõuke kahe nukuteatri tekkele Tallinnas. Mõlemad alustasid
tegevust peaaegu samal ajal. Juba 1936. aasta suvel toimusid
katseetendused Taavet Poska isiklikus marionett-teatris ja veidi
hiljem, sama aasta lõpul, Tallinna Draamastuudio teatri
nukutrupil.“42
Taavet Poska kirjutas Skupa teatri külalisetendustest:
“Seesama teater tõigi meile, “Estonia” laval suure eduga
mängides, selle nukukihulase, kelle pistest enam vabaneda ei
saanud. Draamateatri direktor Leo Kalmet ja näitejuht Paul Sepp, kes meil lastetükke lavastasid, olid
külaliste mängust vaimustuses. Ka meie, näitlejad, ei jätnud
ühtegi nende eeskava vaatamata. Proovide vaheaegadel meil siis
muud juttu ei olnud kui arutlused nukuteatri ümber. /.../
Nukuteater peab meil olema, oli Kalmeti otsus, mille ta ka vapralt
täide viis.” 43
Nii saigi kutselise nukuteatri loomise mõte aluse prof. J.
Skupa nukuteatri külalisesinemistest Eestis.
|